kolmapäev, 8. veebruar 2017

Tallinn-München-Abu Dhabi-Perth

Teisipäeva hommikul kohtusime Sirlega kell kuus lennujaamas. Emps viis mu lahkelt ära ja kuna Sirle oli päris üksinda, kallistas ta meid mõlemaid ja soovis meile head reisi. Olin eelmisel õhtul vist nutnud oma nutud kõik ära, nii et hommikul ei ajanud mind nutma ei koerad ega ema kallistus. Kaks asja, mis tavaliselt ajavad. 

Esimene lennureis kestis kaks ja pool tundi ja lendasime Münchenisse. Lennukis toodi meile Madli (Sirle sõbranna) poolt üllatuseks šampus ja puuviljad ja nii me end alkohoolikutena tundes selle joogi kell pool kaheksa ära jõimegi. Muud seal lennukis kahjuks nagunii ei pakutud ja hommikust ju ka kell viis süüa ei tahtnud.


Münchenis saime me korraliku maa kõndida, sest ega me täpselt ei teadnud, kus check-ini teha saab ja kui me selle asukoha lõpuks tuvastada suutsime, selgus, et see on 27 minuti kaugusel. Kõndisime ja otsisime ja napilt tund enne lendu lõpuks ikka leidsime üles ja saime end checkitud. Küll aga kuna meil ei õnnestunud pikkadele lendudele end kirja saada ei kodus ega Tallinna Lennujaamas, siis seal öeldi meile, et 11-tunnisel lennul ei saagi meid kokku istuma panna, sest kohti lihtsalt ei ole. No tore lugu küll. 

Käisime hommikust söömas, 12€ eest saime panini ja kartulisektorid, mis mõlemad maitsesid tegelikult päris hästi. Õnneks olid joogid Eestist endiselt kaasas ja alles, sest coca näiteks maksis 4€. 

Kuna meie kahe lennu vahe oli ainult kaks tundi, tuli meil kiiresti süüa ja siis ka kiiresti lennukisse minna. Istusime koos keskel, aga kuna akna all jäid kaks kohta tühjaks, puges Sirle kiirelt sinna ja nii olime terve lennu tegelikult ikka eraldi, et mõlemad pisut laiutada saaks. Viis või kuus või seitse tundi hiljem olime me Abu Dhabis. Lennupikkust ei osanud me kumbki välja mõelda, sest kella me kaasa ei keeranud ja igas riigis tuli seda kuskile suunas keerata ja vaikselt hakkas organism juba segi ka minema. 

Erinevalt Müncheni lennujaamast oli aga Abu Dhabi lennujaam väga konkreetne ja lihtne. Kui välja jätta tõsiasi, et kõik inimesed lasti ootesaali ja aeti nad siis sealt välja, et passi kontrollida ja et passi kontrollimisel kästi ära juua ka jook, mis sealt samast just ostetud oli. Mis seal ikka, ebanormaalne peab ka keegi olema. Taas, oli meil kahe lennu vahe ainult kaks tundi, seega me tegime kiired uuendused internetis ja ajasime lolli juttu, sest kogu keha oli juba totaalselt sassis ja kõige pikem lend ju alles ees ning läksime lennukisse. 
Nagu juba mainitud sai, sellel lennul istusime me nii eraldi, et meil ei õnnestunud kordagi üksteise ligi isegi mitte pääseda. Õnneks minu naaber õpetas mulle üsna pea, et sellel lennufirmal on chat, seega me saime üksteisele kirjutada ja nii oleks me nagu ikka koos olnud. 

Mis mulle Etihad Airwaysi juures ei meeldinud, oli väga kitsas lennuk (korda 2), filmidel ainult araabiakeelne subtiitrivalik ning üpris kesine toit. Kui kaks pastaportsjonit olid veel enam-vähem, siis hommikuks serveeritud kartulipuder oli nii õudne, et seda ei hakanud sisuliselt puutumagi. Õnneks mu naaber andis oma šokolaadi mulle ja seega oligi mu hommikusöögiks kaks kitkati šokolaadi. 

Kusjuures, minu ees istus mingi piff, kes oli nii hull piff, et kuku pikali ja ta reaalselt näiteks sirutas oma käed üles ja pani need siis niimoodi seljataha vastu minu ekraani, et ta lõi mu mängu lihtsalt plaksti kinni. Ja hetkel, mil ma istusin paigal, ei teinud ekraaniga midagi, ei teinud jalgadega midagi, keeras ta ümber ja ütles üleolevalt: "Noo palun, ära toksi seda tooli, ma ei saa magada." Ma ütlesin, et palun ära kujuta ette, ma istun täiesti paigal. 

Ja siis!!! Pärast ühtteist tundi piina (millest kaks viimased tundi olid täiesti mõrvaseisundis) maandusime me lõpuks Perthis. Sarnaselt USAle tuli ka Austraalias ära täita deklaratsioonipaber, mida kui palju riiki sisse toome ja tegime veel Sirlega nalja, et noh, ainult ühe punkti juures mõtlesime, kas panna jah või ei. Nimelt selle punkti, kus oli kirjas, et toon üle 10 000 AUDi maale. Itsitasime, et tegelt on mõlemal 100 dollarit rahakotis. Ilma naljata. 

Kohvrid saime kätte kiirelt, õnneks olid terved ja midagi kadunud ka polnud. Edasi läksime kohvri järjekorda, et välja saada ja seal seisime ikka oma 30 minutit lõdvalt ära. Siis pandi meid üksteise taha seisma ja tuli kutsu, nuusutas kõik üle ja alles siis öeldi, et Welcome to Perth! 

Nagu ma varasemalt ka maininud olen, siis alustuseks ööbimiseks rentisime AirBNB lehe kaudu endale toa. Nagu nii linnast, asukohtadest ega millestki midagi aru ei saa ja valisime lihtsalt lennujaama lähedale. Lennujaama tellisime järgi UBERi (kes helistas meile, et täpsustada, kuhu me minema peame, aga ma ei julgenud vastu võtta, sest olin eelnevalt just sõnumi saanud, et vastuvõetav kõne on mingi poolteist eurot minut, jeerum), kes oli väga tore onkel, rääkis juttu meiega ja kohe sain aru, kuidas Ameerika ja Austraalia inglise keel erineb, ikka päris paljud sõnad on neil häälduselt teistmoodi. Me saame üksteisest aru, aga näis, kas selline pidev erinevus ka minu keelt muudab.

Meie host oli aga väga äge, ettevalmistuse poole pealt, leidsime kiirelt võtme, oma toa ja kaks kassi, kellele me väga paistame meeldivat. Esimese asjana käisime pesus ja ma ligunesin seal dušši all ikka megakaua, nii hullult must tunne oli peal. Veidi lebotasime ka ja otsustasime siis jalutada poodi. Natuke pärast viite. Muidugi see oli meile jäetud ütlemata, et siin poed 17.30 kinni pannakse ja nii ei jäänudki meil muud üle, kui minna ühte restorani sööma, mis lahti oli ning osta toidupoest jogurtit, piima ja krõbinaid ning vantsida koju tagasi.





Ahjaa, kõige naljakam asi juhtus suht kohe, kui me siia tuppa saabusime. Me olime nii geniaalsed, et meil oli üks adapter ja siis kaks pikendusjuhet, mille otsa saame siis ülejäänud asjad panna. Panime aga adaptri sisse, pikendusjuhtme otsa, sinna telefoni laadima, fööni ka sisse ja BOOOOMMMM kõik katki. Esimese hooga ei saanudki aru, mis asi see katki läks või mis osa sellest ühendusest enam koostööd teha ei tahtnud. Adapteri USB-otsik töötab, adaptri külge pandud föön mitte. Uue adapteri külge pandud föön töötab ilusti. Seega vist ikkagi vana adapteri põhiosa. No mida iganes. Nagu etteruttavalt juba ütlesin, läksime siis poodi ja ostsime uue adapteri ja mõtlesime, et proovime hiljem uuesti seda sama ühendust, mida ennegi ja kui katki läheb, viime poodi tagasi, aga hetkel pole julgenud seda veel teha.

Sirle nagunii keeras juba tuttu ära ka. 

Kiirelt ilmast, siis kui kell 13 maandusime, oli 25 kraadi, kella kuue ajal oli 24 ja kella kaheksa ajal 22. Ei saa kurta, aga samas tuul on jahe ja järgmised kolm päeva lubab siin viimase kümnendi kõige hullemat ilma saju poolest, seega jääme ootama, mida Perth meile pakub.



Esmamuljetest nii palju, et minul on täpselt selline tunne nagu oleks jälle Ameerikas. Märgid tee ääres on samasugused, sildid ka, hinnad poes on täpselt samamoodi dollarites, hinnad on kusjuures paljudel asjadel lausa samad, lihtsalt austraalia dollar on tunduvalt odavam, inimesed jutustavad suvaliste inimestega samamoodi. Lihtsam on see, et ühikud on meie moodi ja asjad pole kõik megasuured. Tagurpidi liiklus aga valmistab päris suurt peavalu esialgu. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar