kolmapäev, 22. veebruar 2017

Temperatuur kõigub 13 ja 39 vahel

Laupäeva hommikul olin enam-vähem oma kurvast meeleolust üle saanud, ikka kui pilte nägin või keegi kirjutas, olid kohe silmad märjad, aga otsustasin realistlikult asjale vaadata ning oma mõtteid mujal hoida. Sirle aitas sellele muidugi suuresti kaasa. Ta tegelikult aitas juba reedel, kui ta mu lihtsalt täis jootis ja Üllar Jörbergi järgi tantsima pani. 

Päeva esimese poole veetsime basseini ääres, sest hea soe oli. Nädalavahetusel kerkis ühel hetkel tempratuur lausa 39 kraadini ja no ei saaks öelda, et kurtnud oleks. Veidi oli palav, aga veetsin põhiliselt terve aja basseinis ja kui varasemalt tundus vesi üsna külm, siis too hommik oli ikka väga mõnus. 

Kui me siia kolisime, siis me leppisime kokku, et laupäev on sushipäev ja pühapäev trennipäev. Trennipäevad on meil nüüd teisipäev, neljapäev ja pühapäev, aga sushipäeva katsume ikka hoida laupäeva peal. Igal juhul päeva teises pooles me siis läksime sushit otsima. Eestlased Austraalias grupis jagati ohtralt teadmisi meile ning asusime siis teele. Täiesti iroonilisel kombel oli meie valitud sushirestoran hoopis remondis ja kinni ja me olime kuskil täiesti mahajäetud linnaosas ehk mingit tagavaraplaani just kui ka polnud. 
 Jalutasime siis natukene ringi seal kus me olime ja üks pizzarestoran paistis, mõtlesime, et lähme sinna. Ukse peal oli suur silt, et kaks pizzat 28$ (20.5€), mis tundus siuke enam-vähem talutav olevat. Läksime siis sisse, absoluutselt kõik inimesed vaatasid meid, meie vaatasime, et koht tundub kuidagi eriti pidulik, valged laualinad ja muud säärane. Istusime maha, toodi menüüd, praehinnad algasid umbes 30$-st. Otsustasime, et me paneme jooksu. Natuke naljakas oli, sest tõesti, kõik inimesed vaatasid meid nagunii ja kelner tuli just meie laua juurde, aga Sirle ütles "Ära vaata kellegi poole ja lihtsalt jookseme" ning täpselt nii me tegime. Jooksime. Subwaysse. Seal saime 8$-ga süüa. Njämm.  

Edasi jalutasime me mööda linna, käisime kesklinnas avastamas tänavaid ja linnapilti ning käisime ka Elisabeth Quayl, mis kipub vist meie lemmik kohaks juba saama. Seal oli kaks nii-öelda välidiskot, ühes oli järjekord umbes viis kilomeetrit, aga teise läksime sisse ja tsillisime seal DJ muusikaga lihtsalt muru peal. Jube põnev on teisi inimesi jälgida, sest lisaks sellele, et nende riietusstiil on teistsugune, on nad oma olemuselt ka täiesti teistsugused. Ja seda on põnev vaadata. 


Pühapäeva hommikul olin ärgates kohe Duracelli jänku ja panin aga vudinal trenniriided selga ja trenni. Vedasin Sirle ka kaasa ja nii me seal olime, mina jooksin, tema tegi omi asju. Ma mõtlesin pulli pärast, et jooksen 5km, et vaatan, kas jõuan ja jõudsingi. Etteruttavalt ütlen, et teisipäeval läbisin sama maa juba 4 minutit kiiremini, seega varsti saab minust jaaguar. 

Kuna me aga laupäeval sushist ilma jäime, otsustasime seda kindlalt pühapäeval saada ja läksime siis hoopis meie kaubanduskeskusesse, kus oli seda kindlasti. Siinses toidualas kaubanduskeskuses on nii, et päeva lõpu poole müüakse kõik söögid odavamalt ära, et midagi järgi ei jääks ja nii saime meiegi 2 sushirulli 14$-ga, tavapäraselt oli üks umbes 7-10, sõltuvalt sordist. Minul üks rull oli täiega hea, teine oli hull jama, Sirlel joppas mõlemaga. Õhtuks ostsime veel koju oma lemmikkohast nuudleid ja meekana, kaks karpi 12$, tavaliselt maksis üks karp sama palju. 


Esmaspäeva hommikul hakkasime asjalikuks ning ärkasime hommikul vara, käisime CVsid printimas ja neid linna peal laiali jagamas. Suhteliselt suvaliselt, kuhu iganes meid sisse lasti ja jutule võeti, igale poole andsime ka. Ühes hotellis oli kaks jobu-olukorda järjest. Esiteks, üritasime me sisse murda uksest, mis polnudki avatud ega uks, aga kust meid lõpuks siiski sisse lasti. Teiseks, olime siis supervisori käest ära küsinud, et kas tööd on või ei ole ja siis vastas ta sulaselges eesti keeles "No ma vaatan, mis teha annab." Hahaha! Me olime terve aja temaga ju inglise keeles rääkinud.  

Kui koju tagasi jõudsime lõpuks oma ringilt, mis pikenes veel teekonnaga kaubanduskeskuse juurde, kus me veel paar CVd jagasime, magasime mõlemad. Lihtsalt nii väsitav on see lauspäikese käes olemine ja kõndimine ja rääkimine ja naeratamine. 

Õhtul läksime mu ühe sõbraga välja ja ta viis mu Crowni hotelli, mis on ainus kuuetärni hotell Austraalias ja sigailus! Seest, väljast, atmosfäär, basseinid - no taevalik koht. Ja vahelduseks oli hea nii-öelda omade seltskonnast välja tulla ja teistmoodi olla. 
Kui ma koju tagasi tulin, läksin basseiniala peale istuma, lihtsalt värske õhu kätte olema, et ei peaks toas passima. Mingi hetk, kui hakkasin tuppa tagasi tulema, olid kõik uksed lukus. Meil reaalselt koduuksest kuni basseinini on umbes 5 puldiga avanevat ust ja neist ei avanenud mitte ükski. Sirle tuli ülevalt alla mulle siis appi, aga tema uks ka ei avanenud. Järsku tuli mingi turvamees ja ma hüppasin talle kiirelt sappa ja tema ütles, et ta ei saa mind sisse lasta, et äkki ma olen varas. Ma vaatasin teda suurte silmadega ja ütlesin, et nalja teed v.. jään ööseks basseini äärde siis või? Ta helistas kellelegi ja see keegi küsis mu nime ja korteriomaniku nime ja no ei paistnud asi töötavat, majja sisse mind ei lastud. Lõpuks tuli R ülevalt alla ja see sobis turvamehele, lasi mu ikka sisse ja vabandas, et sekeldusi tekitas.  Naljamehed.

Teisipäev algas minu jaoks ideega trenni minna kuniks Sirle omi asju käis ajamas. Läksin siis mina rõõmsalt allakorrusele, piiksutan pulti, uks kinni. Piiksutan pulti teise ukse juures, ikka kinni. Kirjutasin siis meie majagruppi, et tore lugu küll, mu võti ei tööta ja poisid naersid mu üle, nagu ma oleks mingi maxidioot, kes ei oska lihtsalt uksi lahti teha. Lõpuks, kui ma aru sain, et juhul, kui all ükski uks lahti ei tule, ei tule lahti ka lift (siin saab puldiga iga inimene ainult oma korrusele), siis hakkas asi juba nalja tegema. Ülesse ei saa, jõusaali ei saa. Poisid ütlesid, et pean Sirle koju ootama ja nii ongi. Õnneks R'l oli üks idee veel ja nii helistasin ma siis maja managerile, kes tuli alla ja aktiveeris mu võtme ja ütles, et see pandi lukku, sest ma kolasin õhtul valel ajal vales kohas. No midaaa, appi. Hiljem muidugi selgus, et R'i võti ka ei tööta, sest tema tuli mind ju päästma. Etteruttavalt ütlen, et kui minu võti aktiveeriti, siis R'i võti ei tööta endiselt, sest see manager on mingi totukene. 

Igal juhul lõpuks ma siis trenni ka sain ja nagu öeldud sai, jooksin 5km neli minutit kiiremini eelmisest ajast ja olin endaga väga rahul. 

Õhtul viis K mu oma lemmikrestorani sööma ja kuigi see lõpuks kukkus päris naljakas välja, sest ta lemmikrestoran oli seafood (ma ei tea, kuidas seda tõlgitakse, meretoit või veetoit või misiganes) ja mina ja seafood oleme kõige kaugemad semud üldse. Õnneks oli see suhteliselt avatud olemisega restoran ehk seal pakuti ka pastat, lõhet, Caesari salatit ja muid mulle sobivaid asju, seega päris nälga ei jäänud. Kuna see restoran asus Fremantles, mis on pisut eemal sellest kohast, kus ma elan, siis käisime pärast söömist veel pisut ringi seal, ta näitas mulle peatänavat ja sõime jäätist ja noh, tore oli. 

PS! See kollane liiklusmärk on sebramärk, hahaa! 


Täna hommikul helises mu äratuskell kell 7 ja ma ausalt tahtsin oksendada selle peale. Ma ärkasin viimati nii vara sellepärast, et lennata Austraaliasse. Igal juhul oli minu äratuse põhjuseks järjekordne töövestlus, millel oli vist umbes kümnes voor juba, aga esimene nende kontoris. Seiklesin sinna oma 45 minutit, aga kohale jõudsin ja vestlus oli ka päris lahe. Mind intervjueeris üks kutt, kes samas firmas 4,5-aastat töötanud ja kolib nüüd paari kuu pärast idarannikule tagasi ja ta küsimused olid sellised üsna sügavamõttelised, näiteks mis on mu elu kolm suurimat saavutust või kes on mu role model või mis põhjenduse ma ütleks, miks ma olen hardworker. Ta ütles, et keegi ei ütle kunagi, et ta pole, seega ta tahab teada, miks ma olen.

PS! Ma vastasin, sest ma olen eestlane.

Vestlus kestis lõpuks ligi tunni ja Shauni soovitusel läksin ma avastama kõrvalasuvat Kings Parki, mis oli tõesti IMELINE! Mul on arvuti taustapilt ka üks suvaline pilt Perthist, mis Googlest võetud ja kui täna sinna mäeotsa ronisin ja seda sama vaadet nägin, tuli lausa selline õhin sisse, et oh, leidsingi üles. Üldse ma olin väga väga rahul seal üleval, kõik vaated olid hingekinnitõmbavad, park imeilus, ilm imeilus, inimesed rõõmsad, mina rõõmus, kõik nii tore! 




See sama ongi mu arvuti taustapildi koht


Vabadussammas Esimeses maailmasõjas hukkunute auks. Minu meelest palju ilusam ja mõttelisem kui meie oma.
Kui ma koju tagasi jõudsin, mõned tunnid hiljem, hakkas Sirle genereerima, et teeme midagi ja nii läksime me hoopis kinno, sest meie kodu juures asuva kino pileti on hoopis 10$ (7€), mis on peaaegu juba Eesti pileti moodi (kui igasugused gurud ja astmed ära jätta). Käisime vaatamas filmi Lion, mis rääkis ühest tõestisündinud loost, kuidas Indias läks laps kaduma ja ta lapsendati Austraaliasse, aga ta ei saanud rahu, et ta ei teadnud, kus ta kodu on või kust ta kaduma läks ning 25 aastat hiljem tuuslas ta mööda Googlet ringi, et oma mälestuste põhjal leida üles koht, kus ta kaduma läks. Ma küll veidi spolin praegu, aga ta leidis ka ja see lõpp oli nii kurb, et ma muudkui nutsin ja nutsin ja nutsin ja oeh neid tõsielufilme küll.. 
Hiljem käisime poes omale riideid ostmas, sest nii naljakas, kui see ka ei tundu, pole meil kummalgi väga riideid töövestluse jaoks. Mul on umbes täpselt üks komplekt, aga kui ma pean homme minema samasse firmasse juba mitmendat korda, siis see lihtsalt ei tööta ja nii oli vaja uus soetada. Mis veel naljakam on, on see, et me valisime täpselt samasugused seelikud ja nagu sellest oleks vähe, me veel ostsime ka need samasugused ära. Hea, et me samasse kohta ei kandideeri.

Kui õue läksime ja bussi ootasime, värisesime mõlemad, mul oli täiesti kananahk ihul ja ma mõtlesin, et no mingi 10 kraadi on väljas, päriselt ka. Kui ma siis aga telefoni kätte võtsin ja live-termomeetri tööle panin, selgus, et 21 kraadi. 21 kraadi ja mul oli kananahk ihul. Tundub, et mu Austraalias elava sugulase sõnad, et varsti panen 20 kraadiga jaki selga, ongi juba tõeks saamas. Oh õudu.


Kodus meisterdasime süüa (jälle mina kusjuures), tegime spagette ja mingeid kanapihve äkki. Issand, ma ei teagi, mis asjad need on, mis me sõime. Sirle tegi oma etteaste salatiga ja tal tuleb see kusjuures sigahästi välja, ma alati naudin täiega meie salateid. 

Kui keegi veel pole kuulnud minu reisisaadet kruiisilaeval töötamisest, siis panen lingi siia ja head kuulamist! http://www.ohtuleht.ee/787817/jargmine-peatus-kruiisilaeva-too-on-unistuste-amet-seal-tootanud-naine-raagib-kuidas-tegelikult-on

1 kommentaar: