pühapäev, 5. veebruar 2017

Jaanuari klassikud

Uus aasta on alanud uue hooga ja üsna kiirelt, tahaks ju nautida veel viimaseid hetki kodumaal ja näha kõiki ning teha kõik ära, mis veel hinge peal on. 

Uusi filme tuli minu pagasisse 6, neist 4 kinos, üks telekas ja üks arvutist. Lisaks kirjutan siia ühe filmi, mida tegelikult vaatasin veebruaris, aga kuna veebruaris ma enam klassikute sissekannet ei tee, jääks see film kole kurvalt üksinda. Kusjuures, telekast vaatasin ma esimest korda sellist filmi nagu Taken 3. See on tegelikult 2014nda aasta film, aga mul kipub nende järjefilmidega nii olema, et näen esimest (heal juhul teist) ja edasine juba kaob käest. Visa hinge pole ma siiamaani rohkem näinud kui kolmandat, sest somehow iga kord kui ma Visa Hinge vaatama hakkan, on just kolmas osa telekas. 

Arvutist vaatan ma filme PopcornTimega, mida mulle kunagi soovitati ja millele ma alguses hullult vastu olin (ja ega tegelikult siiamaani eriti ei kasuta), aga nüüd, kui mõne filmi kinos maha magan, vaatan sealt järgi. Mugav minu jaoks. Sel korral vaatasin siis filmi nimega Sully, mis rääkis Hudsoni jõe katastroofist, kus piloot maandas lennuki jõkke ja kõik jäid ellu. Ma tahtsin seda filmi juba kinos näha, aga nagu selgus, see oli kinos nii lühikest aega, et terve selle aja olin mina hoopis USAs. IMDb's on hinnang 7.5 punkti ja mulle see ka hullult meeldis. Ma olin lõpuni välja väga ärev, et kas tõesti oligi kapten süüdi, et kas tõesti ta oleks jõudnud lennujaama tagasi nagu eksperdid väitsid? Ja kusjuures mitte kordagi ei mõelnud ma selle peale, et ta oleks olnud halb mees, pigem kogu aeg alateadvuses kaitsesin teda ja otsisin vabandusi.  


Teinegi tõsieluline film oli Patriots Day. Alguses jäi see mu sõprade poolt valimata, aga mulle siiski hinge, seega kui teine sõber pakkus välja, et läheks vaataks seda, olin kohe nõus. IMDb's on skoor 7.6. Tunnustatud režissööri Peter Bergi “Patriootide päev” jutustab 2013. aasta Bostoni maratoni plahvatustest ja neile järgnenud tundidel maailma inspireerinud igapäevastest kangelastest. Politseiseersant Tommy Saunders, vaprad ellujääjad, sündmuspaigale saabunud esmaabitöötajad ja uurijad jooksevad kohutava terroriakti järel ajaga võidu, et järgmist rünnakut ära hoida. 

Miks mulle see film tundus meeldivat, oli tõsiasi, et ma elasin ise sel ajal Ameerikas. Ma mäletasin nii täpselt, kus mis juhtus, kes sai surma, kuidas leiti põgenik üles. Kui filmis politseinik istus autos ja rääkis telefoniga, peitsin ma juba näo käte vahele ja ütlesin Laurile, et hakkan nüüd kohe nutma, sest ma juba teadsin, et see politseinik saigi surma. Ja lõpuks, kui kätte oli jõudnud reedene päev, ütlesin Laurile, et nonii, õhtuks saavad ta kätte ja ta jääb eriti ajuvabalt vahele. Ma mäletan nii täpselt, kuidas mu hostlaps Evie tahtis multikaid vaadata ja ma ei lubanud, vaatasime uudiseid ja siis ta ohkas, et "Oh, ma loodan, et ta saadakse varsti kätte" ja mina ütlesin, et muidugi, siis ta ei saa enam halba teha ja Evie vastas: "Eiei, siis ma saan multikaid vaadata."

Kolmas film oli jälle tõsieluline ja sel korral pealkirjaks Bleed for This - Viimse verepiisani. IMDbs on skoor 6.9, mis ei ole küll kõige kõrgem, aga siiski samas ei ole kõige halvem ka. Film räägib 90ndate aastate alguse poksimaailmast, kus ei leidunud naljalt raevukamat ega ka koloriitsemat tegelast, kui Vinnie Pazienza, kes oli pärast suuri raskusi lõpuks ometi tõusnud keskkaalu maailmameistriks. Kõik teed näisid tema ees valla olevat. Kuid siis sekkus mängu saatus... Pazienza sattus kohutavasse autoõnnetusse, mille tagajärjel ähvardas teda täielik paralüüs. Ühes olid aga kõik arstid täiesti üksmeelsed – tema poksijakarjäär on lootusetult läbi, keskenduda tuleb sellele, et uuesti kõndima hakata. Ja sedagi juhul, kui ei esine komplikatsioone.

Legendaarselt jäärapäisel Pazienzal olid aga veidi teistsugused plaanid – õppida uuesti kõndima, hakata uuesti trenni tegema, astuda uuesti ringi ja tõusta uuesti maailmameistriks. Midagi vähemat ei tulnud kõne alla. Samal ajal, kui teised seda mõtet täielikuks hullumeelsuseks pidasid, alustas Vinnie oma vastupuikleva treeneri Kevin Rooney abiga salajasi jõutreeninguid, pea ümber kruvidega kolba külge kinnitatud metalltoestaja. Kuklasse koputamas teadmine, et väiksemagi valeliigutuse korral ähvardab teda üle keha halvatuks jäämine. Selle kõige tulemuseks oli üks uskumatumaid comebacke spordiajaloos...

Kuna mulle tõsielulised filmid meeldivad, meeldis ka see, kuigi pean ütlema, et verd saab näha palju ja üsna vägivaldne on see film ka. Minu jaoks ei jäänud see sisutühjaks, nagu mõni kriitik on öelnud, aga samas ei olnud ka see selline film, mida ma nüüd aasta pärast hullult mäletaks või meenutaks. Hea oli ära vaadata ja pani kõvasti mõtlema ka kindlasti. 


Üks uus komöödia minu listis oli Why Him ja vot see oli küll ajuvabalt napakas film. IMDbs rating 6.6 punkti. Ülehoolitsev ent armastav isa Ned sõidab ühes oma perega jõuludeks külla oma silmaterale, kodunt kaugel Stanfordi ülikoolis õppivale tütrele. Ta ei oska aimatagi, et sel reisil peab ta kokku puutuma iga isa kõige hullema luupainajaga: oma tütre peikaga.

Selleks peikaks on heade kavatsustega ent samas pisut tahumatu käitumisega netimiljardär Laird. Sirgejooneline vana kooli mees Ned on mõistagi arvamusel, et ilma igasuguse filtrita ekstsentriline Laird on tema ainsa tütre jaoks absoluutselt sobimatu - armastagu viimane teda nii palavalt kui tahes. See ühepoolne rivaliteet viib Nedi senisest veelgi suurema paanikahoo äärele, kui ta avastab, et Laird kavatseb jõulude ajal tema tütrele abieluettepaneku teha.

Ütleme nii, et trailer on paljulubav ja sisuliselt kõik naljad filmis (ja ka need, mida filmis polnud), on seal nähtavad. Film oli naljakas ja lihtne, aga lõpp vajus väga ära ja muutus selliseks tüüpiliseks roosamannaks ehk nullis kõva alguse täiesti ära. Näitlejad olid lahedad, see mulle meeldis. Mitte just lemmikfilm, aga mõnusaks õhtuveetmiseks käib ka. 


Viimaseks filmiks jaanuaris siis räägin filmist nimega La La Land: California unistused. Minu vedas seda filmi vaatama hoopis Triinu ja noh, Ryan Gosling andis ka oma osa selles. IMDbs on skoor kõva 8.6 punkti 10st.

Film jutustab loo algajast näitlejannast Miast ja pühendunud džässmuusikust Sebastianist, kes näevad vaeva, et saada hakkama linnas, mis on kuulus lootuste purustamise ja südamete murdmise poolest. See tänapäeva Los Angeleses aset leidev ja igapäevaelust pajatav originaalmuusikal vaatleb rõõmu ja valu, mis oma unistuste poole püüdlemisega kaasas käivad.

Sisu poolest ta mulle erilist muljet esialgu ei jätnudki, aga tegelikult oli väga väga hea. Oli täpselt selline olukord, mida ma olen oma elus läbi elanud, kus jätsin oma unistused kellegi teise pärast tegemata ja täpselt see, mida ma praegu kogu aeg olen öelnud, et ma ei ole suhteks valmis, kuna ma ei ole valmis kellegi teise pärast oma elu muutma. Film on väga laululine ja kuna mulle muusikalid väga meeldivad, meeldis see ka. Omamoodi, aga kindlasti kõigile ei meeldi.

Veebruaris vaadatud film oli Moonlight. IMDbs on selle skoor 8.2, mis tõotas minu jaoks head filmi. See on ajatu lugu eneseavastamisest, oma koha leidmisest maailmas ja sidemete loomisest inimeste vahel ning ühtlasi sellest, kui raske see pealnäha lihtne eesmärk olla võib. Film toob meieni ühe noormehe elu erinevad etapid poisipõlvest kuni täiskasvanuks saamiseni välja.

Filmi peategelaseks on poiss nimega Chiron, kes kasvab üles uimastitest ning kuritegevusest üleujutatud Miami linnaosas oma narkosõltlasest ema Paula hoole all. Kuigi "hoole all" on öeldud suurte mööndustega. Chiron on väikest kasvu, ebakindel ja tagasihoidlik poiss, kelle ema on rohkem huvitatud sellest, kust tuleb tema järgmine narkodoos kui sellest, kuidas oma poja eest hoolt kanda. Kuid juba maast-madalast on Chiron käinud ringi püstipäi teadmisega, et ta on teistsugune kui teised poisid tema ümber, rajades endale teed läbi verbaalse ja füüsilise vägivalla, mille epitsentrisse ta juba varajasest nooruspõlvest alates on jäänud.

Selles raskes olukorras võtab poisi ootamatult oma kaitse alla kohalik narkodiiler Juan (Mahershala Ali), kes pakub talle nõuandeid selleks, kuidas elus hakkama saada ning avab tema ees ka oma kodu ukse. Kuid kas piisab sellest, et Chiron suudaks murda tavapärase mustri, mis nii paljusid tema naabruskonnas üles kasvanud poisse igal sammul ähvardab? Kas ta annab järele oma eakaaslaste katkematule survele või otsustab valida eelseisvaks eluks oma raja?

Pean ütlema, et ma pigem pettusin filmis ja nii kõrget hinnangut ma ei annaks. Jah, see oli mõtlemapanev ja terve filmi aja kummitas mul peas mu venna öeldud lause, mille kohaselt vaesus sünnitab vaesust. Me oleme palju omakeskis arutanud seda, et erand kinnitab reeglit, aga tegelikult enamuses on lapsed on vanemate mantlipärijad, ükskõik, kas nad siis on vaesed ega suuda sellest mustrist välja rebida või sünnivad hõbelusikad suus. Tegelikult nii ongi ja sellele samale see film ka suuresti keskendub. Samas jooksis sealt läbi ka lisaks teine liin, mis puudutas suhteid, armastust ja omasooiharust ja sellest ma lihtsalt ei saanud aru, miks see seal olema pidi või mida see antud hetkel andis või näitas. Rääkimata sellest, kui segaselt see film tegelikult lõppes. 

Hüpates kiirelt filmidelt edasi uutele restoranidele, siis neid sain ma see kuu täpselt ühe ja selleks on La Tabla restoran. See asub Telliskivi Loomelinnakus, suures oranzis majas ja on oma olemuselt Ladina-Ameerika köök. Minu ja Alaini sammud viisid sinna, kuna meie ühine sõber Diana, töötab seal nüüd kokana. Sööki valida oli minu jaoks raske, kuivõrd sõna otseses mõttes kõik toidud sisaldasid vürtsikaid asju ja neid ma ei suuda absoluutselt süüa. Isegi valitud Caesari salat (7€) jäi lõpust söömata, sest vürtsine kaste põletas keelt. Kusjuures, Diana ütles, et see salat pole üldse vürtsine. Noooojah. Alain valis Tacos de pollo deshebrado (8.90€), mis on siis tacod rebitud kanakintsuliha, salsa verde ja mangosalatiga. Toidud iseenesest on väga head ja atmosfäär on omamoodi, aga pigem minu lemmikrestoranide hulka ei kuulu, just selle eelnevalt mainitud põhjuse pärast, et menüüs orienteeruda oli minu jaoks raske. 


Uues kohas veel esimest korda käisin ma Viru Ilusalongis, kus tegelikult töötab neiu, kes ma tean juba üle viie aasta, aga tema juures käisin ma samuti esimest korda. Miks ma sinna kippusin, oli hulk pilte, mida Birgiti töödest olin näinud ja ta tundus täpselt selline juuksur, kes saab poolelt sõnalt aru, mida mina tahan ja ootan. Ja saigi. Läksin oma esialgse mõttega, mida tema edasi arendas ja kui veel samal päeval oli soeng lokkidega ja üsna võõras/arusaamatu minu jaoks, siis järgmisel hommikul oma sirgete juustega sain ikka 100% kinnitust, et soeng on selline nagu tahtsin ja ei saaks olla rohkem rahul. Aitäh Birgit!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar