neljapäev, 9. veebruar 2017

Esimene päev Perthis

Hommikul ärkasime alles pärast 11, mis tähendas ainult seda, et ajavahega harjumine käis kibekähku ja muretult. Alguses tsillisime megakaua voodis, nautisime lihtsalt olemist ja lõuna paiku tuli meile järgi üks Sirle sõber Janno, kes tassis meid mööda vajalikke kohti, millest esimene oli pank.

Hommikuks sõime eile ostetud krõbinaid ja ausalt, te pole hullemaid asju elus söönud, haha. Poole eine pealt andsime mõlemad alla ja viskasime ära. Probleem siin on see, et selliseid krõbinaid (ega ka krõpse) nagu Euroopas on, siin pole. Eestist rääkimata. Kõike tuleb proovida ja katsetada.


Niisiis, Janno viis meid panka, kuhu meil oli tehtud konto ja rahagi üle kantud. Seega, me pidime ainult konto ära kinnitama ja idenfitseerima ja see võttis meil aega TERVE TUNNI! Saate aru? Terve tunni istusime me kolmekesi toolide peal ja mulisesime omavahel, sest midaiganes see teller tegi, meid tal selleks vaja ei olnud. Naljakas. Pangakaarte ikka ei saanud, need saadetakse kunagi ühel ilusal päeval Janno juurde, aga meile õpetati selgeks, et me saame telefoniappi kaudu raha välja võtta, aga seda me ei saa ka kasutada, sest meie kontode küljes on Eesti numbrid, aga telefonis on hoopis Austraalia numbrid. Naljakas. 

Mis toob meid järgmise punkti juurde, et pärast panka käisime me kiirelt söömas, meie sõime mingis Hiina kohas (vist) nuudleid, meekana (minu esimene kord elus ja nooo niiiiii hea oli) ja muud sellist "tervislikumat" jama. Edasi me siis käisimegi telefonikaarte ostmas, et endale kohalik number ja nett saada ja selle eest me pidime välja käima 42$. Röövlid. 

Sealt edasi pidime me minema kahte elukohta vaatama, aga ma ajasin aadressid sassi ja me läksime esimesena sinna korterisse, mille puhul oli aimata, et me selle ka võtame. Sneak Peak kuniks esmaspäeval sisse kolime ja asi kindel on.

Niisiis, teist korterit me enam vaatama ei läinudki, Janno tõi meid rõõmsalt koju tagasi, kus me arusaamatul põhjusel avastasime, et kell on juba kaheksa ja tellisime uberi ja läksime poodi. Uberijuht oli täiega pede, sõitis suure ringiga, aga mulle ju meeldib kogu aeg vinguda, seega ma kirjutasin hiljem uberisse, et ma pole üldse rahul ja uber kandis mulle selle raha tagasi, hihihi. Poes ostsime omale õhtuks süüa ja hommikuks "uued söögid," sest neid krõbinaid me ei taha enam kumbki näha. Lisaks me avastasime alkopoe ja sealt ostsime 5AUDiga (ehk 3.5€) veini ja šampuse ja tulime siis koju. Tähendab, tahtsime tulla. Kõigepealt me ootasime poe ees uberit megakaua ja ta ei tulnud, ei leidnud meid üles ning pani siis, et ta alustas meiega sõitu, aga no vapsee ei alustanud ju?! Ma muidugi tühistasin kohe ära ja hiljem kaebasin uberisse (nagu ikka) ja saime kogu raha tagasi. Edasi me jalutasime veidi eemale kaubanduskeskusest, sest kui ikka terve tänav on kõik 4 Collier Rd, siis on selge, et ükski uberi juht ei leia meid üles. 

Seega me jõudsime lõpuks kiirabi ette, kus me nägime ka kiirabi väljumas ja kujutate ette, see oli rohelist värvi???? WHAAT? 


No nii, lõpuks me siiski oma uberi saime, kes oli megatore ja tõi meid koju, sest pagana vihm hakkas jälle sadama ja see täna päev otsa sadanud, seega pisut ebamugav. Distants oli 1.5 kilomeetrit, aga mis Sa teed, kui jubedalt lahistab. Kodus me panime pizzad ahju ja ma pole päris kindel, mis ülemisega juhtus, aga no see  tuli välja sellisena, et mis must see valmis. 
No mis seal ikka eksole. See pealmine kiht muideks tuli kenasti maha ja pizza sõime me lõpuks ikkagi ära. Jõime šampust ja veini ja tähistasime meeldivat algust ka. Nüüd on põhimõtteliselt ju peaaegu kõik tehtud, töökoht ja auto on puudu, aga no kõik järgemööda. 

Mida ma aga märkasin tänavate peal, on see, et kõik autod (või enamus) on Jaapanist, Toyotad, Hyundaid, Mazdad, Mitsubishid, täpselt nagu Timoriski oli. 

PS! Janno hotspoti parool oli imamillionare. HAHAHAHA!
PS2! Opeli numbrimärk siin on lõvipea, topelt hahahahahahaa. Sirle isegi ütles, et siin võiks ju siis opeli täitsa soetada endale. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar