kolmapäev, 22. veebruar 2017

Temperatuur kõigub 13 ja 39 vahel

Laupäeva hommikul olin enam-vähem oma kurvast meeleolust üle saanud, ikka kui pilte nägin või keegi kirjutas, olid kohe silmad märjad, aga otsustasin realistlikult asjale vaadata ning oma mõtteid mujal hoida. Sirle aitas sellele muidugi suuresti kaasa. Ta tegelikult aitas juba reedel, kui ta mu lihtsalt täis jootis ja Üllar Jörbergi järgi tantsima pani. 

Päeva esimese poole veetsime basseini ääres, sest hea soe oli. Nädalavahetusel kerkis ühel hetkel tempratuur lausa 39 kraadini ja no ei saaks öelda, et kurtnud oleks. Veidi oli palav, aga veetsin põhiliselt terve aja basseinis ja kui varasemalt tundus vesi üsna külm, siis too hommik oli ikka väga mõnus. 

Kui me siia kolisime, siis me leppisime kokku, et laupäev on sushipäev ja pühapäev trennipäev. Trennipäevad on meil nüüd teisipäev, neljapäev ja pühapäev, aga sushipäeva katsume ikka hoida laupäeva peal. Igal juhul päeva teises pooles me siis läksime sushit otsima. Eestlased Austraalias grupis jagati ohtralt teadmisi meile ning asusime siis teele. Täiesti iroonilisel kombel oli meie valitud sushirestoran hoopis remondis ja kinni ja me olime kuskil täiesti mahajäetud linnaosas ehk mingit tagavaraplaani just kui ka polnud. 
 Jalutasime siis natukene ringi seal kus me olime ja üks pizzarestoran paistis, mõtlesime, et lähme sinna. Ukse peal oli suur silt, et kaks pizzat 28$ (20.5€), mis tundus siuke enam-vähem talutav olevat. Läksime siis sisse, absoluutselt kõik inimesed vaatasid meid, meie vaatasime, et koht tundub kuidagi eriti pidulik, valged laualinad ja muud säärane. Istusime maha, toodi menüüd, praehinnad algasid umbes 30$-st. Otsustasime, et me paneme jooksu. Natuke naljakas oli, sest tõesti, kõik inimesed vaatasid meid nagunii ja kelner tuli just meie laua juurde, aga Sirle ütles "Ära vaata kellegi poole ja lihtsalt jookseme" ning täpselt nii me tegime. Jooksime. Subwaysse. Seal saime 8$-ga süüa. Njämm.  

Edasi jalutasime me mööda linna, käisime kesklinnas avastamas tänavaid ja linnapilti ning käisime ka Elisabeth Quayl, mis kipub vist meie lemmik kohaks juba saama. Seal oli kaks nii-öelda välidiskot, ühes oli järjekord umbes viis kilomeetrit, aga teise läksime sisse ja tsillisime seal DJ muusikaga lihtsalt muru peal. Jube põnev on teisi inimesi jälgida, sest lisaks sellele, et nende riietusstiil on teistsugune, on nad oma olemuselt ka täiesti teistsugused. Ja seda on põnev vaadata. 


Pühapäeva hommikul olin ärgates kohe Duracelli jänku ja panin aga vudinal trenniriided selga ja trenni. Vedasin Sirle ka kaasa ja nii me seal olime, mina jooksin, tema tegi omi asju. Ma mõtlesin pulli pärast, et jooksen 5km, et vaatan, kas jõuan ja jõudsingi. Etteruttavalt ütlen, et teisipäeval läbisin sama maa juba 4 minutit kiiremini, seega varsti saab minust jaaguar. 

Kuna me aga laupäeval sushist ilma jäime, otsustasime seda kindlalt pühapäeval saada ja läksime siis hoopis meie kaubanduskeskusesse, kus oli seda kindlasti. Siinses toidualas kaubanduskeskuses on nii, et päeva lõpu poole müüakse kõik söögid odavamalt ära, et midagi järgi ei jääks ja nii saime meiegi 2 sushirulli 14$-ga, tavapäraselt oli üks umbes 7-10, sõltuvalt sordist. Minul üks rull oli täiega hea, teine oli hull jama, Sirlel joppas mõlemaga. Õhtuks ostsime veel koju oma lemmikkohast nuudleid ja meekana, kaks karpi 12$, tavaliselt maksis üks karp sama palju. 


Esmaspäeva hommikul hakkasime asjalikuks ning ärkasime hommikul vara, käisime CVsid printimas ja neid linna peal laiali jagamas. Suhteliselt suvaliselt, kuhu iganes meid sisse lasti ja jutule võeti, igale poole andsime ka. Ühes hotellis oli kaks jobu-olukorda järjest. Esiteks, üritasime me sisse murda uksest, mis polnudki avatud ega uks, aga kust meid lõpuks siiski sisse lasti. Teiseks, olime siis supervisori käest ära küsinud, et kas tööd on või ei ole ja siis vastas ta sulaselges eesti keeles "No ma vaatan, mis teha annab." Hahaha! Me olime terve aja temaga ju inglise keeles rääkinud.  

Kui koju tagasi jõudsime lõpuks oma ringilt, mis pikenes veel teekonnaga kaubanduskeskuse juurde, kus me veel paar CVd jagasime, magasime mõlemad. Lihtsalt nii väsitav on see lauspäikese käes olemine ja kõndimine ja rääkimine ja naeratamine. 

Õhtul läksime mu ühe sõbraga välja ja ta viis mu Crowni hotelli, mis on ainus kuuetärni hotell Austraalias ja sigailus! Seest, väljast, atmosfäär, basseinid - no taevalik koht. Ja vahelduseks oli hea nii-öelda omade seltskonnast välja tulla ja teistmoodi olla. 
Kui ma koju tagasi tulin, läksin basseiniala peale istuma, lihtsalt värske õhu kätte olema, et ei peaks toas passima. Mingi hetk, kui hakkasin tuppa tagasi tulema, olid kõik uksed lukus. Meil reaalselt koduuksest kuni basseinini on umbes 5 puldiga avanevat ust ja neist ei avanenud mitte ükski. Sirle tuli ülevalt alla mulle siis appi, aga tema uks ka ei avanenud. Järsku tuli mingi turvamees ja ma hüppasin talle kiirelt sappa ja tema ütles, et ta ei saa mind sisse lasta, et äkki ma olen varas. Ma vaatasin teda suurte silmadega ja ütlesin, et nalja teed v.. jään ööseks basseini äärde siis või? Ta helistas kellelegi ja see keegi küsis mu nime ja korteriomaniku nime ja no ei paistnud asi töötavat, majja sisse mind ei lastud. Lõpuks tuli R ülevalt alla ja see sobis turvamehele, lasi mu ikka sisse ja vabandas, et sekeldusi tekitas.  Naljamehed.

Teisipäev algas minu jaoks ideega trenni minna kuniks Sirle omi asju käis ajamas. Läksin siis mina rõõmsalt allakorrusele, piiksutan pulti, uks kinni. Piiksutan pulti teise ukse juures, ikka kinni. Kirjutasin siis meie majagruppi, et tore lugu küll, mu võti ei tööta ja poisid naersid mu üle, nagu ma oleks mingi maxidioot, kes ei oska lihtsalt uksi lahti teha. Lõpuks, kui ma aru sain, et juhul, kui all ükski uks lahti ei tule, ei tule lahti ka lift (siin saab puldiga iga inimene ainult oma korrusele), siis hakkas asi juba nalja tegema. Ülesse ei saa, jõusaali ei saa. Poisid ütlesid, et pean Sirle koju ootama ja nii ongi. Õnneks R'l oli üks idee veel ja nii helistasin ma siis maja managerile, kes tuli alla ja aktiveeris mu võtme ja ütles, et see pandi lukku, sest ma kolasin õhtul valel ajal vales kohas. No midaaa, appi. Hiljem muidugi selgus, et R'i võti ka ei tööta, sest tema tuli mind ju päästma. Etteruttavalt ütlen, et kui minu võti aktiveeriti, siis R'i võti ei tööta endiselt, sest see manager on mingi totukene. 

Igal juhul lõpuks ma siis trenni ka sain ja nagu öeldud sai, jooksin 5km neli minutit kiiremini eelmisest ajast ja olin endaga väga rahul. 

Õhtul viis K mu oma lemmikrestorani sööma ja kuigi see lõpuks kukkus päris naljakas välja, sest ta lemmikrestoran oli seafood (ma ei tea, kuidas seda tõlgitakse, meretoit või veetoit või misiganes) ja mina ja seafood oleme kõige kaugemad semud üldse. Õnneks oli see suhteliselt avatud olemisega restoran ehk seal pakuti ka pastat, lõhet, Caesari salatit ja muid mulle sobivaid asju, seega päris nälga ei jäänud. Kuna see restoran asus Fremantles, mis on pisut eemal sellest kohast, kus ma elan, siis käisime pärast söömist veel pisut ringi seal, ta näitas mulle peatänavat ja sõime jäätist ja noh, tore oli. 

PS! See kollane liiklusmärk on sebramärk, hahaa! 


Täna hommikul helises mu äratuskell kell 7 ja ma ausalt tahtsin oksendada selle peale. Ma ärkasin viimati nii vara sellepärast, et lennata Austraaliasse. Igal juhul oli minu äratuse põhjuseks järjekordne töövestlus, millel oli vist umbes kümnes voor juba, aga esimene nende kontoris. Seiklesin sinna oma 45 minutit, aga kohale jõudsin ja vestlus oli ka päris lahe. Mind intervjueeris üks kutt, kes samas firmas 4,5-aastat töötanud ja kolib nüüd paari kuu pärast idarannikule tagasi ja ta küsimused olid sellised üsna sügavamõttelised, näiteks mis on mu elu kolm suurimat saavutust või kes on mu role model või mis põhjenduse ma ütleks, miks ma olen hardworker. Ta ütles, et keegi ei ütle kunagi, et ta pole, seega ta tahab teada, miks ma olen.

PS! Ma vastasin, sest ma olen eestlane.

Vestlus kestis lõpuks ligi tunni ja Shauni soovitusel läksin ma avastama kõrvalasuvat Kings Parki, mis oli tõesti IMELINE! Mul on arvuti taustapilt ka üks suvaline pilt Perthist, mis Googlest võetud ja kui täna sinna mäeotsa ronisin ja seda sama vaadet nägin, tuli lausa selline õhin sisse, et oh, leidsingi üles. Üldse ma olin väga väga rahul seal üleval, kõik vaated olid hingekinnitõmbavad, park imeilus, ilm imeilus, inimesed rõõmsad, mina rõõmus, kõik nii tore! 




See sama ongi mu arvuti taustapildi koht


Vabadussammas Esimeses maailmasõjas hukkunute auks. Minu meelest palju ilusam ja mõttelisem kui meie oma.
Kui ma koju tagasi jõudsin, mõned tunnid hiljem, hakkas Sirle genereerima, et teeme midagi ja nii läksime me hoopis kinno, sest meie kodu juures asuva kino pileti on hoopis 10$ (7€), mis on peaaegu juba Eesti pileti moodi (kui igasugused gurud ja astmed ära jätta). Käisime vaatamas filmi Lion, mis rääkis ühest tõestisündinud loost, kuidas Indias läks laps kaduma ja ta lapsendati Austraaliasse, aga ta ei saanud rahu, et ta ei teadnud, kus ta kodu on või kust ta kaduma läks ning 25 aastat hiljem tuuslas ta mööda Googlet ringi, et oma mälestuste põhjal leida üles koht, kus ta kaduma läks. Ma küll veidi spolin praegu, aga ta leidis ka ja see lõpp oli nii kurb, et ma muudkui nutsin ja nutsin ja nutsin ja oeh neid tõsielufilme küll.. 
Hiljem käisime poes omale riideid ostmas, sest nii naljakas, kui see ka ei tundu, pole meil kummalgi väga riideid töövestluse jaoks. Mul on umbes täpselt üks komplekt, aga kui ma pean homme minema samasse firmasse juba mitmendat korda, siis see lihtsalt ei tööta ja nii oli vaja uus soetada. Mis veel naljakam on, on see, et me valisime täpselt samasugused seelikud ja nagu sellest oleks vähe, me veel ostsime ka need samasugused ära. Hea, et me samasse kohta ei kandideeri.

Kui õue läksime ja bussi ootasime, värisesime mõlemad, mul oli täiesti kananahk ihul ja ma mõtlesin, et no mingi 10 kraadi on väljas, päriselt ka. Kui ma siis aga telefoni kätte võtsin ja live-termomeetri tööle panin, selgus, et 21 kraadi. 21 kraadi ja mul oli kananahk ihul. Tundub, et mu Austraalias elava sugulase sõnad, et varsti panen 20 kraadiga jaki selga, ongi juba tõeks saamas. Oh õudu.


Kodus meisterdasime süüa (jälle mina kusjuures), tegime spagette ja mingeid kanapihve äkki. Issand, ma ei teagi, mis asjad need on, mis me sõime. Sirle tegi oma etteaste salatiga ja tal tuleb see kusjuures sigahästi välja, ma alati naudin täiega meie salateid. 

Kui keegi veel pole kuulnud minu reisisaadet kruiisilaeval töötamisest, siis panen lingi siia ja head kuulamist! http://www.ohtuleht.ee/787817/jargmine-peatus-kruiisilaeva-too-on-unistuste-amet-seal-tootanud-naine-raagib-kuidas-tegelikult-on

laupäev, 18. veebruar 2017

Terve nädal Aussis

Esmaspäeva hommikul ärkasime juba seitsme ajal, sõime viimast korda hommikust oma Bayswater korteris ning kella kaheksast tuli meile Uber järgi. Nägin tellides kohe, et tegemist on väikse autoga, aga helistasin juhile ja jõudsime kokkuleppele, et üritame need kaks kohvrit ära mahutada. Mahtusid ka! Auto oli ülinunnu armas pisike kollane ja juht oli ka väga sõbralik, ainult mina ise olin nii väsinud, et silmad vajusid kinni. Miks ma väsinud olin? Sest öösel käis meil tsirkus (kopeerin otse Facebooki seinalt siia).

Kell pool üks hakkame siis lõpuks magama jääma, mina muudkui lollitan voodis "eiitaaahaaa" "eiiioleeeunddd." Sirle ainult tõdeb tülpinult, et noo lase välja kõik oma tunded. Järsku kargab Sirle püsti "AIIIIAAAAA ISSANDDD MISKIII HAMMUSTAS MIND." Ja üllas rüütel Gerli hakkab tapma putukat, kes vana saatanasigitis veel lendab ka. Ära tapetud ta sai. Kell on üks. Enam ei julge keegi magada. 
Uus korter asub meil Rivervale linnaosas, siin on üheksa korrust, korterelamu, kahe maja peale on suur bassein ja jõusaal, meie korter on üheksandal korrusel ja see vaade linnale on lihtsalt imeline. Ma ei väsi sellest vist kunagi. 

Hommikul olid endised elanikud veel päris pikalt siin, aga kui nad ära läksid, lükkasime oma kohvrid uude tuppa ning läksime kaubanduskeskusesse ostma asju, mis meil puudu olid. Näiteks padjad-tekid-pesurest-pesukorv jne, selline tüüpiline eluks vajalik jama. Kusjuures, üks asi, mis mulle tundub risti vastupidine sellele, mida mulle öeldi, on igasuguste kreemide-õlide-koorijate jne iluasjade kaasavõtmise vajalikkus. Ükskõik, kellelt küsisin, öeldi, et eiei, ära kodust küll võta, siit saad kõike osta. Põhimõtteliselt saabki, aga hinnad on ka päris "austraalialikud" ehk mina ei kipu eriti meigieemaldajat 11$ (8€) eest ostma või sama raha eest šampoone-palsameid. Minu "spetsiaalne" šampoon maksab siin üldse 28$ (20€), seda ma ilmselt ei raatsi kunagi osta. Ma kujutan ette, et kui nendele hindadele vastav palk tulema hakkab, siis on okei, aga alustuseks ma võtaks küll pigem kodust kaasa võimalikult palju asju. 

Pärast šopingut käisime veel toidupoes, ostsime nädala toidu + pikemaajalisi asju ning märkasin poes paari minu jaoks võõrast asja. Näiteks, otsides kastet makaronidele, noh näiteks bologonese või mingi valge, mis iganes, siis seda ei leia mitte sauces (ing. k kastmed) osakonnast, mis oleks loogiline, vaid osakonnast nimega PASTA. Pasta on nii kõva vend, et tal on omaette osakond. Ja vetsupaberid ja kätekuivatuspaberid ei asu ka samas osakonnas, sest otstarve on ju ometigi erinev. Üks on köök, teine on vannituba. 

Hiljem kodus pakkisime oma asjad lahti ja nautisime seda, et elukohaga üpris lihtsalt, kiirelt ja hästi läks. Õhtul tegime oma uutele elukaaslastele süüa, nimetagem neid lihtsalt R ja K, sest esmamulje pidavat ju kõige olulisem olema. Valisime söögiks ahjukartulid kanaga ja need kukkusid päris head välja ka. Kui välja jätta tõsiasi, et K ei söö liha, aga salat ja kartulid ajasid asja ka tema jaoks ära. 


Edasised päevad on möödunud üpris rahulikus tempos, päevitamine-ujumine, mõned CV'd teele, jälle päevitamine-ujumine ja nii edasi. Ühel päeval käisime Jannoga kuskil pubis söömas, meie jaoks jälle uus kogemus siin, aga seal pubis oli nii ülemõistuse palav, et lihtsalt täiesti läbimärjad olime Sirlega. Toit oli väga maitsev (aga ka kallis). 


Olen käinud kahel tööintervjuul. Esimene oli siin üsna meie kodu lähedal, restoran-hotell ja teenindaja ametikoht, aga olin seal napilt jäänud kolmandaks ja mittevalituks. Ma ise tunnen, et ainus, millega ma võisin teistele allajääda, on kohvi tegemise oskus, sest kuigi ma intervjuul ütlesin, et eks ma ikka oskan nupu peale vajutada ja nii, siis tegelikult on üpris raske osata midagi, mida ise ei tarbi. Ma ei ole kunagi kohvi joonud ja see ei paku mulle mitte mingisugust pinget ka. Teine intervjuu oli linnas ühes hotellis, mille Sirle meile sebis ühe teise eestlase kaudu ja seal me käisime koos. See oli eile hommikul. Sinna võetakse ka kaks tüdrukut tööle, eks siis näis, kas saab üks meist või saame koos või ei saa kumbki. Pöidlad peos. 

Pärast eilset intervjuud käisime veel linna peal jalutamas, valges ka Elisabeth Quay sillal ning bussijaamas, tegime omale lõpuks bussikaardid ära. Siin ei ole sellist asja nagu kuukaart, päeva oma on, aga see ei ole eriti kasulik meile, kui teeme kaks sõitu. Sõidud on tsoonide järgi, esimene tsoon on 3$ (2.2€), teine tsoon 4.60$ (3.3€) jne. Meil enam-vähem on kõik ühe tsooni kaugusel olnud, kas ühele või teisele poole ja nüüd selle kaardi ostmisel näiteks esimese tsooni pilet maksis 2.25$ (1.6€), nii et juba võit.  


Ühel õhtul käisin ka ühe kohaliku sõbraga esimest korda väljas, ta tuli mulle järgi ja viis South Perthi ühte pubisse, aga kuna see päev oli siuke üles-alla olnud, sõin vahetult enne väljaminekut kodus kõhu täis ja seega söök mind seal eriti ei erutanud, kaks klaasi veini jõin, oli väga mõnus ja jutukas õhtu ning tulin siis koju tagasi. 

Eile õhtul oli meil toas "sõber." Lendas sisse ja no meie jumala paanikas, tõmbasime kiiresti kõik magamistubade uksed kinni, et pärast padja all ilusat üllatust poleks. K polnud kodus ja kui R mingil hetkel oma toast välja tuli, kisendasime meie, et appppiiiii, vaata mis elukas! R võttis mingi suure karbi, püüdis selle mardika sinna sisse ja viskas välja. Hiljem kui K koju tuli ja mingi järgmine elukas toas oli, tegi ta samamoodi. Me peame Sirlega selle meetodi kiirelt selgeks õppima või edaspidi kuskil farmis me istumegi öö läbi üleval, sest kumbki midagi teha ei oska. 


Eile oli üldse väga väga emotsionaalne päev. Hommikul olin hästi rõõmus selle tööintervjuu pärast ja ilma pärast ja et reede käes. Lõunal kebisime basseini äärde päikest nautima ja enne kui ma üldse näiteks raamatu jõudsin lahti lüüa (tavaliselt loen kui basseini ääres oleme), kirjutas mulle mu vennatüdruk, et Tikuga on halvasti ja et mu vend läks temaga loomade kiirabisse. Nutsin hea peatäie juba siis ära, sellest suurest šokist, aga vennatüdruk oli ikka positiivne, et kõik saab korda ja pole vaja karta. Natuke hiljem selgus, et mu koerakesel on maokeerd ja see vajab viivitamatut operatsiooni, nutsin jälle omajagu, aga lootus oli hetkeks tagasi, operatsioon õnnestub, ta peab natuke toas elama ja kosuma, aga kõik saab korda. Napilt 40 minutit hiljem lugesin telefoniekraanilt sõnu "Gerli, Tiku on kutsude taevas" ja varisesin lihtsalt nii kokku, et nutsin ja nutsin ja nutsin mitu tundi järjest. Tegime õhtusöögi, ma nutsin ja no lihtsalt.. ei olegi midagi öelda. Tean, et surm on elu osa ja Tiku oli juba peaaegu 11 täis ning see on chow-chow kohta super vanus, aga kuidagi nii ahastav oli kõik see kokku. Irooniline on see, et kui ma Eestist ära tulin, siis viimasel õhtul istusin ma kodus trepi peal oma kutsadega ja nutsin, ütlesin neile, et ei tea, kas me üldse enam näeme. Nagu hing oleks ette tundnud, et nii läheb. Vähemalt ei piinelnud Tiku kaua ning on nüüd ilusamas kohas ja jookseb ringi koos teistega, kes ta rõõmsalt vastu võtsid. Minu südamesse jääb ta alatiseks. 
Tiku esimene päev meiega