esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Ma kolin Austraaliasse!

Mingi hetk kirjutasin ma sissekande sellest, kuidas ma tahan kindlasti septembriks olla Eestist kadunud, sest muidu muutun ma rahulolematuks. Kuud tiksusid ja tiksusid ning septembris otsustasin hoopis, et ma ei lähegi kuskile, et ma lähen järgmisel sügisel kooli ja saagu see koolitee ükskord käidud. Ja nii ma tiksusin, kõik toimis, elu oli ilus, kuniks jõudis kätte see hetk, et ma hakkasin otsima võimalusi. Iga kord on nii, et ma olen rahul rahul rahul ja siis enam ei ole. Mu ema ütleski selle peale, et ta ammu ootas, millal see plõks ära käib. Ta on arvestanud sellega, et ma tulen koju, ta on rõõmus, et tal on jälle kaaslane, kellega igal pool käia ja siis see kaaslane keerab ära ja lendab jumal teab kuhu.

Nii hakkas minu peas tiksuma väike soov ikkagi Austraaliasse minna. See tuli muidugi ka sellest, et ma oma tööst kruiisilaeval ilma jäin, aga samas nii valmis minema olin. Rääkisin ühega, rääkisin teisega ja lõpuks kui jõuludel tuli Eestisse mu sõbranna, kes juba Perthis kaks aastat on elanud ning mu täiesti pehmeks rääkis, oligi selge, et tuleb minna. Oma suure eufooria pealt lendasin ma kaela Sirlele ja ütlesin talle, et oi-oi, ikkagi minek ning tema hakkas alguses vastu ajama, et ei lähe ma kuskile ning küsis siis, kas ma sain endale kellegi kaasa, sest meie septembris olnud USA reisi ajal ütlesin talle, et ma ei taha üksinda minna. Mina vastasin rõõmsalt, et "Ei leidnud, Sind hakkan just pehmeks rääkima." Nagu Sirlega ikka, alguses oli eieiei ja ei taha ja ei saa ja mida rohkem ma juhtisin tähelepanu tema punktidele, plussidele ja võimalustele, seda kindlamalt see ka selgeks sai, et minek on meil koos. Hurrraaaaaaaaaaa!

Planeerimisaega muidugi palju ei antud, pärast jõule tegime kohe ära viisa ning nagu positiivne vastus käes oli, ostsime ära lennupiletid ning 7.veebruaril ongi meil minek. No mida värki?

Mis puudutab viisa tegemist, siis see protsess ise käis väga kiiresti, kuna enam ei nõuta kopsupilti. Tegelikult ega peale krediitkaardinumbri ei nõutud üldse midagi. Nali. Pidime täitma päris pika küsimustiku, aga kuna see oli üsna sarnane Ameerika viisa omale, siis raskusi ei valmistanud, pigem lihtsalt oli elevus suur sees. Viisa läks maksma 314€. Lennupiletid ostsime kohe järgmisel päeval järgi, sest ma olin vargsi neid ju ikkagi vaadanud ja nii head pakkumist ei olnud enne olnud. Meie lend kestab ainult 24 tundi ja maksis u 500€. Just see graafik oli see, mis mulle meeldis, kaks vahemaandumist ja mõlemad kestavad 2 tundi. Kõik varasemad graafikud olid sellised, et ikka ühes või teises kohas 6-10 tundi ootamist jne.

Niisiis, minu (okei, meie) elukohaks saab Perth ja loodetavasti kohtleb see linn meid hellalt! :)



PS! Ma lendan vennale nii-öelda järgi 4 aastat ja 5 kuud hiljem. Aega võttis ja asja sai. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar