teisipäev, 3. jaanuar 2017

Detsembri klassikud

Kuna detsember on ka omadega lõpule jõudnud, räägin kiirelt, mis kuu aja jooksul tehtud sai.

Kuu algas kohe suure üritusega, millel nimeks Teeviit. Muidugi, ma olin seal varem käinud, kui ise otsisin võimalusi, mida pärast kooli teha, aga ma ei olnud seal kunagi osalenud. Sel korral osalesin ja Au Pair in America boksis, kus ma rääkisin nii mõnegi neiuga, kes unistanud Ameerikasse minemisest ja seal elamisest. Pean tunnistama, et kui kogu see värk uuesti niimoodi meeldetuletati, tuli küll hull tahtmine jälle peale, see aasta oli mu lemmikaasta maailmas lihtsalt. Mulle meeldis veel lisaks see, et meiega koos olid Londoni kontorist pärit naised, kes reklaamisid küll rohkem Camp Americat, aga nad olid siiski meiega koos ja no blinn kui lahe oli jälle täisinglise keeles suhelda inimestega. Igal juhul, suur suur aitäh Ketlinile, kes mu sinna kaasa kutsus ja andis mulle võimaluse selles trallis osaleda.


Detsembri teisel nädalavahetusel käisime sõpradega Rootsi kruiisil. Esialgu pidi see olema sugulaste kruiis, aga lõpuks oli meid seal segamini. Mina olin ühes kajutis Karolini ja Alvariga. Vähe sellest, et see kruiis kuidagi erakordselt hästi välja tuli ja väga hästi läks, siis käisin ma küll mitte esimest korda, aga esimest korda mäletatavalt Rootsi kruiisil Rootsi lauas söömas. Maksis see 35€ ja selle sees oli ka vein ja õlu. Minu 35st 10 võttis enda alla juust (ma sõin seda kiloooodeeee viisi), 15 võttis vein ja ülejäänud 10 jagunes magustoidu ja lõhe vahel. Haha! Aga nii tore oli, ma üldse ei mäleta lapsepõlvest, kuidas see värk seal oli. Ma küll mäletan, et ma sõin hunnikus jäätist alati, aga seda meeleolu ei mäletanud. Lisaks oli väga tore seal käia sõpradega, kes olid ilusti riides ja käitusid ka ilusti ja kellega meil oligi üks viks ja viisakas õhtupoolik koos. 



Detsembri kolmandal nädalavahetusel käisin ma Riias silmaopil, millest ma pikemalt siinkohal ei räägi, kuivõrd sellest sai eraldi sissekanne juba tehtud. Samal nädalavahetusel aga toimus ka Kiisujooga, mida korraldas mu sõbranna Kelly koos Pesaleidja, Sushi Plaza ja joogaõpetaja Anniga. Kuna ma kaks päeva enne olin just opil käinud, siis ma ise väga joogat kaasa ei teinud, aga kiisudega mängisin küll. Alloleval pildil on täpselt mu kiisu nägu kass ja kuna joogapäevaks oli mu kass kaks päeva kadunud olnud, siis tuli hull kurbus peale. Mu kass on siiamaani kadunud ja nüüd tuleb veel suurem kurbus peale, sest see miska on täpselt väikese Pepe nägu.


Kuu lõpu poole käisime Allariga ületšekkamas sellist kohta nagu Uulits. Tegemist on tänavagurmee restoraniga ja no ma olen seal palju käinud sisse.välja, aga mitte kunagi ise söömas, seega huvi oli väga suur. Eelroaks tellisin Uulitsa käsitöökartulid cheddar-juustuga (originaalvariant on koos jalopenodega ka) ja selle hinnaks oli 3.50€. Pearoaks valisin juustutrio burgeri (7€)
(cheddar juust, kadaka juust, gouda juust) ja see viis lihtsalt keele alla. Allar valis endale grillitud antrekoodi salati punase veini kastmega (9.50€) ja tema kiitis seda ka. Korraks teemast kõrvale hüpates pean ma kiitma serveeringut, sest kogu see Uulitsa restoran on väga hubane ja armas ning nad ei ole serveerimisel üldse järgi andnud oma imagost. 


Magustoite ongi Uulitsas ainult kaks tükki, seega me võtsime need mõlemad, et need ära proovida. Üks neist on Uulitsa Brüleekreem (3€) ja teine Uulitsa Mascarpone (3.50€). Brülee maitses mulle hullult, mulle üldse viimasel ajal kuidagi väga meeldib see. Mascarpone oli vähem magus (nagu ka noormees, kes meid teenindas, mulle ütles) ja minu jaoks pisut võõras, mitte halb, aga just võõras. Serveering selle eest meeldis mulle väga. 


Kui veel pisut Uulitsast rääkida, siis see on meeletult armsa interjööriga koht, osa istekohti on kiigud, igal pool on pehmed padjad ja diivanid, toite serveeritakse kodustest taldrikutest-potsikutest, tšekk tuuakse neis punastes nelinurksetes potsikutes, mis vene ajal kõigil kodus olid, kuhu suhkur-jahu jms sisse käis. Ühesõnaga, väga väga meeldiv kogemus ja ootan juba, millal jälle minna.

Hüpates maitsvast söögist edasi kultuuri juurde, käisin esimest korda elus Keila kirikus, kuhu viis meid Noorkuu jõulutuur koos Ott Leplandiga. Noorkuu on mu ema lemmikbänd ja no minu lemmikmees, Rein Kahro, ju on ka seal, seega ma lahkelt käin kaasas. Me oleme Noorkuu kontserdil varem ka käinud, kui nad kellegi teise lauljaga koos on ja tõdesime emaga mõlemad, et sel korral jäi Ott nõrgaks nende kõrval. Ta kuidagi ei bondinud ära selle bändiga ja pigem tema puhul ajas närvi, kui ta jälle lavale tuli. Kontsert ise oli ilus nagu jõulukontserdid ikka ning kirik oli ka pisike ja armas. Õnneks oli meil siseinfot enne kontserti, et seal on keskel suured sambad ees ja kohti on vähe, seega me läksime varakult kohale ja saime üsna mugavalt istuda ega pidanud posti tagant piiluma. 


Ja lõpuks minu lemmikosa - filmid! Aga enne veel kui filmidest räägin, räägin Apollo Kino kogemusest staaritoolidel. Käisime seal koos ema-isaga jõuludel ning me tundsime ennast tõesti nagu staarid. Esiteks, sissepääs oli hoopis korrus kõrgemalt, jope sai panna mugavalt kappi, ei pidanud saali kaasa vedama, anti ka tekike kaasa, tooli sai lasta peaaegu lamavasse asendisse ning siis nupuvajutusega ekraanilt sai tellida süüa ja juua. Mida luksust, päriselt! Mulle hullult meeldis. Kui ma ei käiks kinos mitu korda nädalas, siis ma käiks iga kord just nendel toolidel istumas, aga paraku kuna piletihind on sõltuvalt päevast 10-14€, siis pigem iga kord sinna ei kipu. 


Minu lemmikfilm sel kuul oli kohe kindlasti Shutter Island - Suletud saar. Sisututvustus on lühike: Aastal 1954 uurivad kaks USA politseinikut ühe patsiendi kadumist hullumajast ühel saarel Massachusetts'is. Nad satuvad aga pahandustesse, kui nad avastavad, et haigla administraator on neid petnud ja lisaks kõigele tabab saart orkaan, mis ei lase kellelgi sealt lahkuda. Ja üleüldse selgub, et keegi saarel, kes peab ennast täiemõistuslikuks inimeseks, on tegelikult hoopis hull ja saarel mitu aastat juba elanud. Ühesõnaga, totaalne mindfuck film ja ma reaalselt tahtsin seda kohe uuesti vaadata, kui see lõppes, sest nii paljusid asju oleks teisel korral hoopis teistmoodi vaadanud ja näinud. Jõhker, jõhker, jõhker. 

PS! Peaosas on Leonardo Di Caprio. 

Kuu kõige naljakam film oli Kontori jõulupidu - Office Christmas Party. Filmis "Kontori jõulupidu" kavatseb firma tegevjuht Carol (Jennifer Aniston) sulgeda oma peoloomast venna Clay juhitud haru. Selle tõttu peavad Clay (T. J. Miller) ning tehnikaosakonna juht Josh (Jason Bateman) töötajaid tagant utsitama ning korraldama erakordse jõulupeo, et avaldada muljet võimalikule kliendile ja sõlmida tehing, mis aitaks kõikide töökohad päästa. Muidugi ei suju see asi üldse nii nagu peaks, kõik läheb untsu, lõhutakse parajal (loe: meeletult) hulgal asju ära, paar inimest saavad viga ja muu säärane, mis sellistele filmidele iseloomulik. Ütleme nii, et üsna Pohmaka filmide sarnane, aga samas nii loll ja nii naljakas, et mulle hullult meeldis. Lisaks mulle meeldis näha Jennifer Anistoni nii-öelda kurjemas variandis, siiani ta on alati mingi naljakas tegelane olnud ja mulle meeldis kogu selle jobuduse taustal lahtihargnev inimsuhete rägastik, kus kõige olulisemaks sai õe ja venna vaheline armastus. 

Kuu võõrkeelne film ja mind enim nutma pannud film oli 1 + 1 on pere (Prantsuse keeles) - Demain tout commence. Samuel elab kohustuste-ja vastutusvaba elu Lõuna-Prantsusmaa päikselisel merekaldal inimeste keskel, keda ta armastab ja kellega koos töötab, ilma et end väga ära väsitaks. Ühel päeval aga jätab üks Samueli endisi voodikaaslasi tema kätte paarikuuse beebi Gloria – tema tütre! Suutmata lapse eest hoolitseda, otsustab Samuel ta emale tagasi viia ja sõidab ruttu Londonisse lootusega ta üles leida, kuid tulutult. Kaheksa aastat hiljem, kui lahutamatuteks muutunud Samuel ja Gloria elavad Londonis, naaseb Gloria ema oma tütart tagasi nõudma.

Mina isiklikult arvasin, et tegu on 1+1 filmi järjega, kuivõrd peanäitleja oli sama ja nimi ka üsna sarnane, aga tegelikult ei olnud, eestlaste tõlge on meelega sellise mulje lihtsalt jätnud. Film ise oli üsna tõetruu, aga lõbus, nalja sai palju ning kuigi ehmatushetki oli nii mõnigi, siis pigem oli ikkagi lõbus. Väljaarvatud lõpuosa, kus kogu senine stsenaarium pöörati pea peale ja ma muudkui nutsin ja nutsin ja nutsin ja Alvar minu kõrval muud kui naeris ja mina aina nutsin ja nutsin. Film lõppeb üsna ootamatult, järsku ja väga etteaimamatu sündmusega, mida ma ei oodanud. See muidugi ei meeldinud mulle, sest see ajas jälle nutma. Aga film ise oli väga hea ja mulle nii meeldis prantsuse keelt kuulata. 

Kuu kõige mõttetumaks filmiks nimetaksin Liitlased - Allied. Romantiline thriller II maailmasõja päevilt on inspireeritud tõsielusündmustest ning jutustab kirgliku ja ohtudest pikitud loo Briti luureohvitser Max Vatanist (Brad Pitt) ja tema armastatust. 1942. aastal Põhja-Aafrikas ühel eluohtlikul missioonil viibides kohtab Max Prantsuse vastupanuliikumise võitlejat Marianne Beausejour’d (Marion Cotillard) ning nende töiselt alanud tutvusest saab peagi kirg. Kui armastajad on paar aastat hiljem end Londonis sisse seadnud ja püüavad pereidülli nautida, teevad võimuesindajad Maxile teatavaks, et legendaarse Marianne minevik võib olla äärmiselt kurjakuulutav. Maxi sunnitakse surmaähvardusel oma naise tõelist olemus välja selgitama. Kui nii keerulisse olukorda on segatud sügavad tunded, ei ole kunagi tegemist mustvalgete valikutega.

Esiteks, oli tegemist nii-öelda vanaaja filmiga ja need lihtsalt ei meeldi mulle tavaliselt. Teiseks, ma läksin seda vaatama ainult sellepärast, et see oli Brad Pitti uus film ja tema nimi kuidagi automaatselt minu jaoks äratab usaldust ja kutsub vaatama, aga sel korral pidin pettuma. Kolmandaks, nagu mu ema ütles, lõpp oli jälle nõme ja oleks võinud teistmoodi olla, samas, kuna tegu on tõsielusündmustest inspireeritud filmiga, oli aimata, et lõpp just selline ei ole. 

Ja kõige lõppu panen paar pilti, jõulusoovid meie Vollilt-Tikult, pisut suuremaks kasvanud Lola Maria ja minu Ameerika perekond, kellega me pole nüüdseks kohtunud juba neli aastat, aga kes mu südames väga erilist kohta endiselt hoiavad. 


2 kommentaari:

  1. Vau, lapsed on juba nii suured! Väga lahe!

    Ja ülimalt äge et Aussi seiklema suundud, super!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No eks vanust on neil ka omajagu, juba 4 aastat möödas sellest, kui nende juurest ära tulin :)
      Aga Austraalia seikluseid ootan isegi :)

      Kustuta