teisipäev, 10. jaanuar 2017

Blabla post

Ma pole ammu siia kirjutanud lihtsalt niisama jutupostitust ja mõtlesin seda täna teha. Ma olen nädal aega haige olnud ja see-tõttu koju nii-öelda naelutatud olnud ja kodus tulevad ju ikka parimad mõtted, mida tavalises töötuhinas mõelda ei jõua. 

Ma tulin alguses siia bloggerisse täna, et kirjutada kiire ja kokkuvõtlik postitus sellest, kui äge mu elu on. Ja siis tabas mind järsku mingi meeldetuletuse laine, milline jama mu elus on. Võinoh, tegelikult sellest, millised inimesed mu elus on olnud ja on praegu.

Sellest on ammu kõik aru saanud, et olla saab kas mu sõber või mu vaenlane, vahepealset varianti ei ole. Ja ei ole päris nii, et ühest teise ühe vea või õnnestumise korral sattuks. Ei, nii ei käi. Aga näiteks on miski, mis hakkas mulle Ameerikas elades meeletult närvidele käima ja see on altvedamine. JEEERUM, kus ma ei kannata seda. Ma ei kannata lubadusi, mida ei peeta, ma ei kannata õhinaid ja ideede väljapakkumisi, millest osa ei võeta ning ülekõige ei kannata ma seda, kui ma olen andnud inimesele mingid privileegid ja neid ei kasutata.

Ma mainisin aasta kokkuvõtvas blogis, et 2016 aasta tõi mu ellu suure hunniku uusi inimesi. Tõigi, neist ühte ma nimetan praegu üheks oma parimaks sõbraks ja parimate killast on ta just meessoost isikute hulgas. Aga tõi ka hunniku inimesi, kes tegid mulle haiget, valetasid mulle, vedasid mind alt ja kelle puhul ma isegi suurest vihast hakkasin täpselt sama vastu tegema. Pole minu moodi, aga ausalt öeldes, ei ole kahju ka.

Üks mu parimatest sõpradest ütles mulle kunagi, et ma usaldan liiga kergelt ja et mu elus on liiga palju inimesi, keda ma ei jõua hallata ja keda ma pean liiga oluliseks, ilma, et nad seda tegelikult oleks. Kui ma talle mingil hetkel ütlesin, et ma ei taha kellelegi liiga teha, sest mul temast kahju, küsis ta minult, kas ma olen Unicef. Ha-ha-ha!

Ja nii ma mõtlengi siin kodus olles, kuidas see on nii naljakas, kuidas inimesed hakkavad minust lugusid välja mõtlema või kuidas nad hakkavad rääkima edasi asju, mida ma olen neile ettesöötnud, et usaldust kontrollida ja arvavad, et nad teevad mulle tagasi. Kuidas inimesed, kellele ma teen haiget, sest nad on mulle haiget teinud, mõtlevad, et neil on mingi võim minu üle mulle uuesti haiget teha. 

Kui vähe mulle tegelikult korda läheb. 

Ma ei saaks öelda, et iga inimese kadumine minu elust on lihtne kui sõrmenips, mõnikord olen ma päris kurb ja kui põhjus ei olegi niivõrd minus ja selles inimeses, vaid kellegi kolmanda surkimises, siis on eriti kahju. Inimesed tulevad ja lähevad, õiged jäävad. Ma tean, kes on minu õiged ja ühelt neilt ma peaks ka tulevikus õppust võtma, et aru saada, kes on väärt minu õigeks saamiseks. 

Teate, mis minu meelest sõprussuhete lõppemisel kõige inetum on? Kui hakatakse välja rääkima saladusi, mis said räägitud saladuskatte all. See kehtib nii sõpruse kui ka suhete kohta. Ma ei mõtle ju kunagi, et aga vot äkki me ükspäev enam ei saa läbi ja mis siis saab, kui ta selle infoga kuskile läheb. Jäägem väärikateks, elu ikka teeb vahel vingerpussi, aga sellepärast ei pea ise lapsikuks muutuma. 

  

Nii ma olengi aru saanud elust ja asjadest, et vahel on targem lasta inimestel minna. Lasta minna nendel, kellega suhtlemine on pigem koormaks ega anna tegelikult meile mitte midagi. Lasta minna nendel, keda me ei suuda usaldada ja kes on oma "usaldusväärsust" ka korduvalt tõestanud. Lasta minna neil, kelle nimel me ei ole valmis hüppama kuuli ette või jätma mõnda tundi und magamata, et olla toeks. 

Mõni inimene tulebki meie ellu vaid korraks, et anda oma õppetund ja see-järel lahkuda. Iga lahkumine ei ole maailmalõpp. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar