neljapäev, 12. jaanuar 2017

Austraalia ettevalmistused

Tänasel päeval on meie minekuks jäänud ainult 27 päeva, kohale jõudmiseks 28.

Austraalia on suur ja lai, seal võib minna nii hästi kui ka halvasti ja ega tegelikult enne ei teagi, kui juba kohapeal olla ja näha, mida see kõik tähendab.

Üks, kelle vloge ma soovitan jälgida, on Geir Stint. See tüüp on lihtsalt nii vahetu, see on nii naljakas, kuidas ta ühel hetkel räägib, et ta läheb maailma parimat korterit vaatama või maailma parima töö vestlusele ja järgmises kaadris räägib, et tegelikult on ikka olukord sitt mis sitt. Ausalt, see on nii naljakas. Tema kolis oma kottidega Melbourne'i, mis kahjuks ei ole minu sihtkoht, muidu ma oleks raudselt temaga kokku saanud ja tsillinud.

Hästi palju infot ja nippe sain ma Kaisa ja Mairo blogist, kus nad on kenasti kirja pannud, mida nad täpselt teevad ja kui palju aega-raha miski käik nõuab. Mulle hullult meeldib ka see, et nad on nii ilusad inimesed ja neil on alati väga ägedad pildid. 

Lisaks on Austraalia kadalipu teinud läbi mu vend, mu sugulane oma noormehega, mu mitu mitu sõbrannat ja no nii edasi. Infot ikka liigub. Mulle üldiselt meeldib, kui mulle infot jagatakse, aga kohati ajab küll naerma, kui mõni kohapeal olev arvab, et tal on igati õigus või et ma peaks kindlasti tema öeldut kuulama. Mitte isegi minu enda tuttavad, vaid kui keegi räägib, mis talle on räägitud. 

Ma tunnen ennast üsna kindlalt. Palju kindlamalt kui Ameerikasse, Brüsselisse või kruiisilaevale kolides. Olen vist pea kõikides Austraaliaga seotud gruppides Facebookis, olen kandideerinud töökuulutustele erinevates portaalides, olen otsinud elamist, tutvunud linna ja olekuga.

Esialgseks elamiseks võtsime airbnb lehelt omale korteri, see idee käis mul endal peast läbi ja sarnast ideed kasutasid ka näiteks Kaisa ja Mairo. Esiteks, annab see võimaluse elukohta lihtsalt muuta - kui asukoht ei peaks olema sobiv või kui korter ei meeldi. Teiseks, on see hinna poolest üsna sama kui tavalist korterit-tuba üürida ja kolmandaks, ei võta see meilt suurel hulgal algkapitali, mida näiteks korteri-toa rentimiseks vaja on, sest sarnaselt Eestile on seal bondid ehk tagatisrahad ja need pole väiksed. Esialgu katsuks hoida kõik kulud minimaalsed.

Me isegi juba uurisime, palju makaronid ja ketšup maksab. Meil on tõsi taga. 

Plaanid on meil esialgu sellised, et tahaks elada Perthis kuni suveni ja minna siis farmi. Kuna minu suur unistus on minna avokaadofarmi (pole vaja küsida miks, need lihtsalt maitsevad mulle), siis praeguse pakkumise sain ma augustis algavasse farmi, nii et eks ole siis näha, kas kuni augustini pesitseme linnas või mis me teeme. See Austraalia on siuke pull koht, et nädalaga võib kogu elu juba pea peale olla pööratud. Mis ma teha tahaksin? Ma tahaks jäätiseautoga minna sõitma, aga see on mu ilus unistus. Ma tahaks töötada administaatorina kuskil spordiklubis või müüjana kuskil poes või teenindajana kuskil kohvikus või teate, mul tegelikult on suhteliselt suva, ma olen nii avatud meelega praegu, et see on hull.  

Ja noh, vist rohkem plaane ei olegi ja ei tea, kas tulebki. Sooja tahaks küll juba minna, see pidev külmetushaiguste põdemine siin Eestis ajab praegu ikka eriti närvi. Muidu üleüldiselt pole üldse tunnet, nagu hakkaks kuskile minema või nagu läheks pikaks ajaks. 

PS! Kaisa kirjutas täna blogi ämblikest ja ma tahtsin enda blogis ka ära mainida, et Sirle kardab MEELETULT ämblikke, nii et meil hakkab sellega seal ikka nalja saama. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar