neljapäev, 5. jaanuar 2017

Aasta 2016

Uus, 2016, aasta tuli taas kord pauguga ning üsna jäise ilmaga, nii et kui esialgu olime õnnetud, et taksot ei saanud ega Vabaduse Väljakule ei jõudnud, siis kesköö paiku õues 15 minutit olles ning jääkuubikuks transformeerunutena oli meil selle üle väga hea meel. Aasta teisel päeval sain teada, et pooleteise kuu pärast on minek Brüsselisse. Mitte reisile, vaid elama.

4.veebruaril tulid külla pagulased ehk mu vend ja tema Ida-Timori naine. Kui me alguses olime väga elevil ja tahtsime Veronicale näidata tervet Eestit, vaibus see tuhin üsna pea, sest sai kiirelt selgeks, et tal on väljas üpris külm ja ta ei ole eriti huvitatud näiteks päevastest matkadest rabasse või mitmetunnisest vanalinna külastusest. Kahjuks, kuna ta oli ka esimesi aegasid rase ja tal oli pidevalt paha, jäid ka autosõidud harvaks ja nii tegelikult saingi mina enne oma kolimist üsna vähe temaga aega veeta.

15.veebruaril kolisin ma Brüsselisse. Esialgu elasin Ixelleses oma hostpere juures, kuid juba teise nädala lõppedes kolisin ma omaette olemisse Uccle linnaosasse. 21.veebruaril lendas Karolin mulle järgi. Kui esialgu tundus minu jaoks see veidi võõras, olin lõpuks väga rõõmus, et ta seal oli, sest meie koosveedetud nädalavahetused olid nii armsad ja nii nunnud. Kui ta poole pealt otsustas koju jääda, tegi see esiti mind üsna kurvaks, sest meie nädalavahetusi ju enam polnud, aga mul oli hea meel, et ta võttis vastu otsuse, mis talle sel hetkel parem tundus. Poolest maist kolisin uude korterisse ja sinna jäin lõpuni. See ilmselt oli ka kõige ägedam selle Brüsseli elu juures, mul oli isegi kahju, et ma Karolinile neid inimesi tutvustada ei saanud ja et ta sinna tulla ei saanud, sest see oli hoopis miskit muud kui Uccle korter.

Külas käisid esimesena Allar ja Bertil, kellega me käisime Parlamendi muuseumis ning siis käis mul külas emps, kellega me vaatasime ära Toomkiriku ja sõitsime rongiga Antwerpenisse ning mai lõpus tulid külla ka Geelika ja Silver, kellega sai esmakordselt käidud Parlamendis sees. 

Aprillis käisin kodumaal, pidamas sünnipäeva ja ülevaatamas kõiki oma sõpru. Kontrollimas, kas ikka on alles. Ja minu 25's sünnipäevapidu oli megamegalahe, kuigi ma alguses kartsin, kas kõik ikka tulevad kostüümiideega kaasa. Olgu mainitud, et tulid ja seltskond oli kirjum kui geiklubi avamisel.

Brüsselis vaatasin ära Manneken Pisi, Jeanneke Pisi, Aatomi, Mini-Euroopa, käisin Oceade veepargis, Ikeas, Brüsseli vanalinnas ning vanimas shoppingutänavas, külastasin Parlamendi muuseumit ja koosolekusaali, tiirutasin mööda klubisid ja pubisid. Kahjuks toimus ka minu sealoleku ajal terrorirünnak ja seekord üsna lähedal ja üsna õudselt, mul olid paranoiad ja hirmud ka veel nädal pärast seda. Psühholoogiliselt olin nii sassis, et oli täiesti võimalik, et ma suvalisel hetkel istusin maha ja nutsin veidi või et arvasin, et just see inimene bussis minu vastas kannab oma kotis pommi ja ma surengi ära. Ma tõesti kahtlustasin kõiki.

Umbes poole aasta pealt otsustasin, et teine pool aastast möödub Austraalia tähtede all. Miks? Lihtsalt niisama. Ma ei püsi paigal ja Austraalia oli veel käimata ja avastamata. Kuigi selle plaani ma esialgu unustasin täitsa ära ning siis lükkasin teadmata tulevikku, siis lõpuks, 2017, see plaan siiski tehtud saab. Küll mitte 2016nda aastanumbri sees.

Koju tagasi pöördusin ma juulis ning esimest korda vist tahtsin ma seda nii väga, et ma õnnetundest peaaegu lõhki tahtsin minna. Kodu võttis mind hästi vastu - sõbrad olid kõik alles, sain käe valgeks igasuguste erinevate projektidega, arendasin ennast sellistes valdkondades, mida ma poleks kunagi osanud oma ellu tahta ning tutvusin terve hunniku uute inimestega, keda ma sellest aastast kindlasti jään helge südamega meenutama.

Mais käisin Dublinis, külas Anikol ja tema õel ning nende korterikaaslasel. Reis oli imearmas juba üksnes see-tõttu, et Dublin on mu lemmiklinn Euroopas ja et ma kohtusin Anikoga, kellega laeval hüvastijätt oli kurbuselt top3's. Tema küll lahkus enne mind, aga seda kurvem oli. Dublin on üks nendest linnadest, kus ma tunnen ennast väga koduselt. Ma jalutasin kümneid kilomeetreid, ahmides sooja õhku ja päikest, nautides naervaid ja rõõmsaid inimesi. Kusjuures, ma käisin seal, kui elasin veel Brüsselis ja üks asi, mis mulle Brüsseli juures enim häiris, oli see, et keegi ei saanud minust aru ja mina ei saanud kellestki aru ning see oli midagi, mis mind Iirimaal peaaegu õnnest nutma pani - ma sain kõigist aru ja kõik said minust aru!

Juuli lõpus käisime Aega Frankfurdis. Mingi hetk kirjutas ta mulle, kui ma veel Brüsselis elasin, et kas ma ei tahaks tulla ja mina ikka ju tahan. Uurisime kõik kontserdikohad ja piletid läbi ning mõtlesime pikalt, milline sihtkoht meile kõige odavam tuleks ja valisime Frankfurdi sel lihtsal põhjusel, et saaks veidi reisida ka. Kogu reisi eesmärk oli minna Beyonce kontserdile, kes on Ae lemmikartist maailmas ja minul polnud ka midagi selle vastu, et ta ära näha. Ei pidanud pettuma, kontsert oli suurartistile kohane ja väga meeldejääv!

Septembris läksime me Sirlega reisile. Kogu see meie plaan oli väga naljakas ja omamoodi. Me pole kunagi olnud parimad sõbrad, aga Marketingi Instituudis me saime kindlasti kõige paremini läbi, sest me olime nii-öelda pesamunade komplekt. Kust see idee üldse tuli teda Ameerikasse kutsuda, ma ei teagi. Lihtsalt nii oli, nii tahtsin ja nii läks. Etteruttavalt (ja tegelikult hoopis tagant järele) ütlen, et see reis oli nii lahe ja veel praegugi, pea neli kuud hiljem, arutleme Sirlega tihti, et kus me varem üksteise eludest ometi olime. Kui oleks mingigi võimalus, et me oleks sündides lahutatud õed, siis ma usuks seda täielikult, mul reaalselt ei ole mitte kellegagi sellist klappi ja ühtemõistmist. Kui veel korraks rääkida reisist, siis külastasime USAs pealinna Washington DC'd (kas te usute, et on endiselt inimesi, kes arvavad, et New York on USA pealinn?), peesitasime Miami päikese all, külastasime eriti ägedat Eesti tsikki Fort Lauderdale's ning kruiisisime Jamaica, Mehhiko ja Kaimanisaarte vahel. Oh, kuidas tuleb see soojus jälle meelde ja igatsus jälle südamesse.

Septembris, täpsemalt üheksandal, sain ma ka tädiks! Ida-Timoris sündis pisike Lola Maria.

Aastalõpp möödus rahulikult igapäevases vormis tiksudes. Detsembri teisel nädalavahetusel tegime sugulaste-sõpradega tripi Rootsi, mis oli ülemõistuse äge minu meelest, kõige ägedam kruiis, mis mul kunagi olnud on. Seda kõige enam sellepärast, et keegi ei vingunud, ei teinud draamat, kõik olid party-animalsid, isegi mu teise generatsiooni sugulased ei puudunud üheltki peolt. Mulle meeldis see, et ei olnud tüüpilist läbi linna tõmblemist, kulgesime rahulikult ja vaatasime ning  "nautisime" ilma.

Detsembri kolmandal nädalavahetusel tegin oma elu suurima muutuse ning vabanesin prillidest, mis on lihtsalt aasta sündmus, kohe kindlasti. Ma ei saaks olla õnnelikum!!

Jõulud veetsime oma pere ja mu vennatüdruku perega, sain omale kingituseks Mihkel Raua uue raamatu, Chris Kala raamatu "Mõistmaks kes ma olen," lõhna, lauamängu, imepehme salli, hunniku kommi, Sushi Plaza kinkekaardi ning palju palju armastust. Lisaks, ma liigitaks selle ka kingituse alla, sain ma uudise, et kolime veebruaris Sirlega Austraaliasse.

Nii jõudsingi läbi Ameerika mägede järjekordsesse aastavahetusse, kus terve õhtu möödus toostide all, kuidas järgmine aasta seda seltskonda enam ei ole. Ei ole mind, ei ole mu vanemaid. Alvar muidugi ütles lootusrikkalt, et äkki Egert kutsub teda oma peole ja äkki olen minagi selleks ajaks tagasi, aga jah, päris sügavalt pani mõtlema see, kui palju muutusi toob Pommerite ellu aasta 2017. Kauaoodatud, kaua planeeritud.

Veidi kokkuvõtvat statistikat.

Vaatasin ära 56 filmi esmakordselt, neist 51 kinos. Mul oli küll terve list kenasti kirjas, aga seda ei viitsi nagunii keegi lugeda, seega ma panen siia kirja hoopis need 10, mida soovitan teistelegi ja mida ise heameelega uuesti vaatan (või olen juba vaadanud). 
  1. Papside lahing (Daddy's Home)
  2. Dirty Grandpa (Ropp vanaisa)
  3. London Has Fallen
  4. Me before you
  5. Lights Out (Tuled surnuks)
  6. Now You See Me 2 (Nüüd Sa näed mind 2)
  7. Valgus Ookeanide vahel (Lights Between Oceans)
  8. Shutter Island
  9. Kontori jõulupidu
  10. 1+1 on pere
Külastasin ära uusi kohti Eestis 24, tõenäoliselt veel rohkem, aga need olid siis meeldejäänud:

1. Reval Cafe Rävalas - superhubane ja armas koht sõbrannadega kohtumiseks.
2. Cubanita - Pigem eelistaks kõrvalasuvat Patrickku, liiga palju rahvast, aeglane teenindus
3. Toit's - üks uutest lemmikrestoranidest.
4. A le Coq Sviit Coca-Cola Plazas - mugav ja mõnus, aga toolid olid pigem ebamugavad ja pilet ebamääraselt kallis. 
5. Harakapesa - Raplast Tallinna poole, maanteel asuv söögikoht, väga hubane, väga maitsvad toidud ja suurepärased hinnad.
6. Peppersack - väga ägeda interjööriga restoran vanalinnas, kuhu ma ise ilmselt ei satuks, aga turistidel soovitan ära käia küll.
7. Klubi Prive - vist on nüüd juba kinni? Aga klubi nagu klubi ikka. 
8. Mustamäe Myfitness - minu üks lemmikuid klubisid nüüd, tasuta parkimine ja väga mõnus rühmatreeningute saal.
9. Daalia ilusalong - nüüd juba nime muutnud ja Wink Ilustuudio nime alt leitav salong, mis selgus, et kuulub mu kunagisele paralleelklassiõele. Käisin seal nii massaažis, kui korduvalt juuksuris ja mulle väga meeldib, asukoht on peaaegu kesklinnas, parkimine on tasuta, töötajad supersõbralikud ja töö väga hea. 
10. Kohvik Amps - sinna viis mu sõber mind pannkooke sööma ja oh blinn kui head need on!
11. CityJungle Golf - üks meeldiv ajaveetmise võimalus kesklinnas, kus hasart tuleb üsna kiirelt peale ning aeg lendab.
12. NOP - restoran - ököšmöko restoran, nagu mina neid kohti kutsun, minu jaoks üpris võõras menüü ja ei olnud just lemmikud toidud, aga samas interjöörlilt mõnus boheemlaslik kohvik Kadriorus.
13. Südalinna peoruumid - Vabaduse väljakul asuvad peoruumid, kus pidasin oma sünnipäeva ja jäin vägaväga rahule!
14. Mack BBQ Mustamäe keskuses - Mack nagu Mack ikka, aga somehow palju kehvema teenindusega, kolmel korral käisin ja iga kord oli probleem, nüüd juba pigem lähen Tartu maantee omasse.
15. Popular (Boheem) - mõnus koht, kus reede õhtul kokteile teha ja täpselt sama mõnus koht kolmapäeval lõuna pidamiseks sõpradega. Teenindus on lihtsalt super ja inimesed seal veel paremad!
16. Kohvik Mademoiselle - Toitsi kõrval teine hea avastus sel aastal, kuhu olen juba korduvalt ja korduvalt ka tagasi läinud. Imemaitsvad toidud, joogid, serveerimised superklass. Teenindus on küll paaril korral soovida jätnud, aga annan neile andeks, sest nende toit on ebareaalne.
17. Postimaja MyFitness - pigem ei meeldi, parkimine on ümberringi tasuline, klubi ise on väga laiali venitatud ning rühmatreeningute saal on täpselt sama debiilne nagu Kristiines, kus keset saali on lihtsalt kaks betoonposti.
18. Viimsi MyFitness - viimsi on omaette klass, oma lõõgastusala, saunade-basseinidega. Rühmatreeningute saal on väga suur ja avar, jõusaal samuti. Ainuke miinus minu jaoks on asukoht, sest ta igapäevaseks käimiseks jääb ikkagi kaugele.
19. A Massaažituba - Peetris asuv massaažisalong, millega jäin ka väga rahule.
20. InterSalon
21. MadHouse Rapla
22. Uulits - ja viimane minu top3 restoranidest sel aastal, super toidud, super teenindus, super interjöör, supersupersuper.
23. Mustamäe Apollo Kino, staaritoolid - uued lemmikud, kui nad ainult nii palju ei maksaks.
24. Keila Kirik

Reisisin:
  1. Brüssel, Belgia
  2. Antwerpen, Belgia
  3. Dublin, Iirimaa
  4. Frankfurt, Saksamaa
  5. Washington DC, USA
  6. Miami, USA
  7. Amsterdam, Holland
  8. Jamaica
  9. Kaimanisaared
  10. Mehhiko
  11. Rootsi, Stockholm
  12. Riia, Läti
Ja lõpetuseks, nagu ikka, meeldib ju kõigile lugeda sellest, kuidas kellelgi midagi halvasti läks, seega minu kõige suuremad feilid 2016ndal aastal.

1. Kelly (kes on mu parim sõbranna üle kümne aasta) sünnipäeval küsiti, kus ta pärit on. Mina (ja minu tiimikaaslane) jõudsin järeldusele, et Tallinn oleks liiga lihtne vastus ja hakkasin mõtlema, et ta on kuskilt väiksest kohast pärit raudselt ja panin vastuseks Kohila.

PS! Ta pole kunagi Kohilas isegi mitte käinud ja ta heidab seda mulle siiani ette.
PS2! Ta on Tallinnast pärit.

2. Ühel teisipäeval vaatasin oma kinokontot ja küsisin sõpradelt, et kas nemad käisid mu kontoga laupäeval kinos, et kolm piletit on ostetud ja ma kedagi teist ei tea, kes kolmekesi käiks. Nad kratsisid ainult kukalt ja nentisid, et nad käisid kinos minuga.

PS! Nad käisidki.

3. Kui käisime sõpradega Rootsis, läksime metroojaama ja mina võtsin rõõmsalt 20€ kotist välja ja hakkasin minema piletit ostma. Mu vennatüdruk küsis minult, et kuhu ma selle 20 eurosega lähen ja mina ütlesin, et piletit ostma ikka. Või on kallim vä?

PS! Rootsis pole kunagi eurosid olnud.
PS2! Nädal aega hiljem Lätti minnes ma googeldasin, kas seal on eurod, sest ma olin ikka veel šokis, et Euroopas on riike, kus pole eurosid.

Selline see minu 2016 sai! Kuigi ma juba tean, et 2017 lööb selle kõvasti üle, olen rahul, et see aasta kukkus välja just nii nagu ta kukkus. Ma ei kahetse midagi, ma ei muudaks midagi. Ma ise muutusin palju, naersin ja nutsin, usaldasin ja haavusin, rõõmustasin ja pettusin, aga ma pole enam väike ja ma tean, et elu ei olegi ainult must ja valge, vahel läheb hästi, vahel mitte nii väga ja vahel lähebki täitsa halvasti. Mis seal ikka.

Aitäh, et olite osa minu aastast!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar