neljapäev, 12. jaanuar 2017

Austraalia ettevalmistused

Tänasel päeval on meie minekuks jäänud ainult 27 päeva, kohale jõudmiseks 28.

Austraalia on suur ja lai, seal võib minna nii hästi kui ka halvasti ja ega tegelikult enne ei teagi, kui juba kohapeal olla ja näha, mida see kõik tähendab.

Üks, kelle vloge ma soovitan jälgida, on Geir Stint. See tüüp on lihtsalt nii vahetu, see on nii naljakas, kuidas ta ühel hetkel räägib, et ta läheb maailma parimat korterit vaatama või maailma parima töö vestlusele ja järgmises kaadris räägib, et tegelikult on ikka olukord sitt mis sitt. Ausalt, see on nii naljakas. Tema kolis oma kottidega Melbourne'i, mis kahjuks ei ole minu sihtkoht, muidu ma oleks raudselt temaga kokku saanud ja tsillinud.

Hästi palju infot ja nippe sain ma Kaisa ja Mairo blogist, kus nad on kenasti kirja pannud, mida nad täpselt teevad ja kui palju aega-raha miski käik nõuab. Mulle hullult meeldib ka see, et nad on nii ilusad inimesed ja neil on alati väga ägedad pildid. 

Lisaks on Austraalia kadalipu teinud läbi mu vend, mu sugulane oma noormehega, mu mitu mitu sõbrannat ja no nii edasi. Infot ikka liigub. Mulle üldiselt meeldib, kui mulle infot jagatakse, aga kohati ajab küll naerma, kui mõni kohapeal olev arvab, et tal on igati õigus või et ma peaks kindlasti tema öeldut kuulama. Mitte isegi minu enda tuttavad, vaid kui keegi räägib, mis talle on räägitud. 

Ma tunnen ennast üsna kindlalt. Palju kindlamalt kui Ameerikasse, Brüsselisse või kruiisilaevale kolides. Olen vist pea kõikides Austraaliaga seotud gruppides Facebookis, olen kandideerinud töökuulutustele erinevates portaalides, olen otsinud elamist, tutvunud linna ja olekuga.

Esialgseks elamiseks võtsime airbnb lehelt omale korteri, see idee käis mul endal peast läbi ja sarnast ideed kasutasid ka näiteks Kaisa ja Mairo. Esiteks, annab see võimaluse elukohta lihtsalt muuta - kui asukoht ei peaks olema sobiv või kui korter ei meeldi. Teiseks, on see hinna poolest üsna sama kui tavalist korterit-tuba üürida ja kolmandaks, ei võta see meilt suurel hulgal algkapitali, mida näiteks korteri-toa rentimiseks vaja on, sest sarnaselt Eestile on seal bondid ehk tagatisrahad ja need pole väiksed. Esialgu katsuks hoida kõik kulud minimaalsed.

Me isegi juba uurisime, palju makaronid ja ketšup maksab. Meil on tõsi taga. 

Plaanid on meil esialgu sellised, et tahaks elada Perthis kuni suveni ja minna siis farmi. Kuna minu suur unistus on minna avokaadofarmi (pole vaja küsida miks, need lihtsalt maitsevad mulle), siis praeguse pakkumise sain ma augustis algavasse farmi, nii et eks ole siis näha, kas kuni augustini pesitseme linnas või mis me teeme. See Austraalia on siuke pull koht, et nädalaga võib kogu elu juba pea peale olla pööratud. Mis ma teha tahaksin? Ma tahaks jäätiseautoga minna sõitma, aga see on mu ilus unistus. Ma tahaks töötada administaatorina kuskil spordiklubis või müüjana kuskil poes või teenindajana kuskil kohvikus või teate, mul tegelikult on suhteliselt suva, ma olen nii avatud meelega praegu, et see on hull.  

Ja noh, vist rohkem plaane ei olegi ja ei tea, kas tulebki. Sooja tahaks küll juba minna, see pidev külmetushaiguste põdemine siin Eestis ajab praegu ikka eriti närvi. Muidu üleüldiselt pole üldse tunnet, nagu hakkaks kuskile minema või nagu läheks pikaks ajaks. 

PS! Kaisa kirjutas täna blogi ämblikest ja ma tahtsin enda blogis ka ära mainida, et Sirle kardab MEELETULT ämblikke, nii et meil hakkab sellega seal ikka nalja saama. 

teisipäev, 10. jaanuar 2017

Blabla post

Ma pole ammu siia kirjutanud lihtsalt niisama jutupostitust ja mõtlesin seda täna teha. Ma olen nädal aega haige olnud ja see-tõttu koju nii-öelda naelutatud olnud ja kodus tulevad ju ikka parimad mõtted, mida tavalises töötuhinas mõelda ei jõua. 

Ma tulin alguses siia bloggerisse täna, et kirjutada kiire ja kokkuvõtlik postitus sellest, kui äge mu elu on. Ja siis tabas mind järsku mingi meeldetuletuse laine, milline jama mu elus on. Võinoh, tegelikult sellest, millised inimesed mu elus on olnud ja on praegu.

Sellest on ammu kõik aru saanud, et olla saab kas mu sõber või mu vaenlane, vahepealset varianti ei ole. Ja ei ole päris nii, et ühest teise ühe vea või õnnestumise korral sattuks. Ei, nii ei käi. Aga näiteks on miski, mis hakkas mulle Ameerikas elades meeletult närvidele käima ja see on altvedamine. JEEERUM, kus ma ei kannata seda. Ma ei kannata lubadusi, mida ei peeta, ma ei kannata õhinaid ja ideede väljapakkumisi, millest osa ei võeta ning ülekõige ei kannata ma seda, kui ma olen andnud inimesele mingid privileegid ja neid ei kasutata.

Ma mainisin aasta kokkuvõtvas blogis, et 2016 aasta tõi mu ellu suure hunniku uusi inimesi. Tõigi, neist ühte ma nimetan praegu üheks oma parimaks sõbraks ja parimate killast on ta just meessoost isikute hulgas. Aga tõi ka hunniku inimesi, kes tegid mulle haiget, valetasid mulle, vedasid mind alt ja kelle puhul ma isegi suurest vihast hakkasin täpselt sama vastu tegema. Pole minu moodi, aga ausalt öeldes, ei ole kahju ka.

Üks mu parimatest sõpradest ütles mulle kunagi, et ma usaldan liiga kergelt ja et mu elus on liiga palju inimesi, keda ma ei jõua hallata ja keda ma pean liiga oluliseks, ilma, et nad seda tegelikult oleks. Kui ma talle mingil hetkel ütlesin, et ma ei taha kellelegi liiga teha, sest mul temast kahju, küsis ta minult, kas ma olen Unicef. Ha-ha-ha!

Ja nii ma mõtlengi siin kodus olles, kuidas see on nii naljakas, kuidas inimesed hakkavad minust lugusid välja mõtlema või kuidas nad hakkavad rääkima edasi asju, mida ma olen neile ettesöötnud, et usaldust kontrollida ja arvavad, et nad teevad mulle tagasi. Kuidas inimesed, kellele ma teen haiget, sest nad on mulle haiget teinud, mõtlevad, et neil on mingi võim minu üle mulle uuesti haiget teha. 

Kui vähe mulle tegelikult korda läheb. 

Ma ei saaks öelda, et iga inimese kadumine minu elust on lihtne kui sõrmenips, mõnikord olen ma päris kurb ja kui põhjus ei olegi niivõrd minus ja selles inimeses, vaid kellegi kolmanda surkimises, siis on eriti kahju. Inimesed tulevad ja lähevad, õiged jäävad. Ma tean, kes on minu õiged ja ühelt neilt ma peaks ka tulevikus õppust võtma, et aru saada, kes on väärt minu õigeks saamiseks. 

Teate, mis minu meelest sõprussuhete lõppemisel kõige inetum on? Kui hakatakse välja rääkima saladusi, mis said räägitud saladuskatte all. See kehtib nii sõpruse kui ka suhete kohta. Ma ei mõtle ju kunagi, et aga vot äkki me ükspäev enam ei saa läbi ja mis siis saab, kui ta selle infoga kuskile läheb. Jäägem väärikateks, elu ikka teeb vahel vingerpussi, aga sellepärast ei pea ise lapsikuks muutuma. 

  

Nii ma olengi aru saanud elust ja asjadest, et vahel on targem lasta inimestel minna. Lasta minna nendel, kellega suhtlemine on pigem koormaks ega anna tegelikult meile mitte midagi. Lasta minna nendel, keda me ei suuda usaldada ja kes on oma "usaldusväärsust" ka korduvalt tõestanud. Lasta minna neil, kelle nimel me ei ole valmis hüppama kuuli ette või jätma mõnda tundi und magamata, et olla toeks. 

Mõni inimene tulebki meie ellu vaid korraks, et anda oma õppetund ja see-järel lahkuda. Iga lahkumine ei ole maailmalõpp. 

neljapäev, 5. jaanuar 2017

Aasta 2016

Uus, 2016, aasta tuli taas kord pauguga ning üsna jäise ilmaga, nii et kui esialgu olime õnnetud, et taksot ei saanud ega Vabaduse Väljakule ei jõudnud, siis kesköö paiku õues 15 minutit olles ning jääkuubikuks transformeerunutena oli meil selle üle väga hea meel. Aasta teisel päeval sain teada, et pooleteise kuu pärast on minek Brüsselisse. Mitte reisile, vaid elama.

4.veebruaril tulid külla pagulased ehk mu vend ja tema Ida-Timori naine. Kui me alguses olime väga elevil ja tahtsime Veronicale näidata tervet Eestit, vaibus see tuhin üsna pea, sest sai kiirelt selgeks, et tal on väljas üpris külm ja ta ei ole eriti huvitatud näiteks päevastest matkadest rabasse või mitmetunnisest vanalinna külastusest. Kahjuks, kuna ta oli ka esimesi aegasid rase ja tal oli pidevalt paha, jäid ka autosõidud harvaks ja nii tegelikult saingi mina enne oma kolimist üsna vähe temaga aega veeta.

15.veebruaril kolisin ma Brüsselisse. Esialgu elasin Ixelleses oma hostpere juures, kuid juba teise nädala lõppedes kolisin ma omaette olemisse Uccle linnaosasse. 21.veebruaril lendas Karolin mulle järgi. Kui esialgu tundus minu jaoks see veidi võõras, olin lõpuks väga rõõmus, et ta seal oli, sest meie koosveedetud nädalavahetused olid nii armsad ja nii nunnud. Kui ta poole pealt otsustas koju jääda, tegi see esiti mind üsna kurvaks, sest meie nädalavahetusi ju enam polnud, aga mul oli hea meel, et ta võttis vastu otsuse, mis talle sel hetkel parem tundus. Poolest maist kolisin uude korterisse ja sinna jäin lõpuni. See ilmselt oli ka kõige ägedam selle Brüsseli elu juures, mul oli isegi kahju, et ma Karolinile neid inimesi tutvustada ei saanud ja et ta sinna tulla ei saanud, sest see oli hoopis miskit muud kui Uccle korter.

Külas käisid esimesena Allar ja Bertil, kellega me käisime Parlamendi muuseumis ning siis käis mul külas emps, kellega me vaatasime ära Toomkiriku ja sõitsime rongiga Antwerpenisse ning mai lõpus tulid külla ka Geelika ja Silver, kellega sai esmakordselt käidud Parlamendis sees. 

Aprillis käisin kodumaal, pidamas sünnipäeva ja ülevaatamas kõiki oma sõpru. Kontrollimas, kas ikka on alles. Ja minu 25's sünnipäevapidu oli megamegalahe, kuigi ma alguses kartsin, kas kõik ikka tulevad kostüümiideega kaasa. Olgu mainitud, et tulid ja seltskond oli kirjum kui geiklubi avamisel.

Brüsselis vaatasin ära Manneken Pisi, Jeanneke Pisi, Aatomi, Mini-Euroopa, käisin Oceade veepargis, Ikeas, Brüsseli vanalinnas ning vanimas shoppingutänavas, külastasin Parlamendi muuseumit ja koosolekusaali, tiirutasin mööda klubisid ja pubisid. Kahjuks toimus ka minu sealoleku ajal terrorirünnak ja seekord üsna lähedal ja üsna õudselt, mul olid paranoiad ja hirmud ka veel nädal pärast seda. Psühholoogiliselt olin nii sassis, et oli täiesti võimalik, et ma suvalisel hetkel istusin maha ja nutsin veidi või et arvasin, et just see inimene bussis minu vastas kannab oma kotis pommi ja ma surengi ära. Ma tõesti kahtlustasin kõiki.

Umbes poole aasta pealt otsustasin, et teine pool aastast möödub Austraalia tähtede all. Miks? Lihtsalt niisama. Ma ei püsi paigal ja Austraalia oli veel käimata ja avastamata. Kuigi selle plaani ma esialgu unustasin täitsa ära ning siis lükkasin teadmata tulevikku, siis lõpuks, 2017, see plaan siiski tehtud saab. Küll mitte 2016nda aastanumbri sees.

Koju tagasi pöördusin ma juulis ning esimest korda vist tahtsin ma seda nii väga, et ma õnnetundest peaaegu lõhki tahtsin minna. Kodu võttis mind hästi vastu - sõbrad olid kõik alles, sain käe valgeks igasuguste erinevate projektidega, arendasin ennast sellistes valdkondades, mida ma poleks kunagi osanud oma ellu tahta ning tutvusin terve hunniku uute inimestega, keda ma sellest aastast kindlasti jään helge südamega meenutama.

Mais käisin Dublinis, külas Anikol ja tema õel ning nende korterikaaslasel. Reis oli imearmas juba üksnes see-tõttu, et Dublin on mu lemmiklinn Euroopas ja et ma kohtusin Anikoga, kellega laeval hüvastijätt oli kurbuselt top3's. Tema küll lahkus enne mind, aga seda kurvem oli. Dublin on üks nendest linnadest, kus ma tunnen ennast väga koduselt. Ma jalutasin kümneid kilomeetreid, ahmides sooja õhku ja päikest, nautides naervaid ja rõõmsaid inimesi. Kusjuures, ma käisin seal, kui elasin veel Brüsselis ja üks asi, mis mulle Brüsseli juures enim häiris, oli see, et keegi ei saanud minust aru ja mina ei saanud kellestki aru ning see oli midagi, mis mind Iirimaal peaaegu õnnest nutma pani - ma sain kõigist aru ja kõik said minust aru!

Juuli lõpus käisime Aega Frankfurdis. Mingi hetk kirjutas ta mulle, kui ma veel Brüsselis elasin, et kas ma ei tahaks tulla ja mina ikka ju tahan. Uurisime kõik kontserdikohad ja piletid läbi ning mõtlesime pikalt, milline sihtkoht meile kõige odavam tuleks ja valisime Frankfurdi sel lihtsal põhjusel, et saaks veidi reisida ka. Kogu reisi eesmärk oli minna Beyonce kontserdile, kes on Ae lemmikartist maailmas ja minul polnud ka midagi selle vastu, et ta ära näha. Ei pidanud pettuma, kontsert oli suurartistile kohane ja väga meeldejääv!

Septembris läksime me Sirlega reisile. Kogu see meie plaan oli väga naljakas ja omamoodi. Me pole kunagi olnud parimad sõbrad, aga Marketingi Instituudis me saime kindlasti kõige paremini läbi, sest me olime nii-öelda pesamunade komplekt. Kust see idee üldse tuli teda Ameerikasse kutsuda, ma ei teagi. Lihtsalt nii oli, nii tahtsin ja nii läks. Etteruttavalt (ja tegelikult hoopis tagant järele) ütlen, et see reis oli nii lahe ja veel praegugi, pea neli kuud hiljem, arutleme Sirlega tihti, et kus me varem üksteise eludest ometi olime. Kui oleks mingigi võimalus, et me oleks sündides lahutatud õed, siis ma usuks seda täielikult, mul reaalselt ei ole mitte kellegagi sellist klappi ja ühtemõistmist. Kui veel korraks rääkida reisist, siis külastasime USAs pealinna Washington DC'd (kas te usute, et on endiselt inimesi, kes arvavad, et New York on USA pealinn?), peesitasime Miami päikese all, külastasime eriti ägedat Eesti tsikki Fort Lauderdale's ning kruiisisime Jamaica, Mehhiko ja Kaimanisaarte vahel. Oh, kuidas tuleb see soojus jälle meelde ja igatsus jälle südamesse.

Septembris, täpsemalt üheksandal, sain ma ka tädiks! Ida-Timoris sündis pisike Lola Maria.

Aastalõpp möödus rahulikult igapäevases vormis tiksudes. Detsembri teisel nädalavahetusel tegime sugulaste-sõpradega tripi Rootsi, mis oli ülemõistuse äge minu meelest, kõige ägedam kruiis, mis mul kunagi olnud on. Seda kõige enam sellepärast, et keegi ei vingunud, ei teinud draamat, kõik olid party-animalsid, isegi mu teise generatsiooni sugulased ei puudunud üheltki peolt. Mulle meeldis see, et ei olnud tüüpilist läbi linna tõmblemist, kulgesime rahulikult ja vaatasime ning  "nautisime" ilma.

Detsembri kolmandal nädalavahetusel tegin oma elu suurima muutuse ning vabanesin prillidest, mis on lihtsalt aasta sündmus, kohe kindlasti. Ma ei saaks olla õnnelikum!!

Jõulud veetsime oma pere ja mu vennatüdruku perega, sain omale kingituseks Mihkel Raua uue raamatu, Chris Kala raamatu "Mõistmaks kes ma olen," lõhna, lauamängu, imepehme salli, hunniku kommi, Sushi Plaza kinkekaardi ning palju palju armastust. Lisaks, ma liigitaks selle ka kingituse alla, sain ma uudise, et kolime veebruaris Sirlega Austraaliasse.

Nii jõudsingi läbi Ameerika mägede järjekordsesse aastavahetusse, kus terve õhtu möödus toostide all, kuidas järgmine aasta seda seltskonda enam ei ole. Ei ole mind, ei ole mu vanemaid. Alvar muidugi ütles lootusrikkalt, et äkki Egert kutsub teda oma peole ja äkki olen minagi selleks ajaks tagasi, aga jah, päris sügavalt pani mõtlema see, kui palju muutusi toob Pommerite ellu aasta 2017. Kauaoodatud, kaua planeeritud.

Veidi kokkuvõtvat statistikat.

Vaatasin ära 56 filmi esmakordselt, neist 51 kinos. Mul oli küll terve list kenasti kirjas, aga seda ei viitsi nagunii keegi lugeda, seega ma panen siia kirja hoopis need 10, mida soovitan teistelegi ja mida ise heameelega uuesti vaatan (või olen juba vaadanud). 
  1. Papside lahing (Daddy's Home)
  2. Dirty Grandpa (Ropp vanaisa)
  3. London Has Fallen
  4. Me before you
  5. Lights Out (Tuled surnuks)
  6. Now You See Me 2 (Nüüd Sa näed mind 2)
  7. Valgus Ookeanide vahel (Lights Between Oceans)
  8. Shutter Island
  9. Kontori jõulupidu
  10. 1+1 on pere
Külastasin ära uusi kohti Eestis 24, tõenäoliselt veel rohkem, aga need olid siis meeldejäänud:

1. Reval Cafe Rävalas - superhubane ja armas koht sõbrannadega kohtumiseks.
2. Cubanita - Pigem eelistaks kõrvalasuvat Patrickku, liiga palju rahvast, aeglane teenindus
3. Toit's - üks uutest lemmikrestoranidest.
4. A le Coq Sviit Coca-Cola Plazas - mugav ja mõnus, aga toolid olid pigem ebamugavad ja pilet ebamääraselt kallis. 
5. Harakapesa - Raplast Tallinna poole, maanteel asuv söögikoht, väga hubane, väga maitsvad toidud ja suurepärased hinnad.
6. Peppersack - väga ägeda interjööriga restoran vanalinnas, kuhu ma ise ilmselt ei satuks, aga turistidel soovitan ära käia küll.
7. Klubi Prive - vist on nüüd juba kinni? Aga klubi nagu klubi ikka. 
8. Mustamäe Myfitness - minu üks lemmikuid klubisid nüüd, tasuta parkimine ja väga mõnus rühmatreeningute saal.
9. Daalia ilusalong - nüüd juba nime muutnud ja Wink Ilustuudio nime alt leitav salong, mis selgus, et kuulub mu kunagisele paralleelklassiõele. Käisin seal nii massaažis, kui korduvalt juuksuris ja mulle väga meeldib, asukoht on peaaegu kesklinnas, parkimine on tasuta, töötajad supersõbralikud ja töö väga hea. 
10. Kohvik Amps - sinna viis mu sõber mind pannkooke sööma ja oh blinn kui head need on!
11. CityJungle Golf - üks meeldiv ajaveetmise võimalus kesklinnas, kus hasart tuleb üsna kiirelt peale ning aeg lendab.
12. NOP - restoran - ököšmöko restoran, nagu mina neid kohti kutsun, minu jaoks üpris võõras menüü ja ei olnud just lemmikud toidud, aga samas interjöörlilt mõnus boheemlaslik kohvik Kadriorus.
13. Südalinna peoruumid - Vabaduse väljakul asuvad peoruumid, kus pidasin oma sünnipäeva ja jäin vägaväga rahule!
14. Mack BBQ Mustamäe keskuses - Mack nagu Mack ikka, aga somehow palju kehvema teenindusega, kolmel korral käisin ja iga kord oli probleem, nüüd juba pigem lähen Tartu maantee omasse.
15. Popular (Boheem) - mõnus koht, kus reede õhtul kokteile teha ja täpselt sama mõnus koht kolmapäeval lõuna pidamiseks sõpradega. Teenindus on lihtsalt super ja inimesed seal veel paremad!
16. Kohvik Mademoiselle - Toitsi kõrval teine hea avastus sel aastal, kuhu olen juba korduvalt ja korduvalt ka tagasi läinud. Imemaitsvad toidud, joogid, serveerimised superklass. Teenindus on küll paaril korral soovida jätnud, aga annan neile andeks, sest nende toit on ebareaalne.
17. Postimaja MyFitness - pigem ei meeldi, parkimine on ümberringi tasuline, klubi ise on väga laiali venitatud ning rühmatreeningute saal on täpselt sama debiilne nagu Kristiines, kus keset saali on lihtsalt kaks betoonposti.
18. Viimsi MyFitness - viimsi on omaette klass, oma lõõgastusala, saunade-basseinidega. Rühmatreeningute saal on väga suur ja avar, jõusaal samuti. Ainuke miinus minu jaoks on asukoht, sest ta igapäevaseks käimiseks jääb ikkagi kaugele.
19. A Massaažituba - Peetris asuv massaažisalong, millega jäin ka väga rahule.
20. InterSalon
21. MadHouse Rapla
22. Uulits - ja viimane minu top3 restoranidest sel aastal, super toidud, super teenindus, super interjöör, supersupersuper.
23. Mustamäe Apollo Kino, staaritoolid - uued lemmikud, kui nad ainult nii palju ei maksaks.
24. Keila Kirik

Reisisin:
  1. Brüssel, Belgia
  2. Antwerpen, Belgia
  3. Dublin, Iirimaa
  4. Frankfurt, Saksamaa
  5. Washington DC, USA
  6. Miami, USA
  7. Amsterdam, Holland
  8. Jamaica
  9. Kaimanisaared
  10. Mehhiko
  11. Rootsi, Stockholm
  12. Riia, Läti
Ja lõpetuseks, nagu ikka, meeldib ju kõigile lugeda sellest, kuidas kellelgi midagi halvasti läks, seega minu kõige suuremad feilid 2016ndal aastal.

1. Kelly (kes on mu parim sõbranna üle kümne aasta) sünnipäeval küsiti, kus ta pärit on. Mina (ja minu tiimikaaslane) jõudsin järeldusele, et Tallinn oleks liiga lihtne vastus ja hakkasin mõtlema, et ta on kuskilt väiksest kohast pärit raudselt ja panin vastuseks Kohila.

PS! Ta pole kunagi Kohilas isegi mitte käinud ja ta heidab seda mulle siiani ette.
PS2! Ta on Tallinnast pärit.

2. Ühel teisipäeval vaatasin oma kinokontot ja küsisin sõpradelt, et kas nemad käisid mu kontoga laupäeval kinos, et kolm piletit on ostetud ja ma kedagi teist ei tea, kes kolmekesi käiks. Nad kratsisid ainult kukalt ja nentisid, et nad käisid kinos minuga.

PS! Nad käisidki.

3. Kui käisime sõpradega Rootsis, läksime metroojaama ja mina võtsin rõõmsalt 20€ kotist välja ja hakkasin minema piletit ostma. Mu vennatüdruk küsis minult, et kuhu ma selle 20 eurosega lähen ja mina ütlesin, et piletit ostma ikka. Või on kallim vä?

PS! Rootsis pole kunagi eurosid olnud.
PS2! Nädal aega hiljem Lätti minnes ma googeldasin, kas seal on eurod, sest ma olin ikka veel šokis, et Euroopas on riike, kus pole eurosid.

Selline see minu 2016 sai! Kuigi ma juba tean, et 2017 lööb selle kõvasti üle, olen rahul, et see aasta kukkus välja just nii nagu ta kukkus. Ma ei kahetse midagi, ma ei muudaks midagi. Ma ise muutusin palju, naersin ja nutsin, usaldasin ja haavusin, rõõmustasin ja pettusin, aga ma pole enam väike ja ma tean, et elu ei olegi ainult must ja valge, vahel läheb hästi, vahel mitte nii väga ja vahel lähebki täitsa halvasti. Mis seal ikka.

Aitäh, et olite osa minu aastast!

teisipäev, 3. jaanuar 2017

Detsembri klassikud

Kuna detsember on ka omadega lõpule jõudnud, räägin kiirelt, mis kuu aja jooksul tehtud sai.

Kuu algas kohe suure üritusega, millel nimeks Teeviit. Muidugi, ma olin seal varem käinud, kui ise otsisin võimalusi, mida pärast kooli teha, aga ma ei olnud seal kunagi osalenud. Sel korral osalesin ja Au Pair in America boksis, kus ma rääkisin nii mõnegi neiuga, kes unistanud Ameerikasse minemisest ja seal elamisest. Pean tunnistama, et kui kogu see värk uuesti niimoodi meeldetuletati, tuli küll hull tahtmine jälle peale, see aasta oli mu lemmikaasta maailmas lihtsalt. Mulle meeldis veel lisaks see, et meiega koos olid Londoni kontorist pärit naised, kes reklaamisid küll rohkem Camp Americat, aga nad olid siiski meiega koos ja no blinn kui lahe oli jälle täisinglise keeles suhelda inimestega. Igal juhul, suur suur aitäh Ketlinile, kes mu sinna kaasa kutsus ja andis mulle võimaluse selles trallis osaleda.


Detsembri teisel nädalavahetusel käisime sõpradega Rootsi kruiisil. Esialgu pidi see olema sugulaste kruiis, aga lõpuks oli meid seal segamini. Mina olin ühes kajutis Karolini ja Alvariga. Vähe sellest, et see kruiis kuidagi erakordselt hästi välja tuli ja väga hästi läks, siis käisin ma küll mitte esimest korda, aga esimest korda mäletatavalt Rootsi kruiisil Rootsi lauas söömas. Maksis see 35€ ja selle sees oli ka vein ja õlu. Minu 35st 10 võttis enda alla juust (ma sõin seda kiloooodeeee viisi), 15 võttis vein ja ülejäänud 10 jagunes magustoidu ja lõhe vahel. Haha! Aga nii tore oli, ma üldse ei mäleta lapsepõlvest, kuidas see värk seal oli. Ma küll mäletan, et ma sõin hunnikus jäätist alati, aga seda meeleolu ei mäletanud. Lisaks oli väga tore seal käia sõpradega, kes olid ilusti riides ja käitusid ka ilusti ja kellega meil oligi üks viks ja viisakas õhtupoolik koos. 



Detsembri kolmandal nädalavahetusel käisin ma Riias silmaopil, millest ma pikemalt siinkohal ei räägi, kuivõrd sellest sai eraldi sissekanne juba tehtud. Samal nädalavahetusel aga toimus ka Kiisujooga, mida korraldas mu sõbranna Kelly koos Pesaleidja, Sushi Plaza ja joogaõpetaja Anniga. Kuna ma kaks päeva enne olin just opil käinud, siis ma ise väga joogat kaasa ei teinud, aga kiisudega mängisin küll. Alloleval pildil on täpselt mu kiisu nägu kass ja kuna joogapäevaks oli mu kass kaks päeva kadunud olnud, siis tuli hull kurbus peale. Mu kass on siiamaani kadunud ja nüüd tuleb veel suurem kurbus peale, sest see miska on täpselt väikese Pepe nägu.


Kuu lõpu poole käisime Allariga ületšekkamas sellist kohta nagu Uulits. Tegemist on tänavagurmee restoraniga ja no ma olen seal palju käinud sisse.välja, aga mitte kunagi ise söömas, seega huvi oli väga suur. Eelroaks tellisin Uulitsa käsitöökartulid cheddar-juustuga (originaalvariant on koos jalopenodega ka) ja selle hinnaks oli 3.50€. Pearoaks valisin juustutrio burgeri (7€)
(cheddar juust, kadaka juust, gouda juust) ja see viis lihtsalt keele alla. Allar valis endale grillitud antrekoodi salati punase veini kastmega (9.50€) ja tema kiitis seda ka. Korraks teemast kõrvale hüpates pean ma kiitma serveeringut, sest kogu see Uulitsa restoran on väga hubane ja armas ning nad ei ole serveerimisel üldse järgi andnud oma imagost. 


Magustoite ongi Uulitsas ainult kaks tükki, seega me võtsime need mõlemad, et need ära proovida. Üks neist on Uulitsa Brüleekreem (3€) ja teine Uulitsa Mascarpone (3.50€). Brülee maitses mulle hullult, mulle üldse viimasel ajal kuidagi väga meeldib see. Mascarpone oli vähem magus (nagu ka noormees, kes meid teenindas, mulle ütles) ja minu jaoks pisut võõras, mitte halb, aga just võõras. Serveering selle eest meeldis mulle väga. 


Kui veel pisut Uulitsast rääkida, siis see on meeletult armsa interjööriga koht, osa istekohti on kiigud, igal pool on pehmed padjad ja diivanid, toite serveeritakse kodustest taldrikutest-potsikutest, tšekk tuuakse neis punastes nelinurksetes potsikutes, mis vene ajal kõigil kodus olid, kuhu suhkur-jahu jms sisse käis. Ühesõnaga, väga väga meeldiv kogemus ja ootan juba, millal jälle minna.

Hüpates maitsvast söögist edasi kultuuri juurde, käisin esimest korda elus Keila kirikus, kuhu viis meid Noorkuu jõulutuur koos Ott Leplandiga. Noorkuu on mu ema lemmikbänd ja no minu lemmikmees, Rein Kahro, ju on ka seal, seega ma lahkelt käin kaasas. Me oleme Noorkuu kontserdil varem ka käinud, kui nad kellegi teise lauljaga koos on ja tõdesime emaga mõlemad, et sel korral jäi Ott nõrgaks nende kõrval. Ta kuidagi ei bondinud ära selle bändiga ja pigem tema puhul ajas närvi, kui ta jälle lavale tuli. Kontsert ise oli ilus nagu jõulukontserdid ikka ning kirik oli ka pisike ja armas. Õnneks oli meil siseinfot enne kontserti, et seal on keskel suured sambad ees ja kohti on vähe, seega me läksime varakult kohale ja saime üsna mugavalt istuda ega pidanud posti tagant piiluma. 


Ja lõpuks minu lemmikosa - filmid! Aga enne veel kui filmidest räägin, räägin Apollo Kino kogemusest staaritoolidel. Käisime seal koos ema-isaga jõuludel ning me tundsime ennast tõesti nagu staarid. Esiteks, sissepääs oli hoopis korrus kõrgemalt, jope sai panna mugavalt kappi, ei pidanud saali kaasa vedama, anti ka tekike kaasa, tooli sai lasta peaaegu lamavasse asendisse ning siis nupuvajutusega ekraanilt sai tellida süüa ja juua. Mida luksust, päriselt! Mulle hullult meeldis. Kui ma ei käiks kinos mitu korda nädalas, siis ma käiks iga kord just nendel toolidel istumas, aga paraku kuna piletihind on sõltuvalt päevast 10-14€, siis pigem iga kord sinna ei kipu. 


Minu lemmikfilm sel kuul oli kohe kindlasti Shutter Island - Suletud saar. Sisututvustus on lühike: Aastal 1954 uurivad kaks USA politseinikut ühe patsiendi kadumist hullumajast ühel saarel Massachusetts'is. Nad satuvad aga pahandustesse, kui nad avastavad, et haigla administraator on neid petnud ja lisaks kõigele tabab saart orkaan, mis ei lase kellelgi sealt lahkuda. Ja üleüldse selgub, et keegi saarel, kes peab ennast täiemõistuslikuks inimeseks, on tegelikult hoopis hull ja saarel mitu aastat juba elanud. Ühesõnaga, totaalne mindfuck film ja ma reaalselt tahtsin seda kohe uuesti vaadata, kui see lõppes, sest nii paljusid asju oleks teisel korral hoopis teistmoodi vaadanud ja näinud. Jõhker, jõhker, jõhker. 

PS! Peaosas on Leonardo Di Caprio. 

Kuu kõige naljakam film oli Kontori jõulupidu - Office Christmas Party. Filmis "Kontori jõulupidu" kavatseb firma tegevjuht Carol (Jennifer Aniston) sulgeda oma peoloomast venna Clay juhitud haru. Selle tõttu peavad Clay (T. J. Miller) ning tehnikaosakonna juht Josh (Jason Bateman) töötajaid tagant utsitama ning korraldama erakordse jõulupeo, et avaldada muljet võimalikule kliendile ja sõlmida tehing, mis aitaks kõikide töökohad päästa. Muidugi ei suju see asi üldse nii nagu peaks, kõik läheb untsu, lõhutakse parajal (loe: meeletult) hulgal asju ära, paar inimest saavad viga ja muu säärane, mis sellistele filmidele iseloomulik. Ütleme nii, et üsna Pohmaka filmide sarnane, aga samas nii loll ja nii naljakas, et mulle hullult meeldis. Lisaks mulle meeldis näha Jennifer Anistoni nii-öelda kurjemas variandis, siiani ta on alati mingi naljakas tegelane olnud ja mulle meeldis kogu selle jobuduse taustal lahtihargnev inimsuhete rägastik, kus kõige olulisemaks sai õe ja venna vaheline armastus. 

Kuu võõrkeelne film ja mind enim nutma pannud film oli 1 + 1 on pere (Prantsuse keeles) - Demain tout commence. Samuel elab kohustuste-ja vastutusvaba elu Lõuna-Prantsusmaa päikselisel merekaldal inimeste keskel, keda ta armastab ja kellega koos töötab, ilma et end väga ära väsitaks. Ühel päeval aga jätab üks Samueli endisi voodikaaslasi tema kätte paarikuuse beebi Gloria – tema tütre! Suutmata lapse eest hoolitseda, otsustab Samuel ta emale tagasi viia ja sõidab ruttu Londonisse lootusega ta üles leida, kuid tulutult. Kaheksa aastat hiljem, kui lahutamatuteks muutunud Samuel ja Gloria elavad Londonis, naaseb Gloria ema oma tütart tagasi nõudma.

Mina isiklikult arvasin, et tegu on 1+1 filmi järjega, kuivõrd peanäitleja oli sama ja nimi ka üsna sarnane, aga tegelikult ei olnud, eestlaste tõlge on meelega sellise mulje lihtsalt jätnud. Film ise oli üsna tõetruu, aga lõbus, nalja sai palju ning kuigi ehmatushetki oli nii mõnigi, siis pigem oli ikkagi lõbus. Väljaarvatud lõpuosa, kus kogu senine stsenaarium pöörati pea peale ja ma muudkui nutsin ja nutsin ja nutsin ja Alvar minu kõrval muud kui naeris ja mina aina nutsin ja nutsin. Film lõppeb üsna ootamatult, järsku ja väga etteaimamatu sündmusega, mida ma ei oodanud. See muidugi ei meeldinud mulle, sest see ajas jälle nutma. Aga film ise oli väga hea ja mulle nii meeldis prantsuse keelt kuulata. 

Kuu kõige mõttetumaks filmiks nimetaksin Liitlased - Allied. Romantiline thriller II maailmasõja päevilt on inspireeritud tõsielusündmustest ning jutustab kirgliku ja ohtudest pikitud loo Briti luureohvitser Max Vatanist (Brad Pitt) ja tema armastatust. 1942. aastal Põhja-Aafrikas ühel eluohtlikul missioonil viibides kohtab Max Prantsuse vastupanuliikumise võitlejat Marianne Beausejour’d (Marion Cotillard) ning nende töiselt alanud tutvusest saab peagi kirg. Kui armastajad on paar aastat hiljem end Londonis sisse seadnud ja püüavad pereidülli nautida, teevad võimuesindajad Maxile teatavaks, et legendaarse Marianne minevik võib olla äärmiselt kurjakuulutav. Maxi sunnitakse surmaähvardusel oma naise tõelist olemus välja selgitama. Kui nii keerulisse olukorda on segatud sügavad tunded, ei ole kunagi tegemist mustvalgete valikutega.

Esiteks, oli tegemist nii-öelda vanaaja filmiga ja need lihtsalt ei meeldi mulle tavaliselt. Teiseks, ma läksin seda vaatama ainult sellepärast, et see oli Brad Pitti uus film ja tema nimi kuidagi automaatselt minu jaoks äratab usaldust ja kutsub vaatama, aga sel korral pidin pettuma. Kolmandaks, nagu mu ema ütles, lõpp oli jälle nõme ja oleks võinud teistmoodi olla, samas, kuna tegu on tõsielusündmustest inspireeritud filmiga, oli aimata, et lõpp just selline ei ole. 

Ja kõige lõppu panen paar pilti, jõulusoovid meie Vollilt-Tikult, pisut suuremaks kasvanud Lola Maria ja minu Ameerika perekond, kellega me pole nüüdseks kohtunud juba neli aastat, aga kes mu südames väga erilist kohta endiselt hoiavad. 


esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Ma kolin Austraaliasse!

Mingi hetk kirjutasin ma sissekande sellest, kuidas ma tahan kindlasti septembriks olla Eestist kadunud, sest muidu muutun ma rahulolematuks. Kuud tiksusid ja tiksusid ning septembris otsustasin hoopis, et ma ei lähegi kuskile, et ma lähen järgmisel sügisel kooli ja saagu see koolitee ükskord käidud. Ja nii ma tiksusin, kõik toimis, elu oli ilus, kuniks jõudis kätte see hetk, et ma hakkasin otsima võimalusi. Iga kord on nii, et ma olen rahul rahul rahul ja siis enam ei ole. Mu ema ütleski selle peale, et ta ammu ootas, millal see plõks ära käib. Ta on arvestanud sellega, et ma tulen koju, ta on rõõmus, et tal on jälle kaaslane, kellega igal pool käia ja siis see kaaslane keerab ära ja lendab jumal teab kuhu.

Nii hakkas minu peas tiksuma väike soov ikkagi Austraaliasse minna. See tuli muidugi ka sellest, et ma oma tööst kruiisilaeval ilma jäin, aga samas nii valmis minema olin. Rääkisin ühega, rääkisin teisega ja lõpuks kui jõuludel tuli Eestisse mu sõbranna, kes juba Perthis kaks aastat on elanud ning mu täiesti pehmeks rääkis, oligi selge, et tuleb minna. Oma suure eufooria pealt lendasin ma kaela Sirlele ja ütlesin talle, et oi-oi, ikkagi minek ning tema hakkas alguses vastu ajama, et ei lähe ma kuskile ning küsis siis, kas ma sain endale kellegi kaasa, sest meie septembris olnud USA reisi ajal ütlesin talle, et ma ei taha üksinda minna. Mina vastasin rõõmsalt, et "Ei leidnud, Sind hakkan just pehmeks rääkima." Nagu Sirlega ikka, alguses oli eieiei ja ei taha ja ei saa ja mida rohkem ma juhtisin tähelepanu tema punktidele, plussidele ja võimalustele, seda kindlamalt see ka selgeks sai, et minek on meil koos. Hurrraaaaaaaaaaa!

Planeerimisaega muidugi palju ei antud, pärast jõule tegime kohe ära viisa ning nagu positiivne vastus käes oli, ostsime ära lennupiletid ning 7.veebruaril ongi meil minek. No mida värki?

Mis puudutab viisa tegemist, siis see protsess ise käis väga kiiresti, kuna enam ei nõuta kopsupilti. Tegelikult ega peale krediitkaardinumbri ei nõutud üldse midagi. Nali. Pidime täitma päris pika küsimustiku, aga kuna see oli üsna sarnane Ameerika viisa omale, siis raskusi ei valmistanud, pigem lihtsalt oli elevus suur sees. Viisa läks maksma 314€. Lennupiletid ostsime kohe järgmisel päeval järgi, sest ma olin vargsi neid ju ikkagi vaadanud ja nii head pakkumist ei olnud enne olnud. Meie lend kestab ainult 24 tundi ja maksis u 500€. Just see graafik oli see, mis mulle meeldis, kaks vahemaandumist ja mõlemad kestavad 2 tundi. Kõik varasemad graafikud olid sellised, et ikka ühes või teises kohas 6-10 tundi ootamist jne.

Niisiis, minu (okei, meie) elukohaks saab Perth ja loodetavasti kohtleb see linn meid hellalt! :)



PS! Ma lendan vennale nii-öelda järgi 4 aastat ja 5 kuud hiljem. Aega võttis ja asja sai.