teisipäev, 6. detsember 2016

Novembri klassikud

Märkamatult on novembrist saanud detsember ning aeg kokku võtta, mis novembris tehtud sai. 

Esimest korda käisin nautimas massaaži sellises vahvas kohas nagu A.Massaažituba. Olin seda vaadanud juba tükk aega, kuna see asub Peetris ja on see-tõttu mulle eriti soodsas kohas. Läksin sinna ühel laupäeva hommikul, kui väljas oli külm ja kõle ning soojus, mis mind sisseastudes vastu võttis, oli kui pehme pai. Massöör oli väga sõbralik, kohe algusest peale, juhendas, rääkis, tutvustas olukorda ja püsikliendikaarti ning lasi mul vastata küsimustikule, et oleks selgem, miks ma seal olen. Massaažituba oli väga soe, hästi sisustatud ja õdus ning muusika mängis, mis mulle alati massaaži juures väga meeldib. Tund aega läks kui linnutiivul ning ootan kindlasti võimalust tagasi minna. Kuna ma sel korral ei saanud India peamassaaži, mis mind väga huvitab, tahaks järgmisel korral selle ka ära proovida, ma olen hull peamassaaži fänn. Facebooki leht neil SIIN.

Iluteemadel jätkates jõuame me sellise salongini nagu InterSalon, kus ma käisin oma juukseid veidi kärpimas. Üldiselt mulle ei meeldi nendega möllata, aga kuna see tukk nõuab oma, siis tuleb käia. Valitud sai see suuresti tänu sõbrale, kelle sõber seal juuksuriks on ning kelle juurde ma ka oma sammud seadsin. Tegelikult lausa kahel korral. Salong asub Rocca al Mare kõrval, Audi majas ja on vaatega merele, mis on imeilus! Juuksurid on seal erinevad - õpilastest kuni vanemstilistini välja. Esimesel korral lõikas mul õpilane, teine kord vanemstilist ja ma pean tunnistama, et saan nüüd aru küll, miks nende hinnavahe nõnda suur on. Mitte, et õpilased oleks halvad, absoluutselt mitte, vaid vanemstilist sai umbes poole lause pealt aru, mida ja kuidas ma tahtsin ning ta käed käisid mu juustes nii kiiresti, et seda oli lust lausa vaadata.

Ühel nädalavahetusel otsustasime me sõpradega minna Raplasse, et sealses klubis Madhouse näpud taevasse rokkida Koit Toome saatel. Klubi ise oli üsna Tallinna kunagise Überblingeni moodi, pilet oli megakallis (10€) ja joogid olid täpselt sama kallid. Küll aga oli megaäge see, et öösel tõmmati garderoobi kõrval üks aknake lahti ja sealt hakati müüma burgerit. Seda pihvi ja kapsasalatiga, nagu Räägus saab. Mmm.. Pärast klubi jäime me ööseks sellisesse kohta nagu Hostel Angels, mis oli nii-öelda üks kahest variandist ja sai valikuks odavuse pärast. Tegemist oli narivooditega tubadega, kus WC ja vannituba olid ühiselt jagatavad, aga kuna me olime ainsad ööbijad, siis sellega probleeme ei tekkinud ja jäime kenasti rahule. 

Filme vaatasin ära 7. Täiesti seinast seina, õudukatest ulmekateni. Tooksin eriliselt välja neist kolm, ühe tõsielulise, ühe raamatupõhise ja ühe põneviku.

Valgus ookeanide vahel - The Light Between Oceans - Pärast nelja piinarikast aastat läänerindel naaseb Tom Sherbourne (Michael Fassbender) Austraaliasse ja võtab vastu majakavahi töö Janus Rockil, mis asub rannikust pea poole päeva sõidu kaugusel. Saarele, kuhu kaubalaev saabub vaid korra hooaja jooksul, toob Tom ka oma noore armastava naise Isabeli (Alicia Vikander). Aastaid hiljem, pärast kaht nurisünnitust ja ühe lapse surnult sündi, kuuleb leinav Isabel lapse nuttu. Kaldale triivib paat, milles surnud mees ja nuttev beebi.  Tom, kes piinliku täpsusega kõik kirja paneb ja kelle põhimõtted on kohutavas sõjas kõikumatutena püsinud, tahab mehest ja beebist kohe võimudele teada anda. Isabel aga väidab, et beebi on jumala kingitus, ning Tomi vastuväidetest hoolimata jätavad nad lapse endale ja panevad talle nimeks Lucy. Kui laps on kahene, naasevad Tom ja Isabel mandrile ning peavad taas harjuma mõttega, et maailmas on ka teisi inimesi, kellest üht on nende otsus rängalt mõjutanud.

Film on oma sisupoolest väga kurb, nutta saab palju, aga samas on ta ka nii eluline, et ma kogu aeg ainult mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Ma ei hakka ette spoilima, aga ütlen, et see lõpp ei olegi nii ilmselge, kui võiks selliste filmide puhul arvata. Mina lootsin ühte stsenaariumit lõpuni välja, mu ema arvas teist ja tegelikult tuli hoopis kolmas. Etteaimamatud lõpud on veel üks asi, mis mulle filmide juures väga meeldib. Mainimata ei saa jätta ka Alicia Vikanderi näitlejatööd ja seda, kui unreal ilus inimene ta on. See film on tehtud raamatu põhjal ja ma ootan väga hetke, mil ma seda lugeda saaksin, sest miski minus aimab, et teatud faktid või sündmused on raamatus veel kolmandat moodi kirjas. 

Teine film, mis mulle väga hinge läks, oli Hacksaw Ridge`i lahing. "Hacksaw Ridge’i lahing" on erakordne tõestisündinud lugu sõjaväeteenistusest keeldunud Desmond Dossist (Andrew Garfield), kes päästis Okinawas II maailmasõja veriseima lahingu käigus 75 meest, ilma et oleks kordagi relvast tulistanud. Ta uskus, et sõda on vajalik, aga tapmine mitte. Ta oli II maailmasõja ajal ainus Ameerika sõdur, kes võitles eesliinil ilma relvata. Sõjaväearstina päästis Doss vigastatuid vaenlase tagalast, ravis sõdureid, trotsides kuulirahet, ning sai ise viimaks haavata, kui lõhkes granaat ja teda tulistasid snaiprid. Ta oli esimene sõjaväeteenistusest keelduja, kellele anti Kongressi aumedal.

Tõsielu põhjal tehtud filmid on mulle alati meeldinud ning tavaliselt teen ma ka kas eeltöö või järeltöö selle inimese kohta, kellest film on. Sel korral ei teinud. See film oli kuidagi nii hingepuudutav ja tõeline, et mul polnud rohkem vaja teada, kes ta oli või mis ta tegi või mis ta ei teinud. Mulle meeldis tohutult see, et lõpus oli ka see mees päriselt intervjuud andmas ja selle aja üle nalja viskamas ning oma lemmikhetkedest rääkimas, sest see pani mind veel rohkem uskuma, et nii see kõik oligi. Milline vaprus, milline uhkus ja milline kindlameelsus. 

Kolmas film, mis ühtlasi oli ka Alvari kuulemmik, oli Audiitor - The Accountant. Christian Wolff (Affleck) on matemaatikageenius, kes tuleb numbritega paremini toime kui inimestega. Kasutades kattena ühe väikelinna raamatupidamisfirmat, töötab ta vabakutselise raamatupidajana mitmele üliohtlikule kuritegelikule organisatsioonile. Kui Ray Kingi (J. K. Simmons) juhitud majandusministeeriumi kuritegevusvastane osakond talle jälile hakkab jõudma, otsib Christian endale ühe seadusliku kliendi − moodsa robootikafirma, kus üks raamatupidaja (Anna Kendrick) on avastanud vastukäivuse, mis puudutab miljoneid dollareid. Aga kui Christian asja uurima hakkab ja tõele lähemale jõuab, hakkab ka laipade arv suurenema.

See film oli oma olemuselt nii põnev, et põnevus algas teisel minutil ja püsis lõpuni välja. Väga palju mängitakse inimsuhetega, vanemate-laste, õdede-vendade, mehe-naise vaheliste olukordadega ning pikemalt ma siinkohal ei jääkski heietama, vaid lihtsalt ütlen, et tegemist on väga põneva ja mõnusa filmiga. 

Järgmine film, mille kohta kuulsin kiidusõnu oma ühelt parimalt sõbralt ning mida mu ema väga tahtis vaatama minna, oli Tüdruk rongis - The Girl on the Train. Lahutusjärgses masenduses Rachel (Blunt) möödub iga päev rongiga majast, milles elava näiliselt täiusliku paari elu ta endale ette kujutama hakkab. Ühel hommikul aga näeb ta midagi šokeerivat ning leiab end keset lahti rulluvat mõistatust. Ja see film on mindfuck, kuidas iganes see sõna eesti keeles on. Seda peab nii pingsalt jälgima, et isegi see pole piisav ja ilmselt teisel korral saaks asjadest palju paremini aru. Film on müstiline, iga liin ja iga inimene, mis paistab ühte moodi olevat, on tegelikult hoopis teistmoodi. Lugu jutustatakse läbi kolme naise elamuse ja lõpuks kokku saavad nad ühes momendis ja siis läheb asi edasi. Ühesõnaga, üle tüki aja tõesti selline film, et kui see ära lõppes, mõtlesin, et whaaaaat, mis asi see oli. Väga mõtlema panev. 

Film on tehtud Paula Hawkinsi bestselleri „Tüdruk rongis“ põhjal, nii et järgmine raamat, mida ma tahaks, sest raamatute põhjal tehtud filmid on alati mulle huvi pakkunud ning mulle meeldib ka hiljem lugu lugeda. Seda lugu isegi loeks huviga, äkki jäi filmis mingi fakt kahe silma vahele. 

Rääkides veel põnevikest, siis sai vaadatud ka selline film nagu Saabumine-Arrival. "Saabumine" on provokatiivne ulmetriller tunnustatud lavastajalt Denis Villeneuve’ilt ("Sicario", "Vangistatud"). Kui Maale saabuvad salapärased kosmoselaevad, asub meeskond, eesotsas lingvistikaeksperdi Louise Banksiga (Amy Adams), asja uurima. Inimkond seisab globaalse sõja lävel ning Banks ja tema meeskond jooksevad ajaga võidu, et vastuseid leida. Selleks tuleb naisel võtta risk, mis võib ohtu seada nii tema elu kui ka kogu inimkonna. Ma sattusin seda filmi vaatama esilinastusel, kus öeldi, et tegemist on kuufilmiga. No olgu, kui kuu parim, siis kuu parim. See film vajas tõsiselt aju väljalülitamist, muidu oli pool aega selline tunne, et no kuulge, mida iganes. Ma ei tea, kas ma olen välja kasvanud selliste asjade nautimisest või oli asi liiga ulme. Iseenesest, kui sellest faasist üle saada, siis film ise oli hea. Mitte kuu parim, aga hea. 

Ja kui siit kohe edasi hüpata ulmekate juurde, millesse ma ei usu, siis film Fantastilised elukad ja kust neid leida - Fantastic Beasts and Where to Find Them läheb samasse auku. Tegemist on uue seiklusfilmiga, mis viib meid tagasi J. K. Rowlingu võlumaailma. Ma mainin ära, et Harry Potter oli aastaid mu lemmik raamat ja lemmik film ja ma olen neid vaadanud-lugenud miljoneid kordi, mistõttu tekkis mul ka arvamus, et see film peaks mulle meeldia. Oscariga pärjatud Eddie Redmayne mängib võlurimaailma silmapaistvat magizooloogi Newt Scamanderit ning filmi lavastajaks on David Yates, kelle käe all valmisid viimased neli „Harry Potteri“ hittfilmi.

Film saab alguse 1926. aastal, kui Newt Scamander on just lõpetanud ülemaailmse retke, et leida ja dokumenteerida tervet hulka maagilisi elukaid. Kui ta lühikeseks peatuseks New Yorki jõuab, võiks ta sealt ühegi juhtumuseta lahkuda… kui poleks No-Majit (ameeriklaste mugu) nimega Jacob, valesse kohta sattunud maagilist olendit ja mõnede Newti fantastiliste elukate põgenemist, mis võiks tuua pahandusi nii võlumaailma kui ka No-Majide maailma. No juba see kirjeldus on nii ajuvaba, et anna abi. Kogu see võlurimaailm, loitsud, võlumised, kadumised, ilmumised, no seda oli liiga palju. Ja ma tean, et Harry Potteriga võrreldes oli seda väga vähe. Üks, mis mind häiris, oli peanäitleja, sest ma nägin teda esimest korda Kõiksuse Teooria filmis, kus ta mängis Stephen Hawkinsit ehk halvatud meest. No ei sobinud ta sinna võluripoisi rolli üldse ja ei harjunud ma lõpuni välja ära sellega, et just tema seal oli.



Ainsaks õudukaks (jumal tänatud) jäi novembris Suletud - Shut in. Närvesööv põnevik, mille peaosas kehastab Naomi Watts lesestunud lastepsühholoogi, kes elab New Englandi üksikus maakohas. Film algab liiklusõnnetusega, kus peategelase laps jääb halvatuks ning kogu filmi vältel põetab naine teda. Ühel hetkel ilmub tema ellu väike poiss, keda ta peab oma asenduspojaks ning kiindub temasse rohkem kui oma halvatud poega. Järsku kaob aga väike poiss nagu tina tuhka. Keset ränka lumetormi peab ta leidma viisi, kuidas päästa noor poiss, enne kui too igaveseks kaob. Pean tunnistama, et lugu ise oli põnev ning lõpp lausa jahmatav, sest sellist stsenaariumi ma ei oodanud. Lisaks ei olnud tegemist nii väga õudukaga, vaid lihtsalt väga väga põneva filmiga. Ma ei taha midagi rohkem rääkida, aga üks osa filmist oli seinte kraapimine ja kui ma siis pärast keskööd koju jõudsin ja mu maja kottpime ja hiirvaikne oli ning siis mu kass vastu akent kraapima hakkasin, mõtlesin küll, et ma röögin oma hinge seest välja. Eriti jäle! 
Pildiotsingu shut in tulemus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar