teisipäev, 20. detsember 2016

Ei mingeid prille enam !

Ühel novembrikuu hommikul küsis ema minult, kas ma pole mõelnud silmaopile minna? Mu üks väga headest sõbrannadest oli selle just ära teinud ja muidugi, ma olin selle peale ka ise mõelnud, aga see kuidagi tundus kogu aeg nii kauges tulevikus olev teema. Ega ma väga ei jõudnud mõeldagi, järgmisel hommikul võttis isa mu ka ristipõiki ette ja kui siis juba asi arenema hakkas, uurisingi teiselt sõbrannalt tema käigu kohta Riiga ja saatsin oma taotluse napp pool tundi hiljem juba ära. 

Valikuks sai Dr Solomatini kliinik Riias, kes teeb eestlastele väga head pakkumist - sõit Riiga ja tagasi, kaks ööd Tallink Hotellis ja operatsioon ning järelkontroll - 950€. Meilile vastati üsna kiirelt ja pakuti välja hunnik kuupäevasid, millest ma valisin endale 15.detsembri. Ja oi kui kiiresti see aeg kätte jõudis! Eelnevalt tuli täita ankeet enda kohta, saadeti hunnik materjale, mida enne ja pärast operatsiooni tohib ja ei tohi ning suhtlus käis kogu aeg väga kiiresti ning kenasti eesti keeles.

Kuna mitmel korral rõhutati kaaslase olemasolule ja mu sõbranna, kes oli käinud üksinda, rääkis, kuidas ta mööda seinu pärast oppi tagasi hotelli sai, otsustasin, et võtan ka kellegi endale kaasa ja minu lahkeks kaaslaseks oli Alvar, kes endale töölt minipuhkuse kauples. Kusjuures, selle üle oli mul üliheameel, sest ma oleks üksinda ära surnud sinna. 

Esialgu olin ma üsna badass ja ütlesin, et mina Tallinnas kontrolli tegema ei lähe, küll kõik on tiptop ja mis seal halvasti ikka saab minna. Kuniks mu vend siiski läks ja talle öeldi, et ta operatsioonile minna ei saagi. Muidugi ei saa siinkohal ära unustada mu ihuoptometristi Karolini, kes sõimas mind vist umbes korra päevas, et ma olen idioot, et ma eelnevalt ei veendu, et kõik on korras. No okei, lõpuks olin pehmeks räägitud ja käisin SilmaLaseri kliinikus kenasti ära, et süda rahul oleks. Kiidan siinkohal meeletult personali, kõik olid super sõbralikud, kontroll võttis umbes tunni aega ja kui olin kättesaanud kindla jah-sõna, läksin ka Riiga oluliselt kergema südamega. 

Niisiis, 15.detsembril seadsime oma sammud Tallinna Bussijaama, kus me rallisime LuxExpressiga Riiga. Vaatasin teepeal ära Shutter Island filmi, mida mulle palju kiidetud oli ja see oli nii jõhker mindfuck, et Riiga kohalejõudes oli mul täiesti meelest läinud, miks ma sinna läksin, nii lummatud olin filmist.  


Riias läksime maha teises peatuses, Radissoni juures, kus oli meil vastas Tanja, kes oli tõlk. Mina arvasin, et ta on nii-öelda kliiniku poolt, aga tegelikult tuli ta näiteks täitsa meiega koos ka kliinikust tagasi Eestisse. Ta juhatas meid kliinikusse, kus me täitsime ära paberid-küsimustikud ning algas üks lõputu kontrollide jada. Kuna ma olin selle kõik juba Tallinnas läbi teinud, siis sättisin aga hoolsalt oma lõuga mööda aluseid, lugesin tähti ja numbreid, vaatasin õhupalle ja kriipse ja nii see aeg möödus. Arstid olid väga rahul, üks kiitis mu prille ja küsis, kas ma kurb ka, et neid enam kanda ei saa (etteruttavalt ütlen, et meeeeeeletult kurb olen) ning mõne aja möödudes anti mulle paberilipik kätte ja öeldi, et kohtume 17.30 uuesti siin. Daavaaaiii, teeme ära!

Käisime Alvariga Lidos söömas, Karolin muretses juba väga, et kuidas ma ennast tunnen, aga ma olin nii yolo-vend, et mul oli lõbus ja naljakas kuni opilauale jõudmiseni. Poole kuueks läksime kliinikusse tagasi, kus mulle anti tabletid sisse, üks valuvaigistav ja teine rahustav. Meid oli neli, viidi läbi koridori operatsioonisaali eesruumi, ootasime seal ning senikaua räägiti meile informatsiooni, kuidas edasi käituda, kuidas ja mis järjekorras kasutada silmatilku ja tablette ning millest hoiduda lähiajal. Mina olin kolmas, kes opile läks, kusjuures esimene noormees tuli ära sellise näoga, nagu ta oleks kedagi just tapnud ja teine neiu tuli ära naeratades. Mina tulin ka naeratades, etteruttavalt. 


Operatsioonisaalis pandi mind lauale pikali, see sõidutati buuuuhhh kiiruga arsti silma alla ja tegelikult arsti ma tol hetkel ei näinudki. Tanja, meie tõlk, tuli minu juurde ja võttis mul käest kinni ja kui selleks hetkeks oli mu pulss 200 peale läinud, siis tema liigutuse peale langes see 160ni. Nüüd jõudis hirm kohale. Ja sarnaselt mitmele teisele operatsioonil käinule, ei hakka ma siin lahkama detaile ega informatsiooni, mida pole vaja teada, aga ütlen teistele minejatele - mida vähem te sellest teate, seda parem teile endale. Mina teadlikult hoidusin igasugusest üleinformeerimisest ja seda parem oligi. 

Kogu see tsirkus kestis viis minutit, aeti mind laualt püsti, nägin seinalt kella ja boom läks kõik uduseks. Tagasi eesruumi, pandi tilkasid, kästi silmi kinni hoida ja lõõgastuda. Huh, see saigi tehtud. Ma olin nii õnnelik, et mul kippusid vägisi pisarad silma, õnnelikkusest ja sellest pingelangusest, mis seal operatsiooniruumis oli. Umbes pool tundi pidin istuma, siis lasti õue, panin oma coolid Raybani prillid ette ja Alvar talutas mu hotelli. 

Nägemine oli täitsa lootusetu, ei näinud üht ega teistpidi, aga samas oli lahe, kui silmad vahepeal ära fokusseerisid ja näiteks telekast korvpalli seisu nägin. Õhtuks minust väljaminejat ei olnud, seega kasutasime ära Alvari lätlasest sõpra, kes soovitas meile pizzakullerit ja tellisime pizza. Olgu mainitud, et üle 10€ tellimusega oli kohaletoomine tasuta ja kuller tõi rattaga 25 minutiga  tellimuse tegemise hetkest meile pizza ära. Vapustav! Ma olin nii sillas. 

Öö möödus rahulikult ja hommikul ärgates nägin teleka all olevat kella täiesti selgelt. Te ei kujuta ette, mis tunne see on inimese jaoks, kes on 18 aastat prille kandnud. 


Pärast hommikusööki hotellis, mis oli imemaitsev, läksime me tagasi kliinikusse, kus tehti järelkontroll ja nägime ka teisi, kes eelmisel päeval opil käisid. Lõpetuseks tehti grupipilt ja saime kliiniku poolt kingikoti, kus sees oli vein (mida me juua ei tohi, antibiootikumide tõttu) ning lehmakommid, nomnom. 



Terve ülejäänud päev oli vaba, kuigi pakuti ka kojuminekut päev varem. Meie otsustasime jääda, käisime linnapeal jalutamas, jõuluturul ja kohtusime jõuluvanaga. Ma olin muidugi megaäge oma päikeseprillidega, sest vihma sadas, aga nii savi oli. Ma lõpuks ometi nägin! Ostsin suure hurraaga glögi ka, aga sain esimesest lonksust aru, et see väga promilline ja nii pidi Alvar selle lõpuks siiski ära jooma. Hiljem jalutasime hotelli tagasi, käisime buffees õhtust söömas ning vaatasime toas filmi ja mina püüdlikult muudkui aga panin oma silmatilkasid ja järgisin kõiki keeldusid-lubasid, mis mulle anti. 


Kolmanda päeva hommikul käisime jälle hotellis söömas, pakkisime asjad ja läksimegi bussi peale, mis pärast mitut tundi loksumist tõi meid koju. Väsimus oli üsna suur, kuigi magada saime palju ning edasi terve nädalavahetuse magasin ma mõne tunni kaupa. Kliinikus öeldi mulle ka, et ma ei nõuaks oma silmadelt palju, sest nad peavad nüüd kasutama lihaseid, mida nad 20 aastat pole pidanud ja see kõik võtab aega. Üritasin võimalikult vähe olla arvutis või vaadata telekat, pigem tegin muid asju ning kui ikka olin väsinud, siis magasin. Tänaseks on operatsioonist möödas viis päeva, pilt on üpris selge, vahepeal ainult kaob fookus ära ning valu ptüi-ptüi-ptüi ma tundma pole pidanud. Ainult rõõmu. Ja see on siiras!

Ja siinkohal ütlengi suure-suure aitäh oma isale, kes tegi mulle maailma kõige armsama jõulukingituse!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar