esmaspäev, 5. detsember 2016

Carnivali kruiisi söögieri

Avastasin siin täna, et mul oli septembrikuust ootele jäänud sissekanne, kus ma tahtsin pisut näidata, mida kruiisidel süüa pakutakse. Ongi mõnus meenutus endale ka. 

Kruiisilaeval on söögikordi päevas võimalik teha 700+. Tegelikult lõpmatuseni. Ometi on seal teatud söögikorrad, mis on reguleeritud ja nendeks on seaday-brunch breakfast, mis toimub ainult nendel päevadel, kui laev on merel ja on sarnane kõikide õhtusöökidega ehk istutakse restoranis ja tellitakse menüü alusel. Juba mitmekordse kogemusega võin öelda, et toidud on proovimist väärt, aga aeg, mis seal passida saab, on MEELETU. Sel korral minu meelest me ootasime üle tunni aja. Teine reguleeritud söögiaeg on õhtusöök, mis on siis kas varajane 18-20 või hiline 20.15-22. Taas kord, oma kogemusest soovitan varasemat, kuna hilisema ajal käivad juba showd ja filmid ja värgid. 


Lähemalt piltidega puudutan justnimelt õhtusööke, mida me saime nautida. Õhtusöögi ajal tuuakse menüü ja võid endale sõna otseses mõttes tellida ka kogu menüü. Meie Sirlega tegime seda päris tihti, sest me lihtsalt tahtsime kõike proovida. Alljärgnev pilt on üks näidetest, kuidas meie sööke lauda toodi.



Niisiis, eelroad. Mina avastasin enda jaoks täieliku uue lemmiku - kevadrullid. Ma ei ole neid kunagi varem söönud ja need olid nii head, et kui ma koju tagasi tulin, hakkasin ma otsima restorane, kust neid saaks. Siiamaani olen pidanud üha pettuma, sest kõik on sellised suured ja pehmed, aga ma otsin just "kahe-ampsuga" söödavaid ja krõmpse, nagu alloleval pildil. Kui keegi teab, kust ma selliseid saan, siis tulistage lahkelt! 

Lisaks saime me ära proovida flatbreadi, mis vist peaks olema lavaši moodi asi, aga seal peal olid juust-seened-mais-bbq kaste-ruccola ja hoolimata sellest, et see sisaldas kahte asja, mida ma üldse ei söö, siis kokku maitses suurepäraselt. Parempoolsel pildil on tuunikala. Ma olen hull tuunikalakonservi fänn, aga ma söön seda ainult Lidos (veider inimene, ma tean), niimoodi roosana aga pole ma seda elus varem söönud. Ja ooblinn kui hea see oli! 

Ilmselt meie kõige šokeerivam maitseelamus oli auster, mida ma samuti varem söönud ei olnud. See ujus seal spinatikastmes ja oli nii väike, et ma esimese hooga ei leidnud seda ülessegi. Ja kui leidsin, loopisin selle suure hooga peaaegu taldrikult minema. Oleks pidanud laskmagi tal minna, sest see maitse... no ei olnud minu maitse järgi. 

Mis aga puudutab igasuguseid teisi mereelukaid, siis need jäid minust puutumata. Pilte näitan sellegipoolest. Ja üks mu lemmikuid eelroogasid Caesari salati kõrval oli Caprese salat, mis sisaldab sisuliselt mozzarella juustu ja tomatit. 



Minnes edasi pearoogade juurde, oli minu vaieldamatuks lemmikuks lõhefilee, nad teevad seda niiiiiii hästi. Lisaks oli meie eritellimus kogu aeg friikartulid ranch kastmega, umbes kolmandal päeval jäi kelneritele see juba meelde ja küsisid, kas teeme ikka friikad ka jah?  Lisaks on parempoolsel pildil ribid kartulikoogiga. Ega me täpselt aru ei saanudki, mis koogiga oli tegu, aga see nägi välja nagu muhvin ja maitses ka nagu muhvin, aga kartulist. Veider. 


Ära sai ka proovitud liha, küpsetatud kartul, kuhu nad lisasid soovi korral peekonit ja hapukoort (oi kui hea!), sibularõngad, kanafilee, kartulipuder, pasta-lasanje ja ravioolid. Need road olid okeid, aga mitte parimad ning pigem jäi portsust järgi, kui et oleks juurde tahtnud. 



Nüüd aga minu lemmiku osa juurde - magustoidud. Mingil kummalisel põhjusel on ameeriklaste jaoks magustoit ka juust. Minul ei olnud selle vastu midagi, sest need juustud olid ülemõistuse head ja ma tellisin neid iga jumala õhtu. Sirle muidugi siinkohal ei nõustu, ta vaatas ainult tülgastunud pilguga mind, kui ma neid juustukuubikuid endale sisse sõin. Tema see-eest nautis iga õhtu puuvilja taldrikut.

Magusatest magustoitudest proovisime ära s'mores (vasakpoolne pilt), mis on ameerika maius, küpsise-šokolaadi-vahukommiga ning kiivi-küpsise magustoidu, mis oli hea ja huvitav, aga mitte lemmik. 


Kooke pakutakse Carnivalil omajagu, šokolaadi, sidruni, maasika, apelsini, kreemiga ja kreemita, kalorivabasid ja suhkruvabasid ja oi jumal, mida kõike saab. Lisaks pakuti meile creme brule'd ja laavakooki, mis on mu totaalne lemmik kruiisidel. Pildi peal on "Miki," nagu poisid seda kutsusid, ühel õhtul toodi kõikidele tellijatele hoopis Miki (tavaliselt oli juures üks pall jäätist). 




Reguleerimata söögid toimuvad Lido tekil ja seal on 24/7 midagi avatud. Kas buffee või grill või burgerid või pizza või mongolian wok ja nii edasi. Kui kõht on tühi, tuleb kõhtu toita, ega siin muud ei ole. Allpool pildid meie hommikusöökidest, kus ühel hommikul otsustasime omleti kasuks (sisu saab ise valida) ning teine hommik sõime krõbinaid, puuvilju ja peekonit munapudruga. 


Ma olen kogu aeg rääkinud, et toit on üks põhjus, miks ma laeva peal käin, see lihtsalt on nii maitsev. Ameeriklased käivad samuti toidu pärast, nende jaoks on see suur toiduorgia ja nad söövad ausõna kogu aeg. Mulle meeldis veel hullult pehme jäätise masin seal, seal all ma oleks võinud vist suu lahti olla nädal aega, nii hea. 

Üks nali juhtus ka jäätisemasina juures. Ma keerutasin väga püüdlikult üsna suure torni omale vahvli sisse (noh, nagu McDonaldsis tehakse) ja mu kõrvalseisnud mees küsis minult, et kus ma nii hästi õppisin seda tegema. Ma vastasin talle rõõmsalt, et mu eluunistus on McDonaldsisse tööle minna. 


Ega ta vist tegelikult ei uskunud mind.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar