teisipäev, 20. detsember 2016

Ei mingeid prille enam !

Ühel novembrikuu hommikul küsis ema minult, kas ma pole mõelnud silmaopile minna? Mu üks väga headest sõbrannadest oli selle just ära teinud ja muidugi, ma olin selle peale ka ise mõelnud, aga see kuidagi tundus kogu aeg nii kauges tulevikus olev teema. Ega ma väga ei jõudnud mõeldagi, järgmisel hommikul võttis isa mu ka ristipõiki ette ja kui siis juba asi arenema hakkas, uurisingi teiselt sõbrannalt tema käigu kohta Riiga ja saatsin oma taotluse napp pool tundi hiljem juba ära. 

Valikuks sai Dr Solomatini kliinik Riias, kes teeb eestlastele väga head pakkumist - sõit Riiga ja tagasi, kaks ööd Tallink Hotellis ja operatsioon ning järelkontroll - 950€. Meilile vastati üsna kiirelt ja pakuti välja hunnik kuupäevasid, millest ma valisin endale 15.detsembri. Ja oi kui kiiresti see aeg kätte jõudis! Eelnevalt tuli täita ankeet enda kohta, saadeti hunnik materjale, mida enne ja pärast operatsiooni tohib ja ei tohi ning suhtlus käis kogu aeg väga kiiresti ning kenasti eesti keeles.

Kuna mitmel korral rõhutati kaaslase olemasolule ja mu sõbranna, kes oli käinud üksinda, rääkis, kuidas ta mööda seinu pärast oppi tagasi hotelli sai, otsustasin, et võtan ka kellegi endale kaasa ja minu lahkeks kaaslaseks oli Alvar, kes endale töölt minipuhkuse kauples. Kusjuures, selle üle oli mul üliheameel, sest ma oleks üksinda ära surnud sinna. 

Esialgu olin ma üsna badass ja ütlesin, et mina Tallinnas kontrolli tegema ei lähe, küll kõik on tiptop ja mis seal halvasti ikka saab minna. Kuniks mu vend siiski läks ja talle öeldi, et ta operatsioonile minna ei saagi. Muidugi ei saa siinkohal ära unustada mu ihuoptometristi Karolini, kes sõimas mind vist umbes korra päevas, et ma olen idioot, et ma eelnevalt ei veendu, et kõik on korras. No okei, lõpuks olin pehmeks räägitud ja käisin SilmaLaseri kliinikus kenasti ära, et süda rahul oleks. Kiidan siinkohal meeletult personali, kõik olid super sõbralikud, kontroll võttis umbes tunni aega ja kui olin kättesaanud kindla jah-sõna, läksin ka Riiga oluliselt kergema südamega. 

Niisiis, 15.detsembril seadsime oma sammud Tallinna Bussijaama, kus me rallisime LuxExpressiga Riiga. Vaatasin teepeal ära Shutter Island filmi, mida mulle palju kiidetud oli ja see oli nii jõhker mindfuck, et Riiga kohalejõudes oli mul täiesti meelest läinud, miks ma sinna läksin, nii lummatud olin filmist.  


Riias läksime maha teises peatuses, Radissoni juures, kus oli meil vastas Tanja, kes oli tõlk. Mina arvasin, et ta on nii-öelda kliiniku poolt, aga tegelikult tuli ta näiteks täitsa meiega koos ka kliinikust tagasi Eestisse. Ta juhatas meid kliinikusse, kus me täitsime ära paberid-küsimustikud ning algas üks lõputu kontrollide jada. Kuna ma olin selle kõik juba Tallinnas läbi teinud, siis sättisin aga hoolsalt oma lõuga mööda aluseid, lugesin tähti ja numbreid, vaatasin õhupalle ja kriipse ja nii see aeg möödus. Arstid olid väga rahul, üks kiitis mu prille ja küsis, kas ma kurb ka, et neid enam kanda ei saa (etteruttavalt ütlen, et meeeeeeletult kurb olen) ning mõne aja möödudes anti mulle paberilipik kätte ja öeldi, et kohtume 17.30 uuesti siin. Daavaaaiii, teeme ära!

Käisime Alvariga Lidos söömas, Karolin muretses juba väga, et kuidas ma ennast tunnen, aga ma olin nii yolo-vend, et mul oli lõbus ja naljakas kuni opilauale jõudmiseni. Poole kuueks läksime kliinikusse tagasi, kus mulle anti tabletid sisse, üks valuvaigistav ja teine rahustav. Meid oli neli, viidi läbi koridori operatsioonisaali eesruumi, ootasime seal ning senikaua räägiti meile informatsiooni, kuidas edasi käituda, kuidas ja mis järjekorras kasutada silmatilku ja tablette ning millest hoiduda lähiajal. Mina olin kolmas, kes opile läks, kusjuures esimene noormees tuli ära sellise näoga, nagu ta oleks kedagi just tapnud ja teine neiu tuli ära naeratades. Mina tulin ka naeratades, etteruttavalt. 


Operatsioonisaalis pandi mind lauale pikali, see sõidutati buuuuhhh kiiruga arsti silma alla ja tegelikult arsti ma tol hetkel ei näinudki. Tanja, meie tõlk, tuli minu juurde ja võttis mul käest kinni ja kui selleks hetkeks oli mu pulss 200 peale läinud, siis tema liigutuse peale langes see 160ni. Nüüd jõudis hirm kohale. Ja sarnaselt mitmele teisele operatsioonil käinule, ei hakka ma siin lahkama detaile ega informatsiooni, mida pole vaja teada, aga ütlen teistele minejatele - mida vähem te sellest teate, seda parem teile endale. Mina teadlikult hoidusin igasugusest üleinformeerimisest ja seda parem oligi. 

Kogu see tsirkus kestis viis minutit, aeti mind laualt püsti, nägin seinalt kella ja boom läks kõik uduseks. Tagasi eesruumi, pandi tilkasid, kästi silmi kinni hoida ja lõõgastuda. Huh, see saigi tehtud. Ma olin nii õnnelik, et mul kippusid vägisi pisarad silma, õnnelikkusest ja sellest pingelangusest, mis seal operatsiooniruumis oli. Umbes pool tundi pidin istuma, siis lasti õue, panin oma coolid Raybani prillid ette ja Alvar talutas mu hotelli. 

Nägemine oli täitsa lootusetu, ei näinud üht ega teistpidi, aga samas oli lahe, kui silmad vahepeal ära fokusseerisid ja näiteks telekast korvpalli seisu nägin. Õhtuks minust väljaminejat ei olnud, seega kasutasime ära Alvari lätlasest sõpra, kes soovitas meile pizzakullerit ja tellisime pizza. Olgu mainitud, et üle 10€ tellimusega oli kohaletoomine tasuta ja kuller tõi rattaga 25 minutiga  tellimuse tegemise hetkest meile pizza ära. Vapustav! Ma olin nii sillas. 

Öö möödus rahulikult ja hommikul ärgates nägin teleka all olevat kella täiesti selgelt. Te ei kujuta ette, mis tunne see on inimese jaoks, kes on 18 aastat prille kandnud. 


Pärast hommikusööki hotellis, mis oli imemaitsev, läksime me tagasi kliinikusse, kus tehti järelkontroll ja nägime ka teisi, kes eelmisel päeval opil käisid. Lõpetuseks tehti grupipilt ja saime kliiniku poolt kingikoti, kus sees oli vein (mida me juua ei tohi, antibiootikumide tõttu) ning lehmakommid, nomnom. 



Terve ülejäänud päev oli vaba, kuigi pakuti ka kojuminekut päev varem. Meie otsustasime jääda, käisime linnapeal jalutamas, jõuluturul ja kohtusime jõuluvanaga. Ma olin muidugi megaäge oma päikeseprillidega, sest vihma sadas, aga nii savi oli. Ma lõpuks ometi nägin! Ostsin suure hurraaga glögi ka, aga sain esimesest lonksust aru, et see väga promilline ja nii pidi Alvar selle lõpuks siiski ära jooma. Hiljem jalutasime hotelli tagasi, käisime buffees õhtust söömas ning vaatasime toas filmi ja mina püüdlikult muudkui aga panin oma silmatilkasid ja järgisin kõiki keeldusid-lubasid, mis mulle anti. 


Kolmanda päeva hommikul käisime jälle hotellis söömas, pakkisime asjad ja läksimegi bussi peale, mis pärast mitut tundi loksumist tõi meid koju. Väsimus oli üsna suur, kuigi magada saime palju ning edasi terve nädalavahetuse magasin ma mõne tunni kaupa. Kliinikus öeldi mulle ka, et ma ei nõuaks oma silmadelt palju, sest nad peavad nüüd kasutama lihaseid, mida nad 20 aastat pole pidanud ja see kõik võtab aega. Üritasin võimalikult vähe olla arvutis või vaadata telekat, pigem tegin muid asju ning kui ikka olin väsinud, siis magasin. Tänaseks on operatsioonist möödas viis päeva, pilt on üpris selge, vahepeal ainult kaob fookus ära ning valu ptüi-ptüi-ptüi ma tundma pole pidanud. Ainult rõõmu. Ja see on siiras!

Ja siinkohal ütlengi suure-suure aitäh oma isale, kes tegi mulle maailma kõige armsama jõulukingituse!


teisipäev, 6. detsember 2016

Novembri klassikud

Märkamatult on novembrist saanud detsember ning aeg kokku võtta, mis novembris tehtud sai. 

Esimest korda käisin nautimas massaaži sellises vahvas kohas nagu A.Massaažituba. Olin seda vaadanud juba tükk aega, kuna see asub Peetris ja on see-tõttu mulle eriti soodsas kohas. Läksin sinna ühel laupäeva hommikul, kui väljas oli külm ja kõle ning soojus, mis mind sisseastudes vastu võttis, oli kui pehme pai. Massöör oli väga sõbralik, kohe algusest peale, juhendas, rääkis, tutvustas olukorda ja püsikliendikaarti ning lasi mul vastata küsimustikule, et oleks selgem, miks ma seal olen. Massaažituba oli väga soe, hästi sisustatud ja õdus ning muusika mängis, mis mulle alati massaaži juures väga meeldib. Tund aega läks kui linnutiivul ning ootan kindlasti võimalust tagasi minna. Kuna ma sel korral ei saanud India peamassaaži, mis mind väga huvitab, tahaks järgmisel korral selle ka ära proovida, ma olen hull peamassaaži fänn. Facebooki leht neil SIIN.

Iluteemadel jätkates jõuame me sellise salongini nagu InterSalon, kus ma käisin oma juukseid veidi kärpimas. Üldiselt mulle ei meeldi nendega möllata, aga kuna see tukk nõuab oma, siis tuleb käia. Valitud sai see suuresti tänu sõbrale, kelle sõber seal juuksuriks on ning kelle juurde ma ka oma sammud seadsin. Tegelikult lausa kahel korral. Salong asub Rocca al Mare kõrval, Audi majas ja on vaatega merele, mis on imeilus! Juuksurid on seal erinevad - õpilastest kuni vanemstilistini välja. Esimesel korral lõikas mul õpilane, teine kord vanemstilist ja ma pean tunnistama, et saan nüüd aru küll, miks nende hinnavahe nõnda suur on. Mitte, et õpilased oleks halvad, absoluutselt mitte, vaid vanemstilist sai umbes poole lause pealt aru, mida ja kuidas ma tahtsin ning ta käed käisid mu juustes nii kiiresti, et seda oli lust lausa vaadata.

Ühel nädalavahetusel otsustasime me sõpradega minna Raplasse, et sealses klubis Madhouse näpud taevasse rokkida Koit Toome saatel. Klubi ise oli üsna Tallinna kunagise Überblingeni moodi, pilet oli megakallis (10€) ja joogid olid täpselt sama kallid. Küll aga oli megaäge see, et öösel tõmmati garderoobi kõrval üks aknake lahti ja sealt hakati müüma burgerit. Seda pihvi ja kapsasalatiga, nagu Räägus saab. Mmm.. Pärast klubi jäime me ööseks sellisesse kohta nagu Hostel Angels, mis oli nii-öelda üks kahest variandist ja sai valikuks odavuse pärast. Tegemist oli narivooditega tubadega, kus WC ja vannituba olid ühiselt jagatavad, aga kuna me olime ainsad ööbijad, siis sellega probleeme ei tekkinud ja jäime kenasti rahule. 

Filme vaatasin ära 7. Täiesti seinast seina, õudukatest ulmekateni. Tooksin eriliselt välja neist kolm, ühe tõsielulise, ühe raamatupõhise ja ühe põneviku.

Valgus ookeanide vahel - The Light Between Oceans - Pärast nelja piinarikast aastat läänerindel naaseb Tom Sherbourne (Michael Fassbender) Austraaliasse ja võtab vastu majakavahi töö Janus Rockil, mis asub rannikust pea poole päeva sõidu kaugusel. Saarele, kuhu kaubalaev saabub vaid korra hooaja jooksul, toob Tom ka oma noore armastava naise Isabeli (Alicia Vikander). Aastaid hiljem, pärast kaht nurisünnitust ja ühe lapse surnult sündi, kuuleb leinav Isabel lapse nuttu. Kaldale triivib paat, milles surnud mees ja nuttev beebi.  Tom, kes piinliku täpsusega kõik kirja paneb ja kelle põhimõtted on kohutavas sõjas kõikumatutena püsinud, tahab mehest ja beebist kohe võimudele teada anda. Isabel aga väidab, et beebi on jumala kingitus, ning Tomi vastuväidetest hoolimata jätavad nad lapse endale ja panevad talle nimeks Lucy. Kui laps on kahene, naasevad Tom ja Isabel mandrile ning peavad taas harjuma mõttega, et maailmas on ka teisi inimesi, kellest üht on nende otsus rängalt mõjutanud.

Film on oma sisupoolest väga kurb, nutta saab palju, aga samas on ta ka nii eluline, et ma kogu aeg ainult mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Ma ei hakka ette spoilima, aga ütlen, et see lõpp ei olegi nii ilmselge, kui võiks selliste filmide puhul arvata. Mina lootsin ühte stsenaariumit lõpuni välja, mu ema arvas teist ja tegelikult tuli hoopis kolmas. Etteaimamatud lõpud on veel üks asi, mis mulle filmide juures väga meeldib. Mainimata ei saa jätta ka Alicia Vikanderi näitlejatööd ja seda, kui unreal ilus inimene ta on. See film on tehtud raamatu põhjal ja ma ootan väga hetke, mil ma seda lugeda saaksin, sest miski minus aimab, et teatud faktid või sündmused on raamatus veel kolmandat moodi kirjas. 

Teine film, mis mulle väga hinge läks, oli Hacksaw Ridge`i lahing. "Hacksaw Ridge’i lahing" on erakordne tõestisündinud lugu sõjaväeteenistusest keeldunud Desmond Dossist (Andrew Garfield), kes päästis Okinawas II maailmasõja veriseima lahingu käigus 75 meest, ilma et oleks kordagi relvast tulistanud. Ta uskus, et sõda on vajalik, aga tapmine mitte. Ta oli II maailmasõja ajal ainus Ameerika sõdur, kes võitles eesliinil ilma relvata. Sõjaväearstina päästis Doss vigastatuid vaenlase tagalast, ravis sõdureid, trotsides kuulirahet, ning sai ise viimaks haavata, kui lõhkes granaat ja teda tulistasid snaiprid. Ta oli esimene sõjaväeteenistusest keelduja, kellele anti Kongressi aumedal.

Tõsielu põhjal tehtud filmid on mulle alati meeldinud ning tavaliselt teen ma ka kas eeltöö või järeltöö selle inimese kohta, kellest film on. Sel korral ei teinud. See film oli kuidagi nii hingepuudutav ja tõeline, et mul polnud rohkem vaja teada, kes ta oli või mis ta tegi või mis ta ei teinud. Mulle meeldis tohutult see, et lõpus oli ka see mees päriselt intervjuud andmas ja selle aja üle nalja viskamas ning oma lemmikhetkedest rääkimas, sest see pani mind veel rohkem uskuma, et nii see kõik oligi. Milline vaprus, milline uhkus ja milline kindlameelsus. 

Kolmas film, mis ühtlasi oli ka Alvari kuulemmik, oli Audiitor - The Accountant. Christian Wolff (Affleck) on matemaatikageenius, kes tuleb numbritega paremini toime kui inimestega. Kasutades kattena ühe väikelinna raamatupidamisfirmat, töötab ta vabakutselise raamatupidajana mitmele üliohtlikule kuritegelikule organisatsioonile. Kui Ray Kingi (J. K. Simmons) juhitud majandusministeeriumi kuritegevusvastane osakond talle jälile hakkab jõudma, otsib Christian endale ühe seadusliku kliendi − moodsa robootikafirma, kus üks raamatupidaja (Anna Kendrick) on avastanud vastukäivuse, mis puudutab miljoneid dollareid. Aga kui Christian asja uurima hakkab ja tõele lähemale jõuab, hakkab ka laipade arv suurenema.

See film oli oma olemuselt nii põnev, et põnevus algas teisel minutil ja püsis lõpuni välja. Väga palju mängitakse inimsuhetega, vanemate-laste, õdede-vendade, mehe-naise vaheliste olukordadega ning pikemalt ma siinkohal ei jääkski heietama, vaid lihtsalt ütlen, et tegemist on väga põneva ja mõnusa filmiga. 

Järgmine film, mille kohta kuulsin kiidusõnu oma ühelt parimalt sõbralt ning mida mu ema väga tahtis vaatama minna, oli Tüdruk rongis - The Girl on the Train. Lahutusjärgses masenduses Rachel (Blunt) möödub iga päev rongiga majast, milles elava näiliselt täiusliku paari elu ta endale ette kujutama hakkab. Ühel hommikul aga näeb ta midagi šokeerivat ning leiab end keset lahti rulluvat mõistatust. Ja see film on mindfuck, kuidas iganes see sõna eesti keeles on. Seda peab nii pingsalt jälgima, et isegi see pole piisav ja ilmselt teisel korral saaks asjadest palju paremini aru. Film on müstiline, iga liin ja iga inimene, mis paistab ühte moodi olevat, on tegelikult hoopis teistmoodi. Lugu jutustatakse läbi kolme naise elamuse ja lõpuks kokku saavad nad ühes momendis ja siis läheb asi edasi. Ühesõnaga, üle tüki aja tõesti selline film, et kui see ära lõppes, mõtlesin, et whaaaaat, mis asi see oli. Väga mõtlema panev. 

Film on tehtud Paula Hawkinsi bestselleri „Tüdruk rongis“ põhjal, nii et järgmine raamat, mida ma tahaks, sest raamatute põhjal tehtud filmid on alati mulle huvi pakkunud ning mulle meeldib ka hiljem lugu lugeda. Seda lugu isegi loeks huviga, äkki jäi filmis mingi fakt kahe silma vahele. 

Rääkides veel põnevikest, siis sai vaadatud ka selline film nagu Saabumine-Arrival. "Saabumine" on provokatiivne ulmetriller tunnustatud lavastajalt Denis Villeneuve’ilt ("Sicario", "Vangistatud"). Kui Maale saabuvad salapärased kosmoselaevad, asub meeskond, eesotsas lingvistikaeksperdi Louise Banksiga (Amy Adams), asja uurima. Inimkond seisab globaalse sõja lävel ning Banks ja tema meeskond jooksevad ajaga võidu, et vastuseid leida. Selleks tuleb naisel võtta risk, mis võib ohtu seada nii tema elu kui ka kogu inimkonna. Ma sattusin seda filmi vaatama esilinastusel, kus öeldi, et tegemist on kuufilmiga. No olgu, kui kuu parim, siis kuu parim. See film vajas tõsiselt aju väljalülitamist, muidu oli pool aega selline tunne, et no kuulge, mida iganes. Ma ei tea, kas ma olen välja kasvanud selliste asjade nautimisest või oli asi liiga ulme. Iseenesest, kui sellest faasist üle saada, siis film ise oli hea. Mitte kuu parim, aga hea. 

Ja kui siit kohe edasi hüpata ulmekate juurde, millesse ma ei usu, siis film Fantastilised elukad ja kust neid leida - Fantastic Beasts and Where to Find Them läheb samasse auku. Tegemist on uue seiklusfilmiga, mis viib meid tagasi J. K. Rowlingu võlumaailma. Ma mainin ära, et Harry Potter oli aastaid mu lemmik raamat ja lemmik film ja ma olen neid vaadanud-lugenud miljoneid kordi, mistõttu tekkis mul ka arvamus, et see film peaks mulle meeldia. Oscariga pärjatud Eddie Redmayne mängib võlurimaailma silmapaistvat magizooloogi Newt Scamanderit ning filmi lavastajaks on David Yates, kelle käe all valmisid viimased neli „Harry Potteri“ hittfilmi.

Film saab alguse 1926. aastal, kui Newt Scamander on just lõpetanud ülemaailmse retke, et leida ja dokumenteerida tervet hulka maagilisi elukaid. Kui ta lühikeseks peatuseks New Yorki jõuab, võiks ta sealt ühegi juhtumuseta lahkuda… kui poleks No-Majit (ameeriklaste mugu) nimega Jacob, valesse kohta sattunud maagilist olendit ja mõnede Newti fantastiliste elukate põgenemist, mis võiks tuua pahandusi nii võlumaailma kui ka No-Majide maailma. No juba see kirjeldus on nii ajuvaba, et anna abi. Kogu see võlurimaailm, loitsud, võlumised, kadumised, ilmumised, no seda oli liiga palju. Ja ma tean, et Harry Potteriga võrreldes oli seda väga vähe. Üks, mis mind häiris, oli peanäitleja, sest ma nägin teda esimest korda Kõiksuse Teooria filmis, kus ta mängis Stephen Hawkinsit ehk halvatud meest. No ei sobinud ta sinna võluripoisi rolli üldse ja ei harjunud ma lõpuni välja ära sellega, et just tema seal oli.



Ainsaks õudukaks (jumal tänatud) jäi novembris Suletud - Shut in. Närvesööv põnevik, mille peaosas kehastab Naomi Watts lesestunud lastepsühholoogi, kes elab New Englandi üksikus maakohas. Film algab liiklusõnnetusega, kus peategelase laps jääb halvatuks ning kogu filmi vältel põetab naine teda. Ühel hetkel ilmub tema ellu väike poiss, keda ta peab oma asenduspojaks ning kiindub temasse rohkem kui oma halvatud poega. Järsku kaob aga väike poiss nagu tina tuhka. Keset ränka lumetormi peab ta leidma viisi, kuidas päästa noor poiss, enne kui too igaveseks kaob. Pean tunnistama, et lugu ise oli põnev ning lõpp lausa jahmatav, sest sellist stsenaariumi ma ei oodanud. Lisaks ei olnud tegemist nii väga õudukaga, vaid lihtsalt väga väga põneva filmiga. Ma ei taha midagi rohkem rääkida, aga üks osa filmist oli seinte kraapimine ja kui ma siis pärast keskööd koju jõudsin ja mu maja kottpime ja hiirvaikne oli ning siis mu kass vastu akent kraapima hakkasin, mõtlesin küll, et ma röögin oma hinge seest välja. Eriti jäle! 
Pildiotsingu shut in tulemus

esmaspäev, 5. detsember 2016

Carnivali kruiisi söögieri

Avastasin siin täna, et mul oli septembrikuust ootele jäänud sissekanne, kus ma tahtsin pisut näidata, mida kruiisidel süüa pakutakse. Ongi mõnus meenutus endale ka. 

Kruiisilaeval on söögikordi päevas võimalik teha 700+. Tegelikult lõpmatuseni. Ometi on seal teatud söögikorrad, mis on reguleeritud ja nendeks on seaday-brunch breakfast, mis toimub ainult nendel päevadel, kui laev on merel ja on sarnane kõikide õhtusöökidega ehk istutakse restoranis ja tellitakse menüü alusel. Juba mitmekordse kogemusega võin öelda, et toidud on proovimist väärt, aga aeg, mis seal passida saab, on MEELETU. Sel korral minu meelest me ootasime üle tunni aja. Teine reguleeritud söögiaeg on õhtusöök, mis on siis kas varajane 18-20 või hiline 20.15-22. Taas kord, oma kogemusest soovitan varasemat, kuna hilisema ajal käivad juba showd ja filmid ja värgid. 


Lähemalt piltidega puudutan justnimelt õhtusööke, mida me saime nautida. Õhtusöögi ajal tuuakse menüü ja võid endale sõna otseses mõttes tellida ka kogu menüü. Meie Sirlega tegime seda päris tihti, sest me lihtsalt tahtsime kõike proovida. Alljärgnev pilt on üks näidetest, kuidas meie sööke lauda toodi.



Niisiis, eelroad. Mina avastasin enda jaoks täieliku uue lemmiku - kevadrullid. Ma ei ole neid kunagi varem söönud ja need olid nii head, et kui ma koju tagasi tulin, hakkasin ma otsima restorane, kust neid saaks. Siiamaani olen pidanud üha pettuma, sest kõik on sellised suured ja pehmed, aga ma otsin just "kahe-ampsuga" söödavaid ja krõmpse, nagu alloleval pildil. Kui keegi teab, kust ma selliseid saan, siis tulistage lahkelt! 

Lisaks saime me ära proovida flatbreadi, mis vist peaks olema lavaši moodi asi, aga seal peal olid juust-seened-mais-bbq kaste-ruccola ja hoolimata sellest, et see sisaldas kahte asja, mida ma üldse ei söö, siis kokku maitses suurepäraselt. Parempoolsel pildil on tuunikala. Ma olen hull tuunikalakonservi fänn, aga ma söön seda ainult Lidos (veider inimene, ma tean), niimoodi roosana aga pole ma seda elus varem söönud. Ja ooblinn kui hea see oli! 

Ilmselt meie kõige šokeerivam maitseelamus oli auster, mida ma samuti varem söönud ei olnud. See ujus seal spinatikastmes ja oli nii väike, et ma esimese hooga ei leidnud seda ülessegi. Ja kui leidsin, loopisin selle suure hooga peaaegu taldrikult minema. Oleks pidanud laskmagi tal minna, sest see maitse... no ei olnud minu maitse järgi. 

Mis aga puudutab igasuguseid teisi mereelukaid, siis need jäid minust puutumata. Pilte näitan sellegipoolest. Ja üks mu lemmikuid eelroogasid Caesari salati kõrval oli Caprese salat, mis sisaldab sisuliselt mozzarella juustu ja tomatit. 



Minnes edasi pearoogade juurde, oli minu vaieldamatuks lemmikuks lõhefilee, nad teevad seda niiiiiii hästi. Lisaks oli meie eritellimus kogu aeg friikartulid ranch kastmega, umbes kolmandal päeval jäi kelneritele see juba meelde ja küsisid, kas teeme ikka friikad ka jah?  Lisaks on parempoolsel pildil ribid kartulikoogiga. Ega me täpselt aru ei saanudki, mis koogiga oli tegu, aga see nägi välja nagu muhvin ja maitses ka nagu muhvin, aga kartulist. Veider. 


Ära sai ka proovitud liha, küpsetatud kartul, kuhu nad lisasid soovi korral peekonit ja hapukoort (oi kui hea!), sibularõngad, kanafilee, kartulipuder, pasta-lasanje ja ravioolid. Need road olid okeid, aga mitte parimad ning pigem jäi portsust järgi, kui et oleks juurde tahtnud. 



Nüüd aga minu lemmiku osa juurde - magustoidud. Mingil kummalisel põhjusel on ameeriklaste jaoks magustoit ka juust. Minul ei olnud selle vastu midagi, sest need juustud olid ülemõistuse head ja ma tellisin neid iga jumala õhtu. Sirle muidugi siinkohal ei nõustu, ta vaatas ainult tülgastunud pilguga mind, kui ma neid juustukuubikuid endale sisse sõin. Tema see-eest nautis iga õhtu puuvilja taldrikut.

Magusatest magustoitudest proovisime ära s'mores (vasakpoolne pilt), mis on ameerika maius, küpsise-šokolaadi-vahukommiga ning kiivi-küpsise magustoidu, mis oli hea ja huvitav, aga mitte lemmik. 


Kooke pakutakse Carnivalil omajagu, šokolaadi, sidruni, maasika, apelsini, kreemiga ja kreemita, kalorivabasid ja suhkruvabasid ja oi jumal, mida kõike saab. Lisaks pakuti meile creme brule'd ja laavakooki, mis on mu totaalne lemmik kruiisidel. Pildi peal on "Miki," nagu poisid seda kutsusid, ühel õhtul toodi kõikidele tellijatele hoopis Miki (tavaliselt oli juures üks pall jäätist). 




Reguleerimata söögid toimuvad Lido tekil ja seal on 24/7 midagi avatud. Kas buffee või grill või burgerid või pizza või mongolian wok ja nii edasi. Kui kõht on tühi, tuleb kõhtu toita, ega siin muud ei ole. Allpool pildid meie hommikusöökidest, kus ühel hommikul otsustasime omleti kasuks (sisu saab ise valida) ning teine hommik sõime krõbinaid, puuvilju ja peekonit munapudruga. 


Ma olen kogu aeg rääkinud, et toit on üks põhjus, miks ma laeva peal käin, see lihtsalt on nii maitsev. Ameeriklased käivad samuti toidu pärast, nende jaoks on see suur toiduorgia ja nad söövad ausõna kogu aeg. Mulle meeldis veel hullult pehme jäätise masin seal, seal all ma oleks võinud vist suu lahti olla nädal aega, nii hea. 

Üks nali juhtus ka jäätisemasina juures. Ma keerutasin väga püüdlikult üsna suure torni omale vahvli sisse (noh, nagu McDonaldsis tehakse) ja mu kõrvalseisnud mees küsis minult, et kus ma nii hästi õppisin seda tegema. Ma vastasin talle rõõmsalt, et mu eluunistus on McDonaldsisse tööle minna. 


Ega ta vist tegelikult ei uskunud mind.


reede, 2. detsember 2016

Tervisest

Minul on iga aasta see probleem, et nagu läheb pimedaks ja külmaks, jään ma haigeks. Kusjuures muidu ma eriti haige ei ole ja eks need talvisedki "haigused" on pigem ühepäevased palavikud või nohu-köha. Ma nimetan neid alati keha märguandeks, et elu on liiga aktiivne selleks pimedaks ajaks. Me keegi ei saa suvel ja talvel sama produktiivsed olla. 

Oktoober-november-detsember on minu jaoks huvitavad kuud. Oktoober juba varem mainitud uue trennihulluse hoo tõttu, kusjuures kui ma haige pole olnud, olen ka nädalas 4-6x trennis olnud ja ma ei saaks kurta. See nädal on MyFitnessis Challenge'te nädal ja me Alvariga läksime teisipäeva hommikul vapralt kell 7.15 Rein Kahroga poolteist tundi pumpi tegema. Kui keegi ei tea, siis mainin ära, et Rein Kahro trennid on alati kõige kalorirohkemad ja teha temaga poolteist tundi, on surm. Sõna-sõnalt. Aga rahulolu oli rohkem kui tappev. Mis sest, et terve ülejäänud päeva keha nuttis ja tahtis koju magama. 
Uute trennidega väga ei ole jõudnud tegeleda, kuidagi kisub kogu aeg ikka pumpi. SuperFunctionalis käisime viimane kord neljakesi ja nüüd on see meie kõigi nö uus lemmik. Kahju, et seda nii vähe kavas on. Sel korral tegime küljelihaseid, mida eelmine kord ei teinud ja no vähemalt naistel olid järgmisel päeval küljed ikka nii hellad, et oleks tahtnud nutta. Mina eriti. 

November on põnev selle poolest, et alustasin toitumiskava järgmisega. Ma olen eluaeg raiunud, et mina ja söömine lihtsalt ei sobi ja seal ei olegi midagi teha ning ma teen seda ka tänasel päeval, sest olles kaks nädalat kenasti üritanud kava järgi toituda, siis punkt 1, ei ole ma võimeline sööma nii korrapäraselt ja punkt 2, mul on teatud toitude järgi kohe isud. Kava on Erik Orgu oma ja minu rõõmuks võtab sellest osa terve perekond. Tegelikult algatus ei tulnudki minult, vaid hoopis empsilt, aga seda lihtsam on järgida, kui teised kõrval sama teevad. Mu vend muidugi ainult naerab meie üle ja ükspäev ta näitas mulle, mida Erik Orgu kava tähendab ja see pilt oli nii andekas, et panen selle siia ka.
Söökidest ja tulemustest rääkides, siis söögid on üldjuhul väga head. Portsud on ülemõistuse suured, ma alati kas jagan kaheks või söön nii, et pärast kõht väljaveninud on. Hästi palju on värsket, kurgid, tomatid, porgandid, aga see mulle meeldib. Ma ise suhteliselt tihti topin veel avokaadot ka juurde, sest mulle lihtsalt nii maitseb see. Lisaks on kana, kala, loomaliha, on riisi, kartulit, kodujuustu, no tõesti seinast seina. Ma ise järgin seda läbi api telefonis, kus ma saan märkida, kuidas toit maitses, kuidas on päevaenergia tase, kui palju vett joon ja kuidas mu keha muutub. Ja keha muutub! Isegi minul, kes ma 100% kava ei jälgi, aga kes ma kohe eemaldasin oma menüüst coca-cola, friikartulid, burgerid ja põhiliselt ka magusa (kui isu on, söön, aga nii-öelda näksimiseks kummikomme enam ei söö), võin öelda pärast kahte nädalat, et kaal on langenud 2.5kg ja kõhu pealt on kadunud lausa 6cm. Mu isa ütleb selle peale, et kust on minna, sealt läheb ka, aga selle vastu ma ei vaidlegi, pigem on ikka tore näha, et numbrid aina kukuvad. 
Mis aga minu detsembri uskumatult ägedaks teeb, on see, et kahe nädala pärast lähen ma silmaopile ja ei mingeid prille enam!!!! Ma olen super super põnevil ja ma ei kujuta üldse ette elu ilma prillideta-läätsedeta, mul on need olnud esimesest klassist saadik, seega sisuliselt terve elu. Kogu sellest kogemusest ja seiklusest ma kirjutan veel eraldi ka, aga ma lihtsalt tahaks tervele maailmale öelda, et ma olen niiiiiii õnnelik!!!