pühapäev, 20. november 2016

Oktoobrikuu klassikud

Septembrikuu klassikud jäid vahele sellel lihtsal põhjusel, et kuna pool kuust olin ma Eestist eemal, ei jõudnud ma allesjäänud kuuga siin suurt midagi korda saata. Seega, septembri tipphetkeks nimetan Ameerika reisi koos kruiisiga Kaimanisaartele, Mehhikosse ja Jamaicale ning liigun sealt sujuvalt edasi oktoobrikuusse.

Kohe oktoobri alguses tegime sõpradega läbi tripi Hiiumaale. Mu vanemad väidavad, et ma olen seal kunagi käinud, aga mina käisin nagu väike laps ooo ooo ooo mööda saart ringi ja mul oli nii heameel, et mu sõbrad viitsisid mind tassida katakombidesse ja Kärdlasse ja Kõpu tuletorni ning et me veetsime väga vahva sünnipäeva saunamajas, kust ei puudunud hea muusika, mõnus saun ja super seltskond. Vahelduseks on hea ennast linnakärast välja lülitada ja kuskile vaiksesse kohta minna. Samas, ma pean ütlema, et minust saareelanikku ei saa küll mitte kunagi, sest see ahastus, et ma sõltusin praamist või et ma ei saanud suvalisel hetkel Tallinna minna, oli küll päris suur. Mitte, et otseselt oleks vaja olnud, aga ma tabasin end selliselt mõttelt, et põhimõtteliselt olin ma vangis, kinni saare peal. 



Esimest korda käisin Postimaja MyFitnessis ja Viimsi MyFitnessis.Mul on selline pakett, kus saan külastada kõiki klubisid ning kasutan seda heameelega. Minult on palju küsitud, et mille järgi ma valin ja pean ausalt ütlema, et trenni järgi ja treenerite järgi. Viimsi MyFitnessi sattusin aga puhtalt sellepärast, et ma olin kuulnud, et seal on nii-öelda lõõgastusala ja ühel vabal päeval mõtlesingi selle üle vaadata. Ma pean siinkohal ütlema, et olin pisut pettunud, sest minu sealoldud ajal "massaažibassein" ei töötanud pea üldse ning ma veetsin kogu aja mullivannis. Kaks sauna olid ka, aga sisuliselt oli see täpselt samasugune nagu Rocca al Mare ja seal on lisaks veel suur bassein, mida Viimsis ei olnud. Kogu ülejäänud klubi jättis mulle hea mulje, aga rohkem ma sinna ilmselt ei lähe. Postimaja MyFitnessi sattusin ma aga hoopis see-tõttu, et seal hommikul vara Rein Kahro trenn oli ning selle kohta ei ole mul öelda mitte midagi muud, kui et parkimine on pisut problemaatiline. Muus osas etteheiteid ei ole. Ma lihtsalt mõtlen seda, et kas oli nii väga vajalik teha kaks klubi reaalselt 30m üksteisest? 

Lisaks seadsin ma esimest korda oma sammud ka Solarisse, kus istusin maha sellises mõnusas kohas nagu Kohvik Mademoiselle. Varasemalt oli minu totaalne lemmikkoht kookide söömiseks Komeet, aga nüüd pean Komeedi troonilt tõukama ja ütlema, et Mademoiselle on parem. Lisaks on viimase pluss soolased söögid, sest Komeedis ma sõin ainult ühte rooga. Mademoiselle on hästi armas, õdus, plikalik ja nunnu koht, seal on mugavad diivanid, ilus vaade ning hoolimata oma asukohast kaubanduskeskuses, on see vaikne ja mõnus. Ja minu totaalne lemmik on Labri salat - avokaado ja kitsejuustuga, ohh my gosh! Lisaks alloleval pildil see limonaad, no meeletult armas serveerimine! 


Päris mitu korda olin ka mööda kõndinud pildimasinast nimega Boft Eesti ja mõelnud, et tahaks hullult omale rahakoti vahele paar pilti teha. Kes ei ole selle masinaga kursis, siis Boft on esimene kiosk maailmas, mis prindib Polaroid suuruses (3x4") pildid otse Instagramist või telefonist. Hetkel asuvad need automaadid Mustamäe Keskuses, Tasku Keskuses, Pärnu Keskuses, Ülemiste Keskuses, Tallinna Bussijaamas ja Kristiine Keskuses. Mina printsin päris suure hunniku endale, igasuguste inimestega, kes võiks minu jaoks olulised olla, kui ma just parasjagu kodus ei ole ja nad mu lähedal ei asu. 


Mis puudutab aga filme ja kinokülastusi, siis pean ütlema, et neid oli oktoobris väga tagasihoidlik hulk, täpsemalt öeldes viis. Komöödia valdkonnast seekord filmid Bridget Jonesi beebi ja Ajugeeniused.  Esimene film peaks teoreetiliselt vist olema jätk kõikidele eelmistele, aga kuivõrd ma eelmisi näinud ei ole, ei oska kaasa rääkida, aga selle aasta väljalase oli küll päris hea. Ma käisin seda vaatamas noormehega (mis pisut hirmutas mind), aga isegi tema ütles pärast filmi, et väga naljakas oli. Seega, ma soovitan mitte lasta filminimest ennast häirida ja anda võimalus. 

Teine film see-eest oli vist nii lihtlabane, et napilt kolm päeva hiljem küsisin ma oma kinokontolt neid pileteid nähes sõpradelt, et kellega nad seda vaatamas käisid ja nemad kukalt kratsides tunnistama pidid, et minuga. Tõepoolest, käisin ise. Sisuks on mees, kes elab masendavalt sündmustevaest elu ja kelle igapäevatööks on juhtida soomustatud rahaautot ja vedada laiali teiste inimeste miljoneid. Ainus säde tuhmis argielus on flirt blondijuukselise kolleegiga, kes peagi meelitab ulja juhmaka osalema elu suurimas pätiskeemis. Koos kamba silmapaistvalt väheintelligentsete kurikaeltega pannakse hakkama üks äärmiselt ebaprofessionaalne pangarööv ja imekombel õnnestubki 17 miljonit dollarit ära hiivata. Oma usaldavas naiivsuses ulatab tobujuss kogu papi kaasosalistele, kes loomulikult ta kohe kogu jama peasüüdlaseks lavastavad ja ise luksuslikult laristama asuvad. Nüüd on Davidil vesi ahjus ja mehel saab olema palju rabelemist, et pääseda nii politsei kui semude poolt palgatud napaka mõrvari küüsist ning mõistagi kuulub tema to do-listi ka kättemaks usalduse reetnud kambajõmmidele. Ütleme nii, et lihtne, loogiline, naljakas ja üpris sisutühi film. Ma ei ütle, et see oli halb, aga nagu ma mainisin - mitte eriti meeldejääv. 

Põneviku rolli täitis sel korral ära Inferno, mille kohta ma olen kuulnud vastakaid arvamusi, aga jään ise sinna leeri, kes pidasid seda heaks filmis. Kuskilt blogist ma lugesin, et ka see on mingi asja jätk või midagi säärast, aga mina vaatasin puhtalt lehelt ja no jeerum, kuidas ma armastan filme, kus lõpuni välja ei saa aru, kes on hea, kes on halb ja keda peaks usaldama ja keda mitte. Minul hoidis film põnevust lõpuni välja ja igasugused mõistatused, ajaloo sidumised sisusse, huvitavad näitlejad ja suurepärane filmitöö, tegid asja üksnes huvitavamaks. 

Kuna aga üks minu sõbrannadest on metsik õudukate fänn, käisin ma ka kahel korral tema valitud filme vaatamas ja nendeks olid Blair Witch ja Ouija: Kurjuse läte (Ouija: Origin of Evil).  Ma ütlen kohe ära, et ma vihkan õudukaid ja ma veedan pool filmi alati jope all peidus. Ja ma päriselt ei tea, miks ma neid endiselt vaatamas käin. Nõiafilm oli lisaks õudukaosale ka pisut rõve, inimeste kehasid murti pooleks ja selline kõhe tunne oli kogu aeg sees, Ouija aga oma sisu poolest meeldis mulle väga. Mulle üldse meeldivad õudukad natukene juhul kui neil on ka sisu, selles oli. 1965. a Los Angeleses elab noor lesk Alice koos oma kahe tütretirtsu Paulina ja Dorisega. Näitlejameisterlikkusega õnnistatud lustlik perekond teenib elatist spiritualistlike petuseanssidega, mis on nii efektsed ja osavalt teeseldud, et pahaaimamatutest klientidest neil puudust ei ole. Kui Alice lisab oma „showle“ vanakraami letist leitud põneva rekvisiidi, siseneb selle kaudu mängu aga tõeline külaline teispoolsusest, kes võtab üle noorima tütre keha. Võigas vaimolend ajab perekonna hukatuse äärele ning emal tuleb oma laste päästmiseks astuda vastu kirjeldamatule jubedikule. Mulle hullult meeldis selle filmi juures see väike tüdruk, näitleja, kes teda mängis, sest ta oli nii tõetruu ja nii õudne, aga samas nii armas ja siiras. 

Ja lõpetuseks panen pildi Lola Mariast (mu vennatütar), kes kasvab aina suuremaks ja läheb aina pruunimaks (jess!).


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar