pühapäev, 16. oktoober 2016

Tolerantsusest

Täna tõi selle teema minu südamesse ühe mu sõbra pilt tema Facebooki seinal, kus ta oli üles pildistanud reklaami. 


Reklaami vastu ei ole mul midagi, küll aga tema pealkirja "Eksitav reklaam." Meie tutvus ei alanud just eriti soodsalt, kuna umbes kolmas lause, mis ta mulle ütles, kõlas selliselt, et kõik liiga palju päikest saanud inimesed tuleks maha lasta. Ma kuulasin tema argumendid ära ning tõusin siis püsti ja ütlesin, et minu vennanaine on ka pruun ja paari nädala pärast on neil laps ja tema tuleb ka pruun ning pangu ta oma kitsarinnaline suu lihtsalt kinni. Tegelikult ei tulnud ka tema suhtumise vastust oodata kaua, tema poliitilised vaated said selgeks enne, kui ta ise jõudis neist rääkima hakata. 

Miks on nii, et mõni valge arvab, et ta on nii palju "kõvem vend," sest tema nahavärv on valge? Ma küsisin sellelt samalt eespool mainitud sõbralt, kas ta on näinud filmi "12 aastat orjana," sest see on esimene, mis mulle pähe tuleb, kui jutt algab mustade-valgete seisukohast (ja mis minu meelest oli lausa ahastav). Ma ei hakka isegi pikemalt peatuma kohal, et ta vastas mulle, et on küll ja ta õppis sellest, kuidas mustasid peab kohtlema (halvustaval toonil), sest minu jaoks on üsna šokeeriv, et ka veel 21.sajandil teeme me vahet nahavärvil. Kas tõesti?

Ma ei ole selline inimene, kes arvab, et on minu arvamus ja vale arvamus. Mulle meeldib tohutult argumenteerida, mulle meeldib kuulata erinevate osapoolte vaatenurki, aga kui inimene ütleb mulle, et ta vihkab pagulasi, sest nad on vägistajad ja terroristid, siis palun vabandust, aga need argumendid on pisut nõrgad (jaburusest rääkimata). Ma ei ole mingite šokolaaditooni inimeste fänn või tohutu toetaja, aga ma olen inimene, kes leiab, et kõik on võrdsed. Minu silmis on kõik võrdsete võimalustega enese tõestamisel. Mul ei tuleks pähegi mõte, et ei, selle inimesega ma ei räägi, sest ta on must. Nii samuti ei vihka ma hiinlasi, venelasi või mõnda muud rahvust. Meid on maailmas palju, aga mitte nii palju, et kedagi vihata. Või mitte sallida. Me hingame sama õhku, me tegutseme kõik oma eesmärkide nimel. Ka siis, kui mõnikord ei ole need eesmärgid heatahtlikud. 

Mäletan, et kui Brüsselis elasin ja seal märtsis pommitamine toimus, ei mõelnud ma kordagi selle peale, et ma tahaks need pommitajad maha lüüa või oma kätega ära tappa, ma mõtlesin kogu aeg selle peale, mis peab inimese elus olema nii valesti, et ta otsustab ligimese tappa. Et ta otsustab omale pommi ümber keha keerata ja sellega ennast õhku lasta. Mingil hetkel oli meil sarnane vestlus mu vanavanematega ja mu vanaisa ei mõistnud, kuidas ma saan üldse selliseid inimesi mõista või, hoidku jumal, neid toetada. Üritasin, mis ma üritasin, rääkida ajupesust, lubadustest, mis neile antakse, võimalustest, mis neile lubatakse, mu vanaisa sai ainult pahasemaks ja küsis, kuidas siis mind ei saa ära rääkida, kuidas mina ei lähe teisi inimesi tapma. 

Jah, eks neid äärmuseid ole. Seinast seina. Lapsed kasvavad erinevalt, kellele lubatakse, kellel on võimalusi, kes peab tapma puhta joogivee pärast. Mu sõbrad kuulevad tihti lauset, kui näen neid toitu raiskamas, et Aafrikas lapsed sureks selle nimel. Ma ei loobi neid sõnu niisama. Ma ei ole alati olnud tänulik laps, ma ei ole alati hinnanud oma elu ja oma saavutusi, oma vanemate saavutusi, aga mida suuremaks ma saan, seda rohkem ma taipan, et ma mitte ei otsusta, kes ma olen või kes mulle meeldib, vaid mind on selliseks kasvatatud - kasvatatud armastama igaüht. 

Mina ei vali, kes on väärt elamist ja kes mitte. Ei ole minu otsustada, kui ränk peab kellegi elu olema. Küll aga saan mina otsustada, kuidas mina sellesse suhtun, mida ma mõistan hukka ja mida mitte. Viimasel ajal olen ma üsna mitme oma sõbra käest kuulnud nii vildakatest maailmavaadetest, et ma löön imestusest käsi kokku. Tuleb tunnistada, et me suhtleme edasi mitte sellepärast, et nemad tahavad, vaid sellepärast, et mina olen niivõrd tolerantne ja saan aru, et igal inimesel on õigus oma arvamusele, ka sellele, mis on nii tilluke, et sellest peaaegu läbi ei näegi. 

Ja mul on kahju, et on endiselt inimesi, kes ei mõista, et me kõik oleme inimesed. Viimne kui üks, kes siia maailma sündinud on. 

1 kommentaar:

  1. Väga hea postitus! Ilusa südamega inimene oled. :)

    VastaKustuta