esmaspäev, 31. oktoober 2016

Kuu aega MyFitnessis

Oktoober oli selles mõttes huvitav kuu, et MyFitnessis algas MyTeamChallenge, mille eesmärgiks oli kokku panna neljaliikmeline võistkond, käia 8x nädalas trennis ning püsida rajal ja seda kolm kuud, väljakutse lõppeb detsembris. Minu tiimis on Hele, Karolin ja Hede ning vähemalt siiani oleme me selle ülesandega kergelt hakkama saanud. 

Lisaks aga muutis kuu põnevaks see, et minu trennihullusega liitus ka Sandra, kellega me siis hakkasime üsna tihedalt rühmatreeninguid läbi käima ja võtsime eesmärgiks külastada iga nädal ühte uut stiili. Mida me siis avastasime?

Bodypump - minu jaoks küll vana asi, aga Sandra jaoks uus. Sel kuul sai käidud pumpis Rein Kahro, Kaarel Tõllu, Mihkel Vabriti, Viktor Eksi juures ning no ei ole midagi teha, aga oma lemmikud on siin väljakujunenud igal juhul. Mis oli aga selle kuu pumpide juures lahe, oli see, et me külastasime päris mitu korda hommikuseid, 7.15 algavaid trenne, ja no need olid ikka eneseületused küll. Siinkohal respekt Rein Kahrole, kelle näost ei paistnud ainsagi rakuga välja (mitte kordagi) varajane kellaaeg, ta säras ja möllas sellest hoolimata. Ja oma säraga kiskus ka meid kaasa. Meie totaalseks lemmikuks on oktoobriga muidugi saanud Kaarel Tõll, kelle treeningutes eneseületused lähevad aina julgemaks ja viimasel korral saime kalorikuluks lausa 654cal.



Bosu - ma kunagi tegelikult olen selles trennis käinud, mingi 10 aastat tagasi Audenteses. Ma mäletasin, et ma vihkasin seda trenni, aga ei mäletanud, miks, seega üritasin nüüd uuesti. Umbes viiendal minutil mulle meenus miks - see on lihtsalt kohuutaav! Mulle ei meeldinud mitte miski selle juures, liigutused olid kogu aeg samad, treener oli kogu aeg ebameeldivalt kuri, see pall on nii tüütu ja ebamugav ning no ilmselt umbes teisel minutil sosistasin ma Sandrale, et palun jookseme minema. Kui mulle trenn ei meeldi, siis ma ei üritagi. 

AquaMix - nagu nimigi ütleb, vees toimuv üritus. Mulle pisut ei meeldinud treener, kuivõrd ta ei olnud minu meelest sõbralik, vaid kuidagi üleolev ning pisut ei meeldinud ka trenn, kuivõrd see oli kuidagi liiga lihtne. Selge on see, et bodypumpi ja vesiaeroobikat ühele pulgale ei saagi panna, aga minu jaoks oli see igav. 50 minutit möllasime vees ära, kus üldse midagi ei tundnud, pärast käed korraks olid hellad, aga see oli ka kõik. Mulle meeldib pärast trenni see tunne, et ma enam ei jõua midagi.

DanceFit - selles trennis õnnestus käia siis, kui see toimuski täitsa esimest korda. Esiteks, wow kui lahe ja armas treener. Teiseks, kui mõnus muusika! Ja kolmandaks, ma lihtsalt kiidan. Tegemist oli sellise trenniga, kus 1-2 lugu on mingi tantsukava (mis on sama 1-1.5 kuud) ja siis 1 lugu on puhas lihastrenn. Nagu eelnevalt mainisin, muusika oli minu jaoks ülimõnus ja tantsuliigutused olid ka, kuigi esimene trenn muidugi pool aega oli siuke uhmmm tunne. Lihastreeningu osa oli bodypumpile üsna sarnane ja see-tõttu võib-olla isegi pisut lihtne, samas vahelduseks oli mõnus teha neid harjutusi maksimaalselt, sest mingeid raskuseid polnud peal. 

AquaBox - sarnaselt aquamixile, toimub vees, aga on pisut intensiivsem, kuivõrd seal puhkust ei ole üldse ning käed ja jalad ja kogu keha saavad vatti kogu täiega. Iseenesest trenn on mõnus, aga jällegi tundub, et veeasjad ei ole lihtsalt minu jaoks, sest mingil hetkel hakkas mul ikkagi igav ning mõtlesin ainult sellele, millal trenn ära lõppeb. Siiski plusspunktid treenerile ja muusikale, sest need mõlemad olid super. 

Zumba - ma käisin mingil hetkel hästi palju zumbas, Marek Tihhonovi juures, aga ta tegi rohkem selle tantsupeoks ja lõpuks vahetas ka nime brääsniku vastu, sest zumbaliigutusi ta otseselt ei teinud. Nüüd ma polnud käinud üle aasta kindlasti ja päris zumbas ma polegi vist kunagi käinud trennis. Igal juhul, sel korral Sandra meiega ei liitunud, olime Karolini ja Alvariga (te ei kujuta ette, kui nunnult armas on noormees zumba trennis üritamas oma puusi nõksutada nagu naised) ja pingutasime ikka korralikult. Treener oli armas, aga trenn väga väga tehniline ehk pool aega oli meie jaoks arusaamatud sammud ja vahetused ja pöörded ja keerutused jne. Mulle trenni ajal isegi meeldis, väsitas hästi ning muusika on täpselt minu stiili, aga pärast trenni ma tõdesin, et uuesti ma minna ei tahaks. Võib-olla oligi lihtsalt see, et uus ja raske tehnika, aga ma ei tundnud sellest niimoodi rõõmu nagu ma oleks tahtnud.

SuperFunctional - siin käisime me Sandraga ja see oli ka puhtalt tema valitud trenn. Eelneval õhtul leidis ta mingi blogi, kus blogija kirjutas, et ta suri veel kolm järgmist päeva ja enam õudsamat trenni olemas ei ole ja issandissandissand, aga me pidime pärast trenni küll tõdema, et kas antud blogija käiski esimest korda üldse trennis või oli tema füüsiline üpris nõrk, sest meie nautisime küll täiega. Jah, see on raske, jah, seal tuleb omajagu pingutada, aga JAH, pärast on väga hea olla. Mulle hullult meeldis treener, ta oli nii ilus ja nunnu ja mulle ka hullult meeldis see trenn, sest kuigi vahepeal oli surm silme ees ja no tõesti oli tunne, et kohe kukuvad käed-jalad otsast ära, siis nagu treener ütles - ise määrad raskuse, astudes järjest kaugemale pulgast. Esimene kord olime tagasihoidlikud, edaspidi juba julgemad.


Kõht-Selg-Tuhar - selles trennis mina nüüd küll käisin esimest korda juba septembris, aga Sandraga koos võtsime selle ette alles oktoobrilõpus ning ma pean jätkuvalt ütlema, et see trenn mingil määral on isegi raskem kui pump, sest konkreetseid pause ei ole ja intensiivsus on üsna kõrge. Mulle meeldib see, et nii-öelda raskuseid seal trennis ei ole eriti ning et see saab kiiresti läbi (kestab 45min ainult) ja vähemalt selle treeneri muusika on ka ülimõnus, kelle juures me Mustamäel käisime.

Nagu üleüldiselt paistab, siis minu lemmikuteks trennideks on need, kus on raske, kus on ilus meestreener ja kus on hea muusika. Lihtne ja loogiline. Me Sandraga jätkame seda "iga nädal uus treening" kava ka edaspidi, uuel nädalal on meil kirjas juba kaks uut treeningut ning jätkub ka MyTeamChallenge. 

pühapäev, 16. oktoober 2016

Tolerantsusest

Täna tõi selle teema minu südamesse ühe mu sõbra pilt tema Facebooki seinal, kus ta oli üles pildistanud reklaami. 


Reklaami vastu ei ole mul midagi, küll aga tema pealkirja "Eksitav reklaam." Meie tutvus ei alanud just eriti soodsalt, kuna umbes kolmas lause, mis ta mulle ütles, kõlas selliselt, et kõik liiga palju päikest saanud inimesed tuleks maha lasta. Ma kuulasin tema argumendid ära ning tõusin siis püsti ja ütlesin, et minu vennanaine on ka pruun ja paari nädala pärast on neil laps ja tema tuleb ka pruun ning pangu ta oma kitsarinnaline suu lihtsalt kinni. Tegelikult ei tulnud ka tema suhtumise vastust oodata kaua, tema poliitilised vaated said selgeks enne, kui ta ise jõudis neist rääkima hakata. 

Miks on nii, et mõni valge arvab, et ta on nii palju "kõvem vend," sest tema nahavärv on valge? Ma küsisin sellelt samalt eespool mainitud sõbralt, kas ta on näinud filmi "12 aastat orjana," sest see on esimene, mis mulle pähe tuleb, kui jutt algab mustade-valgete seisukohast (ja mis minu meelest oli lausa ahastav). Ma ei hakka isegi pikemalt peatuma kohal, et ta vastas mulle, et on küll ja ta õppis sellest, kuidas mustasid peab kohtlema (halvustaval toonil), sest minu jaoks on üsna šokeeriv, et ka veel 21.sajandil teeme me vahet nahavärvil. Kas tõesti?

Ma ei ole selline inimene, kes arvab, et on minu arvamus ja vale arvamus. Mulle meeldib tohutult argumenteerida, mulle meeldib kuulata erinevate osapoolte vaatenurki, aga kui inimene ütleb mulle, et ta vihkab pagulasi, sest nad on vägistajad ja terroristid, siis palun vabandust, aga need argumendid on pisut nõrgad (jaburusest rääkimata). Ma ei ole mingite šokolaaditooni inimeste fänn või tohutu toetaja, aga ma olen inimene, kes leiab, et kõik on võrdsed. Minu silmis on kõik võrdsete võimalustega enese tõestamisel. Mul ei tuleks pähegi mõte, et ei, selle inimesega ma ei räägi, sest ta on must. Nii samuti ei vihka ma hiinlasi, venelasi või mõnda muud rahvust. Meid on maailmas palju, aga mitte nii palju, et kedagi vihata. Või mitte sallida. Me hingame sama õhku, me tegutseme kõik oma eesmärkide nimel. Ka siis, kui mõnikord ei ole need eesmärgid heatahtlikud. 

Mäletan, et kui Brüsselis elasin ja seal märtsis pommitamine toimus, ei mõelnud ma kordagi selle peale, et ma tahaks need pommitajad maha lüüa või oma kätega ära tappa, ma mõtlesin kogu aeg selle peale, mis peab inimese elus olema nii valesti, et ta otsustab ligimese tappa. Et ta otsustab omale pommi ümber keha keerata ja sellega ennast õhku lasta. Mingil hetkel oli meil sarnane vestlus mu vanavanematega ja mu vanaisa ei mõistnud, kuidas ma saan üldse selliseid inimesi mõista või, hoidku jumal, neid toetada. Üritasin, mis ma üritasin, rääkida ajupesust, lubadustest, mis neile antakse, võimalustest, mis neile lubatakse, mu vanaisa sai ainult pahasemaks ja küsis, kuidas siis mind ei saa ära rääkida, kuidas mina ei lähe teisi inimesi tapma. 

Jah, eks neid äärmuseid ole. Seinast seina. Lapsed kasvavad erinevalt, kellele lubatakse, kellel on võimalusi, kes peab tapma puhta joogivee pärast. Mu sõbrad kuulevad tihti lauset, kui näen neid toitu raiskamas, et Aafrikas lapsed sureks selle nimel. Ma ei loobi neid sõnu niisama. Ma ei ole alati olnud tänulik laps, ma ei ole alati hinnanud oma elu ja oma saavutusi, oma vanemate saavutusi, aga mida suuremaks ma saan, seda rohkem ma taipan, et ma mitte ei otsusta, kes ma olen või kes mulle meeldib, vaid mind on selliseks kasvatatud - kasvatatud armastama igaüht. 

Mina ei vali, kes on väärt elamist ja kes mitte. Ei ole minu otsustada, kui ränk peab kellegi elu olema. Küll aga saan mina otsustada, kuidas mina sellesse suhtun, mida ma mõistan hukka ja mida mitte. Viimasel ajal olen ma üsna mitme oma sõbra käest kuulnud nii vildakatest maailmavaadetest, et ma löön imestusest käsi kokku. Tuleb tunnistada, et me suhtleme edasi mitte sellepärast, et nemad tahavad, vaid sellepärast, et mina olen niivõrd tolerantne ja saan aru, et igal inimesel on õigus oma arvamusele, ka sellele, mis on nii tilluke, et sellest peaaegu läbi ei näegi. 

Ja mul on kahju, et on endiselt inimesi, kes ei mõista, et me kõik oleme inimesed. Viimne kui üks, kes siia maailma sündinud on. 

esmaspäev, 10. oktoober 2016

Reis Ameerikasse: kulud

Minult on palju küsitud, kui palju üks Ameerika reis ikkagi maksma läheb ja millise summaga tuleks kindlasti arvestada. Ütlen ära, et on palju kohti, kust on võimalik kokku hoida ja kus on võimalik rohkem kulutada, igal ühel oma tahtmiste-võimaluste järgi. Iga lisaasi, mida teha, võtab muidugi lisaraha, aga annab ka mälestustepagasisse tohutu kaalu.

Niisiis meie reis sel korral (hinnad ühe inimese kohta). 

Lennupiletid: 
- 389€ Tallinn-Amsterdam-Washington DC-Brüssel-Tallinn 
- 115€ Baltimore - Fort Lauderdale - Baltimore (koos 3x suure kohvritasuga)

Hotellid:
- 42€ - üks öö Baltimores (LINK)
- 35€ - üks öö Baltimores (sama hotell, mis esimene)
- 145€ - neli ööd Miamis (LINK)

Kruiis (6 päeva):
- 489€ Miami - Jamaica - Kaimani saared - Mehhiko - Miami (www.carnival.com)

Kohapealsed kulutused on pisut keerulised, et kirja panna, aga panen osa asju, mis meeles on.

- Uberiga sõidud olid 5-20$
- Restoranis kulus tavaliselt 15-30$
- Kiirtoidukates maksis eine umbes 7$ (jooki saab tasuta täiendada, kastmed on kõik tasuta)
- Kommid poes maksid 1-3$ pakk
- Guessi ja Hilfigeri teksad maksid 20-40$, Puma jalanõud 30-60$.

Üldiselt ütlen, et 2000€ inimene on siuke lahedalt ära elamine, midagi tegemata ei jää, üle selle on juba lõbutsemine. Saab kindlasti odavamalt, aga näiteks kruiis umbes 500€ on selline summa, mis võib nädala peale ka kohapeal ära kuluda, sest söök on Ameerikas kallis (ja mina pigem kulutaks selle laevale). 

Transpordiks soovitan kasutada Uberit, mis on Ameerikas legaalne ja mitu mitu mitu korda odavam kui takso. Lisaks on neid autosid palju, süsteem läbinähtav (isegi rohkem kui Eestis, kuna seal on sõiduhind kohe paikapandud vastavalt lähte- ja sihtkohale), juhid on supersõbralikud ja autod ilusad. Kuigi minu praktika ütleb, et enamik autojuhte seal on pigem mingist muust rahvusest kui ameeriklased, siis leidub ka kohalikke ja nad on mõnusad jutupaunikud.

Kui on mingi asja maksumuse kohta konkreetselt küsimus, andke teada ja kirjutan juurde.

Lennupileteid hangin mina alati skyscannerist või momondost ja see on minu kui mitu korda käinud tingimus, et üle 500€ ma ei maksa Ameerikasse lendamise eest. Lihtsalt sellepärast, et ma tean, et saab odavamalt, kui õigel hetkel peale sattuda. Lendamist soovitan ma Eestist ja otse sihtkohta. Meie tegime sel korral selle vea, et tiirutasime Ameerika siseselt veel ringi ja see väsitas päris ära. Kohtadest on minu lemmik New York, San Francisco ja Miami. Järgmiseks katsuks uued kohad ära käia ja lõpuks lõpuks peaks oma hostperele ka ikka külla jõudma (nad ehitasid endale basseiniga maja, middaaaa???).

Igal juhul, kõikidele Ameerikaga seotud küsimustele vastan lahkelt, küsige ainult!.

kolmapäev, 5. oktoober 2016

Muljed Ameerikast

Sirle muljed: 

See reis sai alguse ühest süütust Facebooki küsimusest 18. mail „Hei. Mis Sa arvad, läheks septembris-oktoobris usasse? Kruiisile?!“ Tol hetkel ei uskunud me kumbki, et ma nõus olen, ammugi, et umbes 4 kuu pärast reaalselt minek on! Kuna planeerimise osakonna juhataja oli Gerli, jäi enne reisi minu mureks ainult õigel hetkel õigesse kohta raha kanda – easy

Kõige suurem kartus oli muidugi see, kas suudame reisi jooksul ka tülli minna. Teame teineteist ju ainult 2 aastat ja pole kunagi nii kaua ninapidi koos olnud. Õnneks täiesti asjatu mure, sest meil sai koguaeg ainult nalja ja mõtlesime alati ühtemoodi. Kokkuvõttes selgus, et oleme iseloomult suht ühesugused, mistõttu olid sa parim reisikaaslane!! 

Ma olen alati unistanud usasse reisimisest, sest see tundub nii suur ja põnev koht. Ja ma ei pidanud pettuma! Nende kahe nädala jooksul oli mul iga päev niiiiii palju avastamisrõõmu ja “wau“ momente. Inimesed on seal ülisõbralikud ja hästi vaba olemisega. Kuna mul oli kõrval reisikaaslane, kes usas juba vana kala, oli ringi uudistamine ja kõik muu eriti mugav. Üldse oli kogu see aeg seal minu jaoks nii murevaba – mõnus! Reisil läbi käidud kohad olid superilusad ja nende 1000 pildi + 300 video abil on, mida meenutada :D Super elamus igas uues paigas! Imeilusad rannad ja milline helesinine vesi! Ma nendest söökidest laeval ei hakka parem rääkimagi... Igatahes ei jõua ma ära kiita, kui lahe see reis oli! :)))

Sain parimad reisimälestused kogu eluks! See oli tõesti väga väga fun ettevõtmine. "I haven’t been everywhere, but its on my list!“ Ootan juba huviga meie järgmisi sihtkohti! 



Minu muljed:

Reisiga ise jäin ma enamalt jaolt rahule, oli paar asja, mida ma korralduses oleksin teinud teisiti, aga ma ju ise korraldasin selle reisi, seega see pigem oli lihtsalt õppetund. Nagu Sirle ka eespool mainis, suurim murekoht selles reisis oli see, kuidas me üksteisega klapime, muud asjad saime me väga lihtsalt aetud ja mujalt ei paistnud ka tagasilööke tulevat. Ja õnneks ka see murekorts kadus kiirelt, esimeste sekunditega oli selge, et siit tuleb kaks nädalat ainult nalja. Mul on nii hea meel, et sellest ühest Facebooki vestlusest jõudsime me sinnani, et me läksime ja et me läksime koos. Selle viimase üle on mul kohe eriti hea meel! 

Mis puudutab üleüldiselt muljeid, siis Ameerika on mu lemmikriik, jätkuvalt, ameeriklased on mu lemmikud, jätkuvalt ning Carnivali kruiisile tahaks tagasi, jätkuvalt. Mitte midagi uut. Mu püsivad blogilugejad on ilmselt juba tüdinenud sellest kiidulaulust, aga ma ei saa mitte midagi parata. Jah, seal on omad miinused ja ka reisi jooksul oli paar korda, kus ma ohkasin, et oh neid totusid ameeriklasi, aga üleüldiselt on see riik nii minu riik, et lausa valus hakkab. 

Lahterdades reisi pisut, siis mandril oldud aeg oli lihtsalt super. Esiteks, kuna Miami pakkus lõpuks ometi mulle oma päikest ja soojust ning nüüd ma isegi hakkasin mõistma, miks see inimestele meeldib. Teiseks, kuna me külastasime ka Washington DC-d, kus ma ei olnud kunagi varem käinud. Lisaks külastasime me ka Fort Lauderdale'i, mis meid eriti ilmaga ei hellitanud, aga samas oli sealne seltskond nii äge, et läks meelest see nõme ilm. Mulle meeldisid kõik meie hotellid (nendest lähemalt järgmises sissekandes), mulle meeldisid inimesed, keda me kohtasime, meeldisid söögid ja restoranid, meeldisid basseinid ja meeldis päike. No kõik meeldis! Mis puudutab kruiisi, siis see minu jaoks oli sihtkohtadelt vähem põnev, kuivõrd ma olin kõikides käinud, aga no see võttis ära põnevuses umbes 0,02%, sest kruiis on alati äge, tiim on alati äge ning helesiniste vetega randadest ei saa kunagi küllalt. Kaimanisaartel armusin ma sellesse olekusse nii ära, et ma tõsiselt kaalusin sinna kolimist. Kui jätta kõrvale fakt, et mulle ei meeldi elada saarel, oli see lihtsalt suurepärane koht! 

Sel korral oli mul ka kuidagi raske sealt ära tulla. See tühi tunne mu sees oli kohe terve nädala kodus ja ma otseselt ei igatsenud tagasi ega olnud kurb, aga oligi selline tühi, et nüüd jälle nii kaua ei saa. Mulle meeldis minna sinna jälle kellegagi, kes oli esimest korda, sest Sirle jaoks oli kõik uus ja huvitav ja mina sain ka seda kõike uuesti läbi elada. Mulle küll tundus, et ma mulisesin liiga palju ja jätsin Sirle tahaplaanile, aga ta ise ütles, et ongi lihtsalt tagasihoidlikum ega olnud kuri. Mulle meeldis see, et meie tahtmised olid 99% samad, sama toidu isu, sama joogi isu, sama tegevuse isu. Lemmiktegevuseks oli meil bassein ja päevitamine, kahtlusteta! Ha ha. 


Aitäh Sulle, Sirle, et mind usaldasid ja minuga tulid ja selle kaks nädalat minu jaoks nii ägedaks muutsid. Ja nõustudes Sinu sõnadega - ei jõua meie järgmisi sihtkohti ära oodata!