teisipäev, 13. september 2016

Reis Mikidemaale, eellugu ja päev 1

Sel korral alustan Ameerika reisiblogi hoopis eellooga, mis kõik meil enne seda juhtus, kui me üldse reisima saime hakata. Nagu ma varasemalt ka mainisin (ma loodan), on sel korral minu reisikaaslaseks Sirle, kellega me Marketingi Instituudis koos töötasime ja väga headeks sõpradeks saime. Kuigi mul omajagu oli hirm võõra (ehk uue) inimesega reisile minek, sest kaks nädalat on pikk aeg ja tülliminemine ei tuleks kõne alla, siis tegelikult ma ei arvanud hetkekski, et me ei saaks hakkama, me oleme lihtsalt liiga sarnased selleks. 

Igal juhul üks osa meie reisist on kruiis ja me valisime alguses igavesti tuusa kruiisi välja, Puerto Ricole ja puha. Eelnevatele kogemustele tuginedes soovitasin mina (ehk siis otsustasin sisuliselt) pileteid mitte kohe ära osta, kuna hiljem läheb kruiis odavamaks. Kaks kuud jälgisin hindasid, käisid üles ja alla, kuniks ühel hommikul oligi hind 419$ pealt tõusnud 509$ peale. Konkreetne tõus tollel hommikul oli 479$ ja 509$, aga mingil hetkel see kruiis maksis 419. Helistasin Sirlele ja ütlesin, et ohjah, nüüd on jama käes, aga endiselt alla ei andnud. Kuniks lõunal avastasin, et seda kruiisi üldse enam ei ole. Mina ei tea, mis juhtus, minu kruiisiajaloo jooksul ei ole sellist tsirkust olnud. Seega, pärast seda, kui ma olin olnud tige, kurb, vihane, õnnetu ja pettunud, otsisin meile teise kruiisi, kus ma olen küll osa sihtkohti juba külastanud, aga mis sellest, kruiis on kruiis igal juhul ja mis saaks mul olla selle vastu, et minna uuesti oma lemmikranda maailmas. 

Muus osas viivitasime me samuti igasuguste asjadega päris kaua, aga lõpuks umbes nädal enne reisi sai kõik paika ja rõõmsalt reis alata. 

Esmaspäeval käisime kiirete toimingute vahepeal lennujaamas ja andsime ära oma suure kohvri. Kuivõrd me siselendudel maksame eraldi iga kohvri eest, otsustasime minnes mitu kohvrit üksteise sisse panna. Nagunii minnes kraami vähem ka. AirBalticu check-ini saime ära teha, United Airlinesi oma mitte, öeldi, et võib-olla hommikul, võib-olla üldse ei saa. Ei hakanud mingit kisa tõstma, sest viimati UA-ga lennates oli jama rohkem kui küll ja sai küll lubatud, et ma enam kunagi nendega ei lenda, aga mis teha, kui ostes üldse tähele ei pannud, kellega lendama peab. 

Niisiis teisipäeval hommikul, pärast väga lühikest und, ärkasin kell kuus ja emps viskas mu lahkelt lennujaama ära. Jõudsime Sirlega samal hetkel. Käisime veel uurimas, kas check-ini saab teha või ei ja öeldi, et oo ei United Airlinesele me ei saagi teha. Eee.. no okei, mida iganes. Lennujaamas sõime, jutustasime ja oligi aeg ennast lennukisse vedada. Istusime esimeses reas (turistiklassi esimeses) ja magasime mõlemad üsna pea üsna sügavalt. 


Esimene peatuspunkt oli meil Amsterdam. Kes on Ameerikasse lennanud läbi erinevate linnade Euroopas, sealhulgas Amsterdamist, teab, et see on üks hullemaid. Esialgu olime optimistlikud, ühes järjekorras kulus umbes 30 minutit, check-inis öeldi meile, et me kõrvuti istuda ei saa (jee, 8 tundi eraldi) ning leidisme see-järel endale söögikoha, kus peatuda. Kui olime kõhud kenasti täissöönud mingit tervislikku kraami (nali, burksi sõime), läksime oma värava juurde, kus millegi pärast võeti meid kohe maha ja hakati küsitlema.

Tädi: "Miks te lendate Washingtoni ja siis lähete Baltimore hotelli?"
Mina: "Sest me homme lendame hommikul Baltimorest."
Tädi: "Okei ja millega lähete sinna?"
Mina: "Rongiga."
Tädi: "Kaua rong sõidab?
Mina: "No mingi tunnike vist."

Sirle oli kõrval siukse näoga, et me pärast naersime, et ta oleks vastanud, et tal pole õrna aimu ka, sest ta ei osalenud reisi planeerimisel, tema veab ainult narkot. 

Järgmises väravas saime teada, et keegi tegi ikkagi head tööd ja sebis meid kõrvuti istuma, nii et enne lennukisse minemist oli tuju juba päris hea. Lennukis istusime me viimases reas. KÕIGE viimases. Õnneks küll selles lennukis sai viimase rea istet alla lasta, aga ikkagi olime me kohe WC ukse kõrval ja see inimestehord selles väikses ruumis oli lihtsalt meeletu. 


Reis ise läks libedalt, kui jätta kõrvale see, et esimest korda elus mina kartsin lennukis, kui see Gröönimaa kohal mul pea alt padja ära raputas ja Cocat juues ei saanud juua, sest tops hüppas vastu nägu. Filmid olid superhead, ma vaatasin päris mitu tükki ja lõpetuseks vaatasime Sirlega koos "Me Before You'd," nii et ma nutsin lahinal ja Sirle suhteliselt naeris mu üle. Ahjaa, ma vaatasin ühte Ameerika sportlaste filmi ka, viiest sportlasest, kes üritasid Rio mängudele saada. Päris karm, ma kogu aeg mõtlesin, et neil see käib oluliselt lihtsamalt. Süüa sai korra sooja toitu, korra mingeid snäkke ja korra sooja võileiba. Ja ma jõin ära ilma naljata umbes 8 coca-colat. Jee, Ameerika. 


Maandudes oli kell kohaliku aja järgi umbes kolm, väljas oli kraade umbes 30 ning mina teadsin umbes, kuhu me edasi minema peame. See tähendab seda, et tegelikult polnud mul õrna aimugi, aga õnneks Sirlel ka polnud, nii et me uurisime koos ja jõudsimegi bussiga metroojaama, kust me sõitsime ühe metrooga linna, vahetasime seal teise metroo vastu ning jõudsime rongijaama, kust rong tõigi meid õigesse linna. Kõik see võttis aega umbes täpselt mingi 5 tundi. Mul pole aimugi, kaua tegelikult, sest kõik kellad läksid lõpuks sassi. 

Piiriületus läks meil ka üsna libedalt, sest Washington DCs automaatset ESTA kontrolli polnud ning piirivalve onul läks meie ees arvuti katki ja ta tegeles sellega oma 30 minutit, nii et kui lõpuks järg meieni jõudis, küsis ta, mis me riigis teeme, kaua oleme, lükkas templid passi ja lasi meil minna. Hurra. 
Lõpuks Baltimore'i rongijaama jõudes lülitasin wifi sisse, tellisin meile Uberi ja sõitsime hotelli, seiklustest oli esimeseks päevaks rohkem kui küll ning pärast peatust ameerikalikus restoranis (kus teel sinna tuutati meile autodest ning lehvitati ja räägiti meiega mitu korda), jõudsime tagasi hotelli ning pärast 24-tundi üleval olemist hakkab väsimus ka vaikselt tunda andma. 

Kui üks tellib eine asemel suure ja teine mitte

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar