laupäev, 17. september 2016

Mikidemaa päevad 4 ja 5

Meie järgmine päev Ameerikas oli planeeritud shopingu päevaks. Esialgu plaanisime seda küll mitu päeva teha, aga lõpuks surusime ühte kokku. Hommikul ärkasime, käisime kohe uurimas, mis kell meie shuttle tuleb ja öeldi, et 10.20, aga tegelikult lõpuks läksime kogemata hoopis linnaliini bussiga. Kui küsimas käisime, küsisime interneti kohta ka.

Mina: Miks meil toas internetti pole?
Kutt: Mis teie toa number on?
Mina: 608
Kutt: Pole õrna aimugi.

Pärast hommikusööki (milleks oli eelmise õhtu burksid ja jääkotis olev apelsinimahl), läksime siis bussi peale, mis võttis suuna Dolphini Malli poole. Enne muidugi sõitis ta 20km raadiuses läbi kõik tänavad, mis olemas olid ning kisas vahet pidamata. Buss oli üsna katki, sest piletit osta me ka ei saanud. Masin oli lihtsalt katki. Elagu.

Lõunaosariikide probleemid

Jõudsime siis lõpuks keskuse juurde umbes 11 ajal ja hakkasime suurest palavusest automaadist juua ostma. Dollari paneme sisse. Teist ei võta. Paneme siis sendid. Valime joogi. Jooki pole. Valime teise joogi. Masin annab raha tagasi.

Okei whatever.

Läksime siis hoopis oma shopingutiiru alustama ning üsna kiirelt võtsime suuna Burlingtoni peale, et kõik, mida sealt ei saa, tuleb leida mujalt. Proovisime samasugust pluusi, Sirle arvas, et ta ei võta, ma võtsin. Panen kärusse ära, jalutame veel ringi natuke ja märkan siis, et kärus enam ei ole mu pluusi. Keegi võttis lihtsalt kaasa.

Meenutan, et eelmine kord emaga seal käies varastas keegi meie käru ära ja keeras riided kummuli stangede alla. Segased ameeriklased.

Pärast tunde poodide kammimist läksime me sööma, minu juhtimisel Buffalo Wild Wingsi. Seal oli Happy Hour nii söökidele kui ka jookidele ja nii skoorisime endale kanatiivad, juustupulgad, coleslaw salati, porgandid, tacod, kastmed ja mohhitod (korda kaks) ja arve oli 30$. Elagu!



Ma ei tea, kuhu ma enne pildi panin, aga pärast oli laud siukene, hahaa
Kõhud täis ja mõistused soojad, shoppasime edasi ja lõpuks me täiesti siiralt olime sunnitud lahkuma, sest poed pandi kinni. Me veetsime umbes 11 tundi järjest poodides. Me kõndisime 6.7km kah.

Kaubanduskeskuse plaan


Tagasi me bussiga enam minna ei tahtnud ja nii tellisime Uberi, kellega jõudsime lahkelt pärast kümmet hotelli. Tahtsime ujuma minna, aga bassein oli mingis puhastuses ja suletud. Karjuv ebaõiglus. Kuna meie hotelli küljes olevas baaris oli aga karaoke õhtu, seadsime sammud sinna. Karaoke oli üsna kole, ainus, kes laulda oskas, oli DJ ja tema laulis korra pärast 20 koledat lugu. Tegime kiired joogid ja tulime sealt tulema.


Meie tee viis läbi hotelli ja teenindaja seal vastuvõtulauas palus, et me võtaks hetkel laulva naise mikrofoni ära. Me ütlesime, et arvasime sama ja sellepärast lahkusimegi.

Viienda päeva hommikul oli meil siiras plaan minna randa. Et päev tõotas tulla pikk, alustasime hommikut iHOP restoranis, mis on kohalik pannkoogi restoran. Sinna kõndisime kuus minutit ja selle aja jooksul tahtis üks kutt tulla meiega hotelli, 10 autot tuututasid, politsei pani sireenid tööle ja postiautopoiss karjus meile Miami yeaaaaa. Restos sõime soolast ja pannkooki ja kuigi pärast oleks tahtnud sisikonna välja oksendada, oli see maitsev. 


Edasi siis tellisime meile uberi, kes viis meie South Beachile ja pärast paarisaja pildi tegemist võis ujumine-päevitamine alata. Ja kuigi ma panin hunnikus kreemi (50 faktoriga muideks) ja päevitasin viis minutit ühele ja viis minutit teisele poole, siis osa minu kehast on ühtlaselt punase kihi all. Ma pole isegi kindel, kas rohkem või vähem punase kui Ida Timoris.





PS! Me nägime meest bling bling nabaneediga.

Hiljem jalutasime South Beachil ringi ning käisime mõningates poodides ja umbes kuue ajal tellisime rõõmsalt jälle uberi ja tulime hotelli, kus avasime margariitad ja läksime basseini ligunema. 


Pärast paaritunnist lebo otsustasime sööma minna ja kuna Sirle tahab kõiki kohti proovida, siis ma lahkelt tassin teda mööda erinevaid kohti. Täna õhtul oli selleks kohaks näiteks Taco Bell, mis on Mehhiko toidukoht. Tellisime burritod ja tacod ja kui teine osa oli veel päris hea, siis esimese peale tahtis Sirle ainult öökida ja ütles, et sinna pagana Taco Belli ei lähe ta enam küll kunagi.

Sirle: Mis number Sul on? Mul on 263.
Mina: Mul on 26 järgmine.


Olles oma fantastilise õhtusöögi lõpetanud, tuli meile uber järgi ja tõi meid tagasi hotelli, kus väsimus nottis kiirelt ning alustasime väljapuhkamist oma homseks kruiisiks.

Kuni 24ndani oleme nüüd laeval ja internetist puhkamas! Aloha! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar