pühapäev, 4. september 2016

Kiire update

Vahepeal omajagu aega mööda läinud ja üks koma kaks asju ka juhtunud. 

See kõige põnevam küsimus mu tutvusringkonnas, et millal ma siis jälle ära lähen, on endiselt vastuseta, sest kuigi intervjuude tulemusel sain ma laevale tööle, siis on seal hetkel üks suuremat sorti taustauuring käsil ja see venib ja venib ja venib ja kahjuks ei saa enne mitte midagi muud teha, kui see uuring on lõpetatud. Neljapäev-reede hakkasin ise torkima laevafirmat, et paluuuun, kui kaua ma pean veel ootama, ma tahaks juba laevale tulla, nii et ma loodan, et uuel nädalal on sellega asjad selged. Olgu see vastus siis kasvõi ei. 

Austraalia plaanid ei ole ka kuskile kadunud, esialgu ongi mul mõte oodata laeva vastus ära ja kui see on positiivne, siis minna sinna, kui see on aga negatiivne, minna aastavahetusel kängurusid püüdma. Tean, et ma ise ütlesin mingi aeg tagasi, et kui ma oktoobriks kadunud ei ole, hakkan juba kärsituks muutuma, aga pean tunnistama, et ma ei ole kunagi varem kodus nii rahul olnud oma eluga. Kõik laabub, asjad jooksevad ilusti reas, ma ei pea olema üksi ega kurb ja ma tõesti säran kogu aeg. Kui instagrami pildi panin ja alla kirjutasin, et ma pole päris kindel mis, aga miski muudab mu iga sekundi õnnelikuks, siis üks mu sõbranna kirjutas vastu, et võib-olla hoopis mitte mis, vaid kes. Hehe. Tegelikult siiski ei ole siin ühte inimest, vaid kõik minu inimesed teevad seda koos. Jah, ma olen pidanud palju korrektuure tegema, silmi avama, õppima, pettuma ja uusi inimesi avastama, aga see on loomulik elutee. Igal juhul olen ma nii õnnelik, et ma põhimõtteliselt ei peakski ära minema.

Aga mul on veel kaks kohta, kuhu ma tahan. 

Ootamatult on ka kätte jõudnud september ja reis, mis alles oli poole aasta kaugusel, on nüüd juba nädala pärast. Ilmselt teadjamatel ei tule mitu korda arvata, kuhu see reis mu lennutab, sest kui septembriks pole ma korra teisel kodumaal juba käinud, siis järelikult see on ainus variant ja nii ongi. Me lähme Sirlega Ameerikasse! Kuna Sirle läheb üldse esimest korda Ameerikasse, siis tema suur õhin on mind ka nakatanud ja kuigi ma nagunii olen iga kord super põnevil, siis seekord olen VEEL ROHKEM, sest see on nii nunnu, kuidas talle kõik plaanid sobivad ja meeldivad ja ma niiiiiiiiiiii tahan juba minna.


Kui vahepealsesse aega veel sukelduda, siis veetsin kaks päeva Loore Mariaga. Esimesel päeval käisime me emme-beebi kinos Doryt vaatamas, mis küll oli tema jaoks pisut raske ja ta ei saanud sellest väga aru, aga selle eest oli kohvikus meil väga tore ja neiu teadis täpselt, mida ta sealt kohvikust soovib. Pärast veetsime aega minu juures ja  ma ei saa jätta mainimata, kui väga ma seda kõike igatsen. Ja kui suureks on ta vahepeal kasvanud. Mis toob meid aga teise päeva juurde, kus toimus Peetri Lastejooks ja me jooksmas käisime. Ta vanemad ja vanaema ütlesid mulle, et pärast viimast korda, kui me Peetris koos jooksime (see oli 2a tagasi), polegi tüdruk rohkem starti läinud, pole tahtnud ja kõik. Sel korral läksin siis talle jälle seltsiks ja saimegi stardihirmust üle, ületasime eelmise aja 30 sekundiga ning Loore Maria lõpetas oma vanusegrupi kolmandana. Supertubli tüdruk! 


Ja mis veel kõige põnevam - ma arvan, et lähinädala(te) jooksul peaksin ma ka tädiks saama. Mida värki nooo :) (ja nüüd kõik pöidlad pihku, et see oleks ikkagi tüdruk)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar