teisipäev, 27. september 2016

Fort Lauderdale ja Washington DC

Laupäev jätkus meil uberi reisiga Fort Lauderdale'i, kust õhtul läks lend edasi, aga päev oli vaba. Esialgu tahtsime minna kuskile shoppama, aga me lennujaamast panime sisse Galleria Malli ja no see UBER natuke saatis meid valesse kohta ja kui juht meid maha pani ja me sellest aru saime, olime me juba lootusetult kadunud. Aga naljakas oli ikkagi. Lõpuks kirjutasin Triinule, kes on mu sugulase sõbranna ja kes elab seal, et me oleme kadunud ja nalja nabani. Ta naeris ka pisut meie üle. Lõpuks leidsime me uue uberi ja läksime ikkagi malli, aga tuli välja, et Guessi pood, mida me otsisime, oli vahepeal kinni pandud ja seda lihtsalt ei oldud kodulehelt maha võetud. No milleks eksole. Tatsasime siis niisama veidi ringi ja jalutasime kilomeetri Burger Kingi, sest seal olid mingid Cheetose kanafriikad. Juba nimi on väga fancy. Ettetuttavalt ütlen, et maitsesid ka imehästi.


Hiljem Triin käskis meil tema juurde minna ja me siis läksime ja kusjuures avastasime tõsiasja, et me küll oleme pikalt suhelnud, aga näinud ei ole me reaalselt mitte kunagi. Päris huvitav. Igal juhul kohtusime siis veel Tyga ja hiljem liitus Matt, kes tuli meile Lexusega järgi (mille tagaistmel olid ka konditsioneerid) ja viis meid paadiga sõitma. Ilmaga ei jopanud, lõpuks näitas Florida palet ja vihma sadas, aga no pliis, kõigepealt Lexus ja siis paat? Tee viis meid Cheesecake Factorysse, sest milleks minna mööda maad kui saab mööda vett. Factorys sai omajagu nalja, sest teenindaja ei olnud just tasemel ja nii ei toonud ta meile ei leiba alguses (mis on cheesecake'i firmavärk) ega täitnud kordagi Triinu veeklaasi, sest Triin oli alguses esimene, kes julges küsida, kus kurat meie leib on. Lõpuks muidugi kui teenindaja tuli minult küsima, kas mul kõik hästi, siis ma ütlesin, et no ei ole, leiba ei ole ja ta vabandas ja ütles, et ta kohe toob, kui see valmis saab, et see on ahjus ja ma ütlesin talle, et tead, mine võta see palun kohe ahjust välja ja too siia, sest ma väga tahan seda. Kusjuures, toodigi. Me sõime kahepeale jäätisekokteili (oreo küpsistega mmmmmmm..) ja juustukoogi, aga see viimane ei olnud väga hea, seega pool jäi alles. See eest seltskond oli väga äge, mulle meeldis see, et Triin võttis kohe alguses hoiaku, et me räägime inglise keeles, sest Matt on ka seltskonnas ja nii sai meil kamaluga nalja. Ei olnud väga kaugel hetk, mida emps iga kord kardab, kui ma USAsse lähen - et ma ei tulegi tagasi.



Kahjuks aga kõik hea lõppeb kord ja nii tõi Triin meid tagasi ja me tellisime uberi ja läksime lennujaama, kus pärast pisukest seismist turvakontrollis, sest Sirle kott võeti maha (sees olnud minu arvuti pärast), saime ka saali ja üsna pea ka lennukisse. Lennukis passisime me mingi 40minutit, sest me ootasime mingeid reisijaid teiselt lennult. Lihtsalt istusime ja ootasime. Lõpuks oli kell üle üheksa, kui me alles liikuma hakkasime.

Maandusime veidi enne keskööd ja leidsime ka kohvrid pärast pisukest ootamist ning ootasime nii umbes 40 minutit hotelli transfeeri ka. Hotelli me ei bookinud, sest ma olin kange ega olnud nõus üle saja dollari maksma. Jõudsime siis mingi kell üks hotelli ja moosisin mis ma moosisin seda kutti seal lauas, allahindlust ta ei teinud. Lõpuks ütlesin, et aga kui ma netis bronnin, siis on ju odavam ja ta ütles, et on jah. Üritasime alguses siis broneerida, aga kuna kell oli üks, siis sama päeva kuupäeva enam valida ei saanud ja nii ütles too kutt, et me valiks siis pühapäeva vastu esmaspäeva ja siis muutus hind 109$-lt hoopis 79$-le. Arvasime, et ta muudab selle ka koos kuupäevaga ära, aga nope, ta ei teinud seda ja nii me põhimõtteliselt saime ikka selle hinnaga, mis me tahtsime. Hurraaaa! Toas käisime pesus ja ajasime juttu ning kahest oli tuba pime ja lapsed unemaal.

Pühapäeva hommikul oli äratus 7.30, et minna sööma ja siis shuttle-ga rongijaama ja sealt rongiga Washington DCsse. Pärast elu Ameerikas ja nelja reisi USAsse viis mu tee lõpuks pealinna. Optimistlikult jalutasime rongijaamast Kapitooliumi ette, et sealt minna edasi Valge Maja juurde ja sealt edasi Monumendi juurde ja no sealt veel teise monumendi juurde ja nii me lõpuks kõndisime 30kg kohvrid käe otsas 10km läbi linna. Mis seal ikka. Hull oli see, et terve selle aja jooksul nägime me täpselt ühte söögikohta ja siis oli sisuliselt tagasi alguses, seega pärast u 8km kõndimist pidime veel 2km kõndima ja no see võttis küll veidi hingetuks. Linn ise oli lahe selles mõttes, et äge näha kõiki neid filmides nähtud asju, aga samas tundus see üsna mõttetu näiteks mitu päeva olemiseks. Pärast uberi juht ütles ka, et downtownis ei olegi söögikohti, et eemale tuleb minna.









Niisiis pärast viite tundi linnas, sõime kõhud täis ja tellisime uberi, kes oli üks pisike mustanahaline poiss, kes oli sokkis. Meganaljakas. Ta suutis meie kaks suurt kohvrit isegi priusesse ära mahutada ning algas meie tee Reagani lennujaama, kus me aru saime, et see pole õige koht ning hetkel, kus meie lennuni oli 2 tundi, alustasime sõitu 30min kaugusel asuvasse Dulles lennujaama. Ma olin selleks hetkeks nii väsinud, et ma ei hakanud isegi mõtlema, mida see meie jaoks tähendab. Lennujaamas täiesti siiralt jooksime pagasiletti, kus õnneks enne meid polnud ühtegi inimest ja saime kiirelt läbi. Teenindaja lauas oli üpris segaduses meiega, sest Sirlel olid sinised silmad, aga passipildil pruunid ja minul olid pruunid silmad, aga passipildil sinised ja ta ajas meid mitu korda segamini ega saanud lõpuks üldse enam midagi aru. Päris naljakas oli, aga samas meilt küsiti terve reisi jooksul korduvalt ja korduvalt, kas me oleme õed. Ja kas me oleme prantslased või venelased või hispaanlased. Viimast lausa nii tihti, et meiega ka pidevalt räägiti hispaania keeles. 

Hüpates Ameerika seiklustest kiiresti edasi, siis lend oli kell 18, kestis 6,5-tundi ehk täpselt kui oli kesköö meie jaoks ja aeg magama minna, keerasime me 7 tundi kella edasi ja oli hommik ja öö jäi lihtsalt vahele. Teine lend oli umbes kaks tundi ja kui me koju jõudsime, olime me 48-tunni jooksul maganud umbes 6 tundi ja keha oli lihtsalt nii sassis, et kui ma lõpuks kodus pea padjale panin, magasin hetkega ja ärkasin kaks tundi hiljem just kui oleks see uni kestnud sekundi. 




Kokkuvõte, emotsioonid ja väljaminekud järgmises sissekandes. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar