kolmapäev, 10. august 2016

Filmisoovitused

Kodumaale tagasijõudes tuli esimese asjana hakata tagasi tegema muidugi neid kinoõhtuid, millest ma enne ilma jäin ja seega on neid kuu ajaga kogunenud üsna mõnus hulk. Pean tunnistama, et seitsmest filmist kuute vaataksin uuesti ja see üks ei olnud ka mitte minu jaoks pettumus, vaid üllatus, et mis pagana asi see on. Aga kõigest lähemalt järgemööda. 

Mäletatavasti oli film "Süü on tähtedel" mu totaalne lemmik, ma käisin seda kinos 3x vaatamas, vaatasin veel kodus, lugesin raamatut ja muudkui nutsin ja nutsin ja nutsin. Olin suhteliselt kindel, et selle filmi nutuhulka ei suuda ükski teine film ületada. Eksisin. Olin mitmelt sõbrannalt kuulnud filmist, mis paneb nutma juba kolmandal minutil ning kui emaga selle ära olime vaadanud, olime tõesti poolteist tundi järjest nutnud. Filmiks Me Before You (Mina enne Sind). 

Louisa Clark elab Inglismaal vanamoelises väikelinnas. Ilma selge sihita omapärane ja loominguline 26-aastane tütarlaps vahetab aina töökohti, et aidata oma ühtehoidval perel hakkama saada. Tema tavapärane optimistlik ellusuhtumine pannakse proovile, kui ta seisab silmitsi uue tööalase väljakutsega. Ta läheb tööle kohalikku „lossi“, kus ta hakkab hooldajaks ja seltsiliseks noorele rikkale pankurile Will Traynorile, kes jäi kahe aasta eest juhtunud õnnetuse tagajärjel ratastooli ja kelle kogu maailm muutus vaid ühe silmapilguga. Endise seiklusrikka noormehe asemel on nüüd alles küüniline Will, kes on elule käega löönud. Aga seda hetkeni, mil Lou otsustab talle näidata, et elu on ikka elamist väärt. Ühiste seikluste käigus saavad nii Lou kui ka Will rohkem, kui nad lootsid, ning nende elud ja südamed muutuvad rohkem, kui nad iial oleksid osanud arvata.

Ja kurvaks ei muuda asja mitte filmi lõpp (kuigi see oli minu jaoks ka üllatus), vaid kogu see sisu, see, kuidas inimesel on täisväärtuslik elu, mille ta sekundiga kaotab ning kuidas sõbrad ja naine keeravad selja, kuidas eluisu saab otsa, kuidas mitte miski ei suuda maailmas enam rõõmu pakkuda. Nagu mu üks sõbranna ütles, see on selline film, et kõigepealt vaatad seda kaks tundi kinos ja siis analüüsid seda veel kodus edasi. Ma siiamaani mõnikord mõtlen selle peale ja analüüsin. Lisaks meeldisid mulle meeletult näitlejad. 


Kui minna kurbadelt teemadelt natuke lõbusamatele nootidele, siis vaatasin ära ka kaks komöödiat, üks neist Mike and Dave Need Wedding Dates (Mike ja Dave otsivad pulmakaaslasi) ja teine Central Intelligence (Luurespetsid). Esimeses filmis olid mu lemmikud Anna Kendrick ja Zac Efron näitlemas ning teises legendaarsed Kevin Hart ja Dwayne Johnson, seega näitlejatöö kohta viis punkti mõlemale firmale. 

Pulmafilmis oli pigem pidu ja möll ja noorteelu, paadunud peoloomadest vennad Mike ja Dave panevad netti kuulutuse, et leida endale ideaalsed kaaslased oma õe pulma Havail. Lootes lõbusat äraolemist, astuvad poisid põhjalikult ämbrisse, sest pealtnäha imetoredad tüdrukud osutuvad tegelikkuses lausa ohtlikult vastutustundetuteks elupõletajateks, kelle taltsutamine võib käia poistel üle jõu. Filmis saab piisavalt nalja, aga samas on ta ka üsna siuke, et võib-olla mõne jaoks liiga palju. 

Luurespetsialistide film räägib kunagisest koolikiusamise ohvrist, paksukesest nohkarist Bob Stone’ist, kes 20 aastat hiljem naaseb kodulinna, et osaleda koolikokkutulekul. Nüüdseks on tundeline peki-pehmo muundunud eriväljaõppega über-fit CIA salaagendist musklimäeks, kellest ükski preili vaimustusest nõrkemata mööda kõndida ei suuda. Suvalisi tülinorijaid ja baari-kaklejaid suudab ta „neutraliseerida“ kasvõi kinnisilmi ja tagantkätt. Kooliajal näitas paksu Bobi vastu lahkust üles ainult Celvin, kooli populaarseim kutt ja imetletud sporditäht. Nüüd on Celvin aga harilik silmapaistmatu finantsist, kes igatsusega meenutab oma kuldset positsiooni keska-hierarhias. Kui etteaimamatu käitumisega Bob ta Facebooki kaudu üles otsib ja sõprust uuendab, ei aima vagur numbrimees sugugi millisesse meeletusse jamasse ta peagi mässitud saab. Pöörased tagaajamised, metsikud tulevahetused, topeltpettused ja spionaaž – neid ohte, mis vastandlikule tandemile saatuslikuks võivad saada ei jõuaks ka kõige usinam exceli-taibu kokku arvutada, kuid nüüd on juba hilja mängust välja astuda.

Selle filmi juures lisaks eelnevalt mainitud heale näitlejaduole, oli ka päris põnev sisu, sest mina näiteks ei saanud lõpuni aru, kes see siis lõpuks ometi see halb on ning isegi siis, kui juba öeldi ära, kes on ja ma uskuma jäin, tuli välja, et no ei olnud üldse nii. Mulle meeldivad sellised filmid, kus ma lõpuni välja aru ei saa. 


Järgmiseks liigitaksin ilmselt põneviku žanri alla kaks filmi - Nerve (Närvidemäng) ja Now You See Me 2 (Nüüd Sa näed mind 2). Mõlemad filmid meeldisid mulle ÜLIVÄGA. 

“Närvidemäng” on kaasakiskuv triller, mille tegevus toimub New Yorgi tänavatel, kus amatööridest hulljulged võistlevad mängus, mis netis oleva info abil nende metsikuimaid unistusi ja suurimaid hirme ära kasutab. Arglik ja korralik abiturient Venus Delmonico ehk Vee murrab välja mugavustsoonist, kui ta liitub emotsiooni ajel Närviga, adrenaliiniküllase võistlusega, mida internetis reaalajas jälgida saab. Noored uljaspead esitavad üksteisele väljakutseid, mis muutuvad kiiresti kergelt piinlikest eluohtlikeks, kui anonüümsed vaatlejad õli tulle kallavad. Kui Vee pannakse paari salapärase võõra Ianiga, muudab nendevaheline keemia nad hetkega netistaarideks ning fännide lemmikuiks. Õhtu edenedes aga solvab Vee kauaaegseid sõpru ja seab raha ning kuulsuse nimel ohtu oma elu. Iani minevikust kuuldes avastab Vee, et ohus on ka tema pere tulevik. Pinge kasvab, panused tõusevad ning võidu või kaotuse asemel käib mäng elu ja surma peale. 

Dave Franco sai mu lemmikuks juba Now you See me esimesest osast ning kui nägin, et ta selle filmi peanäitleja, olin täiesti müüdud. Lisaks mulle meeldis ka Vee osatäitja, Emma Roberts, sest kuigi ta oli mulle üsna tundmatu, sai ta väga hästi hakkama. Jälle selline film, mis lõpuni välja hoidis pinget ja kruvis seda ootust, et mis saab ja kuidas saab ja kes on hea ja kes on halb ja üldse kogu see mängulisuse teema seal sees oli omamoodi põnev. 

"Nüüd Sa näed mind 2" on järg esimesele osale, mis tõusis kiirelt minu filmilemmikute tippu ning kui kuulsin, et teine osa tuleb, tahtsin seda kohe täiega näha. Neli ratsanikku naasevad teiseks peadpööritavaks seikluseks, mis viib lavaillusioonide piirid uutesse kõrgustesse ja mööda maailma laiali. Aasta aega pärast FBI ülekavaldamist ja publiku ülistuse võitmist Robin Hoodi stiilis trikkidega ilmuvad mustkunstnikud uuesti välja, et paljastada tehnikamagnaadi ebaeetiline tegevus. Mees nende kadumistriki taga pole keegi muu kui Walter Mabry, tehnikageenius, kes sunnib ratsanikke ilmvõimatut röövi toime panema. Nende ainus lootus on läbi viia viimane seninägematu trikk, mis puhastaks nende nimed süüst ja paljastaks kõige taga oleva niiditõmbaja.

Kuigi film oma olemuselt mulle meeldis ja erinevalt sõbrannast, kellega vaatamas käisime, ei saanud mina küll ühestki trikist aru, siis mind häirisid mõned asjad. Näiteks Daniel Radcliffe'i osa. Minu jaoks on see noormees Harry Potter ja no tee mis tahad, ma ei suuda vaadata teda teistes rollides. No ei suuda. Teiseks, mulle ei istunud selle uue naise toomine ratsanike sekka. Kuigi ta olemus oligi see, mida ilmselt stsenarist tahtis sisse tuua, siis mind mingil määral see mölapidamatus hakkas häirima ja lisaks ei saanud ma lõpuni aru, mis temast siis nii-öelda nii head oli, et ta ratsanikuks oleks võinud hakata. Ja muidugi suhteliselt lõpus ta veel suudles mu lemmiknäitlejat ja siis küll kaasaolnud sõbrad vaatasid minu poole ja tegid "ahhhh..." 


Niisiis, veel kuues film seitsmest, mis mulle hullult meeldis, oli eilneõhtune õudukas Lights Out (Tuled surnuks). Kui Rebecca kodust lahkus, arvas ta, et jättis oma lapsepõlvehirmud minevikku. Lapsena polnud ta kunagi kindel, mis oli päris ja mis mitte, kui tuled ära kustutati. Nüüd seisab ta noorem vend Martin silmitsi samasuguste seletamatute ja kohutavate sündmustega, mis kunagi ta enda terve mõistuse proovile panid ja tema turvalisuse ohtu seadsid. Hirmuäratav olevus, kes on salapärasel kombel seotud nende ema Sophiega, on taas ellu ärganud. Aga kui Rebecca seekord tõele lähemale jõuab, saab täiesti selgeks, et kui tuled on kustunud, siis on kõigi nende elud ohus.

Sisukokkuvõtte järgi tundub nagu iga teine õudukas ja mis seal ikka olla saab, eksole. AGA EI. See film oli nii õudne, et me kolmekesi peitsime nägu käte taha ja kuigi mulle väga meeldis kogu see süžee ja lugu nende õudsete kaadrite taga, siis seda kõike oleks saanud palju palju rahulikumalt filmida. Ma ei oskagi rohkem midagi rääkida, sest muidu räägin terve filmi ära, aga lihtsalt ütlen, et minu õudukateajaloo kõige õudsem ja samas parim film. 

Kui film läbi sai, istusime veel tükk aega toolidel, sest keegi meist liigutada ei julgenud. 

See peanäitleja naine oli nii nii nii ilus !

Ja pärast pikka kiidulaulu siis see film, millest ma aru ei saanud. Independence Day: Resurgence (Iseseisvuspäev: Uus rünnak). Me teadsime alati, et nad tulevad tagasi. 1996. aastal Hollywoodi hittfilmide ajaloos uue lehekülje pööranud ""Iseseisvuspäeva"" järg ISESEISVUSPÄEV: UUS RÜNNAK toob meie ette kirjeldamatus mahus globaalse katastroofi. Kasutades tulnukatest mahajäänud tehnoloogiat, on Maa rahvad loonud ühiselt pinutades tohutu kaitseprogrammi, mis hoiaks planeeti kutsumata külaliste sissetungi eest. Aga miski ei suuda meid ette valmistada selleks, kuivõrd arenenud ja võimas tulnukate sõjajõud meie poole teel on. Ainult mõnede vaprate meeste ja naiste leidlikkus võib päästa maailma vältimatuna näivast hukust. 

Ma nõustusin seda filmi vaatama minema, sest ma sain kutse 4.juulil (ehk oli Ameerika Independence Day) ja ma lootsin, et see on mingi rahvuslik ja armas film. Ei. No ei. See oli täielik, eee.. jaburus. Ma isegi ei tea, mis asi see on. Ma poole filmi ajal küsisin sõbralt, et isssaaand mida Sa mu vaatama tõid. Ma ei saa öelda, et film oli halb, ei olnud, näitlejad head, arvutigraafika hea, aga sisu. Sisu ei olnudki, kui päris täpne olla. Ühesõnaga, ma ei tea, mis asi see oli. Kui keegi sellest hullult vaimustuses on, siis rääkige mulle ka, miks, äkki ma lihtsalt võhik. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar