neljapäev, 25. august 2016

Andunud Androidi fännist Apple'i kasutajaks

Ma olen kindlasti olnud terve elu (või vähemalt nii kaua kuniks nutitelefonid tulid) andnud androidi fänn. Mul oli järjest mitu Samsungi ja LG telefoni, mis olid minu jaoks muutunud omamoodi mugavaks ja armsaks, nii et kui uue pidin soetama, ei kõhelnud ma hetkeks ja valisin järgmise ikka androidi pere seast. Mul ei ole otseselt olnud midagi Apple'i toodete vastu, aga põhiliselt oli küsimus ikkagi rahas, sest ma ei näinud mõtet maksta näritud õuna märgi eest tagakorpusel hunnikut raha lisaks. Üsna kitsa silmaringi mõtlemine. 

Viimase Samsung Galaxy S4 sain ma eelmine aasta sünnipäevaks ehk see sai soetatud aprilli keskpaigas 2015. Ta teenis mind hästi, mul ei olnud millegi üle kurta, operatsioonisüsteem oli ju vana ja tuttav android, telefon oli ilus, korpuseid sai tellitud omajagu ja vahetatud ka üsna tihti, nii et ma olin rahul. Kuniks siis selle aasta juunis Brüsselis elades avastasin ühel hommikul, et telefon on kuidagi jube paistes ja kui selle lahti võtsin, oli aku mingi supersuur ja telefoni sisse ära ei mahtunud. Arutlesin asja oma sõbraga (kes muuseas on Apple'i tehnik ja mind mitu aastat moosinud, et ma endale iPhone'i ostaks) ja tema ütles, et ma jumala eest seda telefoni enam sisse ei lülitaks ja uue aku ostaks. Nii ma panin telefoni kokku tagasi, jätsin laua peale ja kui korraks selja keerasin, lendas see õhku. Aku ühes toa otsas, telefoni esipaneel teises, tagumine korpus kolmandas. Noh, pisut liialdatud, tegelikult olid nad kõik maas, aga telefon lendas siiski vastu kivist põrandat ja mõra kaameras oli kindlustatud, lisaks esipaneeli nurgas olnud pragu, mis akupaisumisel juba tekkis, süvenes nüüd veelgi. Katki mis katki. 

Läksin siis mina rõõmsalt (või mitte nii rõõmsalt) ostma uut akut, Samsungi nimelisest poest, kust anti mulle aku pakendi sees. Panin selle sisse, kolm nädalat töötas telefon üsna normaalselt ja siis täiesti suvalise koha pealt viskas pildi tasku ja sisselülitamisel tegi ainult disco-lighti ehk ekraan läks kollaseks, siniseks, punaseks, roheliseks ja ei mingit asja sealt rohkem saanud. Mina vihastasin selle peale ja otsustasin, et rohkem androide ja Samsungi minu elus vaja ei ole, sest mul on villand sellest, et ma vahetan nad kõik välja mitte sellepärast, et ma tahan, vaid sellepärast, et ma pean.

Enne kui jõuan selleni, kuidas ma iPhone'i soetasin, räägin aga lõbusast seigast Samsung Eesti ja MTTC garantiiremondiga. Mina olin telefoni osas sisuliselt alla andnud ja otsustanud, et vahet pole, viskan lutsu sellega, aga mu ema ei olnud rahul, et aasta aega vana telefon niimoodi otsad annab. Kuna firma, kust me telefoni ostsime, ei paista enam eksisteerivat, võttis emps ühendust otse Samsung Eestiga, kes käskis viia  telefoni remonti, et see ülevaadata. Remondis sain ma ka muidugi 2x käia, sest omavaheline suhtlus neil puudus ja üks ei teadnud teise nõudmistest midagi, aga lõpuks mu telefon minust sinna siiski jäi. 

Mõni aeg hiljem helistas mulle üks tore onu sealt remondist ja rääkis selliseid huvitavaid asju, et telefonil on siiski mehaanilised vead (ehk ta on mahakukkunud, oo üllatust) ja see garantii alla ei lähe. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja ütlesin, et no ILMSELGELT, see telefon lendas ju vastu maad, kui see pagana aku sealt tagant lendu läks. Lisades veel selle, et minu juunis ostetud pakis aku on nende sõnul üle aasta vana ja kasutusjälgi täis ning et telefon vajab emaplaadivahetust (aasta vana telefon, tuletan meelde) ning lõpetades rõõmsa pakkumisega, et remont maksab 290€, pahvatasin ma naerma ja ütlesin, et tüüp, ma ostsin tutika iPhone'i selle raha eest. 

Ega tegelikult garantiimees ju süüdi ei olnudki, tema oli see vaene õnnetu hing, kes minule helistama pidi lihtsalt, aga see on halenaljakas, ausalt. Mis tekitab vajaduse aasta vanal telefonil vahetada emaplaat? Tsiteerides klassikuid: "Vahel lihtsalt on nii."

Igal juhul nii ma lõpuks ostsingi endale iPhone'i, ühe tüdruku käest, kelle sõnul ta seda väga palju ei kasutanud ja hoidis ilusti. Telefon tõesti nägi ka kena välja ning kuna ma olin Samsungi peale nii pahane, leppisin ma õunaga ka oluliselt lihtsamini. Jah, android ja ios on erinevad ja tõesti, on plusse ja miinuseid mõlemal, aga hetkel olen ma lihtsalt rahul, et mu aku seisab pea terve päeva, et mu pildid on ilusad ja et mu telefon ei lenda õhku. 

Ja olgu jumal tänatud icloudi eest! 

Niisiis, minu jutu kokkuvõtteks võib öelda lihtsalt seda, et kõik Samsungid ei ole halvad, mu emal ja isal on samad telefonid ja käivad juba kenasti 2 aastat, aga Samsungi suhtumine on küll kehva, kui lihtsalt külma südamega öeldakse aasta aega vanale telefonile vajalikuks remondisummaks 290€. Ma võin praegu eksida, aga minu meelest see telefon ei maksnud isegi tutikana ostes nii palju. 

reede, 19. august 2016

Neli M-tähega diili

Üks päev tegime sõbrannadega koduse lõuna koos ja otsustasime toitu tellida, aga kuna keegi meist eriti varem tellinud ei olnud, ei osanud ka otse kuskilt otsima hakata. Esimese hooga googeldasime niisama kullerifirmasid Tallinnas, siis aga vaatasime, kellel oleks olemas need restoranid, mis meie tahtsime. Mina tahtsin kindlasti Sushi Plazast sushit ja sõbrannad tahtsid Popularist bruchettasid. Valikuks sai sel korral MyChef.ee. 

Ma pean esimese asjana kohe ära mainima selle, kui nunnu logo neil on, see kokamütsiga poiss on nõnda armas, et kutsub kohe tellima. Valisime siis kahest restoranist söögid, lootuses, et nad märkavad, et tulevad samale aadressile ja kuller toob need siis ka korraga ja nii oligi. Selle eest suured kiidusõnad, sest ei ole midagi teha, kui üks sushi nimel, aga teine sushi pärast sureks. Hea, et on valikuvõimalus. Kuller jõudis meie juurde lubatud ajal (isegi pisut varem) meie kõigi soovidega ja oli üks eriti armas erkkollase kleidiga neiu, naeratas sama laialt kui tol päeval säranud päike. Toit maitses hästi, teenindus oli kiire, kuller oli armas ning usaldus meie kõigi kolme poolt võideti kiirelt. Tean, et üks mu sõbrannadest on hiljem omale töö juurde ka tellinud MyChefi kaudu ja ka edaspidi rahule jäänud, seega polnud nii-öelda ühekordne joppamine. 

Hinnakiri on neil kodulehel olemas, Kesklinn-Kristiine on 5€, üldine Tallinn 6€ ja Nõmme-Õismäe-Peetri-Pirita on 7€. Kaugemale on kokkuleppe hinnad. Restoranide nimekiri on sama hästi kui lõputu ning valikut väga palju.


Söögiteemadel jätkates, siis käisime perega esimest korda söömas sellises kohas nagu Monroe Cafe and Lounge, mis asub Peetri Selveriga samas hoones, aga neil on omaette uks otse õuest (seest saab ka). Esialgu nad küll just selle kaubanduskeskuses asuva asukoha pärast usaldust ei äratanud, aga samas, mina selline beib ei ole, kellel on vaja, et restoran oleks merevaatega kuskil Pirital või muud säärast. Mu vennale aga ei istunud see asukoht kohe üldse. Igal juhul on menüü neil väga rikkalik, pakuti nii pizzat kui pastat, sushit kui ka liharoogasid, snäkke ja magustoite. Keegi mu tuttavatest ütles mulle kunagi, et kui restoranil on suur menüü, on kehv kokk, sest hea kokk pakub oma nii-öelda tugevaid roogasid, aga siinkohal see lause täppi ei läinud. 

Meie pere valikuks sai carbonara pasta, lastepizza, sushi ja lammas (viimase kahe pilt allpool). Mina ja ema sõime sushit ja kusjuures kohalikud kiidavad seda väga, olen näinud seda mitmetes kommentaarides ning ka Peetri Facebooki grupis. Mu emale ka väga meeldis, mina ütlesin, et oli täitsa hea ja maitsev, aga Sushi Plaza tasemeni ei küündinud. Muidugi, seda ei tasu üldse halvaga võtta, sest Sushi Plaza on omaette planeet ja pakkuda restoranis nõnda head sushit kui seda tegi Monroe, on igati tubli. Pasta oli samuti kiidusõnu väärt, lammas ei jäänud ka üldse maha. Pizza oli aga üsna lahja ning see jäi mõne poolt lausa lõpetamata. Kusjuures tellisime ka soojenduseks kaks vaagnat, üks neist oli juustuvaagen, mis oli TAEVALIK ja teine oli küüslauguleibadega ja hapukurgiga, mis oli ka väga hea. 


 Kuna ma aga olin piirdunud tagasihoidliku sushiga, skoorisin omale magustoiduks šokolaadikoogi, mis vist oleks pidanud olema seest pisut vedelam (vähemalt Ameerikas samanimeline kook oli), aga samas mulle meeldis ta sellisena rohkem, sest nii sai teda süüa ka. Serveeringust ei hakka ma üldse rääkima, imeilus! Teine magustoit võeti meie perre veel ja selleks oli iirisekook, mis oli küll sööja jaoks pisut liiga magus, aga samuti imeilusa serveeringuga. 


Niisiis võin veel lõpetuseks öelda, et joogid olid kõik väga head (ja neil oli Kanesi limps, ohh my), teenindus oli SUPER SUPER SUPER, meil oli imearmas tüdruk lihtsalt, kes käis ja jooksis ja küsis ja naeratas ja säras ja tegi meie kõigi õhtu ilusaks. Ma küll kahjuks ei mäleta ta nime, aga ta võib-olla tunneb ise ennast hiljem ära. Igal juhul kiidusõnad ka veel sisustuse eest, ma küll teadsin, et kohviku nimi on Monroe, aga "blond-hetk" ei tulnud kordagi selle peale, et see võiks olla Marilyn Monroe järgi. Neil oli seal palju pilte temast ning sisustus oli nii fancy ja ilus, et vähemalt minul ei tulnud küll kordagi meelde, et me kaubanduskeskuses oleme. Tore on see, et üldmulje jäi kogu perele positiivne ja lähme kindlasti sinna ka tulevikus sööma. 

Mis puudutab hindasid, siis ma ei nimetaks seda kohta kalliks, aga ma ei nimetaks ka odavaks. Pigem siuke keskmine ja tänasel päeval isegi mitte midagi hullu. 
PS! Siinkohal lisan punktid ka asukohale, sest meil pole kunagi kodule lähemal asuvat restorani olnud ja see on priima. 

Ja kuna ma olen totaalne toidufänn, siis toiduteemal on ka kolmas M-tähega diil ja siinkohal räägin sellisest firmast nagu Mamac OÜ (FB: https://www.facebook.com/mamacmakroonid/?fref=ts). Tegemist on makrooniäriga, kusjuures ma võin kohe ära öelda, et tegemist on minu sõbrannaga, aga ma ei kiidaks asja, mis pole hea. Sigrid on tegija, kes on arenenud päevast päeva ja leidnud pärast pikka otsinguaega lõpuks retsepti, mis tal toimib ja mis on nii hea, et iga kord kui ta ütleb, et teeb makroone, ähvardan ma talle külla sõita. Nüüd on tal lõpuks oma ametlik firma ning ta täidab tellimusi ka võõrastele. 


Mis mulle tema makroonide juures meeldib, on mitmekesisus. Tal on üheksa erinevat maitset (wow!) ja lisaks on tal variant panna makrooni sisse või peale mõni mari, sädelus, vahukommid ning tänasest karbist leidsin paar maitset, millele oli sisse pandud moosilaadne asi ja näiteks apelsinimakroon selle apelsinimoosiga oli lihtsalt JUMALIK. Ma ei jõua ära oodata, kui terve ülejäänud karbi saan ära süüa. 

Karp 18 makrooniga maksab 15€ ja kotike maksab 10€, aga ma jään hetkel võlgu vastuse, palju neid seal sees on. Igal juhul üksi ostes on 1€/tükk ja hulgi pisut odavam. 

Kui kellelgi tekkis veel isu, siis täna, 20.augustil müüb Sigrid kella 13-16 vahel oma makroone Pilve 4 sisehoovis. Soovitan minna, mina käisin eile ja no kurguni täis, endal süda ammu paha, aga niiiiii head on. 

Ja kuna toitu mu elus on nii palju, siis tuleb käia ka trennis, mis aitaks kalorid lõbusalt ära ka kulutada ja siinkohal on paslik mainida, et olen leidnud oma tee tagasi MyFitnessi. Brüsselis tundsin ma kõvasti muret selle koha pealt, et Eesti treenerid on passiivsed ja mina ei kujuta ette, kuidas ma saan jälle lõbusalt trennis käia. Möödas on napp nädal ja ma pean oma sõnad juba kõik tagasi võtma, sest minust pigistasid 600+ kalorit välja nii Rein Kahro, Kaarel Tõll, Hedi Aug kui ka Kendra Vaino. Ma ei tea, kas nad on suvel endale nii palju energiat kogunud või milles asi, aga ma tõesti olen nautinud iga viimset kui trenni ja iga viimset kui minutit. 


Minu äraoleku ajal on avatud vahepeal uus klubi Lasnamäel, kuhu ma küll kahjuks ei ole jõudnud, aga tore on teada, et midagi on muutunud. Lisaks tehakse hoolega remonti Rocca al Mares, mis küll oli pisut halb uudis, sest pesemisvõimalused on minimaalsed, ujula on kinni ning minu külastuspäeval ei töötanud ka föönid (ee, mida, kuidas ma teie meelest tööle lähen pärast?), aga noh, tuleb aru saada, et see on ülla eesmärgi nimel. Lisaks kuulujuttude järgi avatakse septembris uus klubi Ülemiste Citys ja no enam paremat asukohta minu jaoks olemas olla ei saaks. Ootan huviga. 

Ühel õhtul käisin Solarises lihtsalt jooksmas ja tuli meelde küll, mis oli Solarise suur pluss teiste klubide eest - telekad. Ühest vaatasin olümpiat, teisest vaatasin filmi, kolmandast olümpiat ja nii see jooksuaeg läkski ludinal mööda. Ja muidugi pärast trenni see saun, eriti nüüd, kus mul pole pärast trenni pea kunagi kiire, ma lihtsalt istun (valetan, laman) ja naudin, ma tundsin saunast niiiiii puudust. 

Jätkuvalt meeldib mulle see, et rühmatrenne on tohutult palju erinevaid ning et treenerid naudivad oma tööd sajaga. Mul on taas kord kõikide klubide pakett, seega valin klubi trenni järgi ning käin, millal saan ja tahan. Olgu õnnistatud see inimene, kes MyFitnessi Eestisse tõi, sest see on tõesti mu teine kodu ja ma armastan iga päeva, kui oma sammud sinna seada saan. 

kolmapäev, 10. august 2016

Filmisoovitused

Kodumaale tagasijõudes tuli esimese asjana hakata tagasi tegema muidugi neid kinoõhtuid, millest ma enne ilma jäin ja seega on neid kuu ajaga kogunenud üsna mõnus hulk. Pean tunnistama, et seitsmest filmist kuute vaataksin uuesti ja see üks ei olnud ka mitte minu jaoks pettumus, vaid üllatus, et mis pagana asi see on. Aga kõigest lähemalt järgemööda. 

Mäletatavasti oli film "Süü on tähtedel" mu totaalne lemmik, ma käisin seda kinos 3x vaatamas, vaatasin veel kodus, lugesin raamatut ja muudkui nutsin ja nutsin ja nutsin. Olin suhteliselt kindel, et selle filmi nutuhulka ei suuda ükski teine film ületada. Eksisin. Olin mitmelt sõbrannalt kuulnud filmist, mis paneb nutma juba kolmandal minutil ning kui emaga selle ära olime vaadanud, olime tõesti poolteist tundi järjest nutnud. Filmiks Me Before You (Mina enne Sind). 

Louisa Clark elab Inglismaal vanamoelises väikelinnas. Ilma selge sihita omapärane ja loominguline 26-aastane tütarlaps vahetab aina töökohti, et aidata oma ühtehoidval perel hakkama saada. Tema tavapärane optimistlik ellusuhtumine pannakse proovile, kui ta seisab silmitsi uue tööalase väljakutsega. Ta läheb tööle kohalikku „lossi“, kus ta hakkab hooldajaks ja seltsiliseks noorele rikkale pankurile Will Traynorile, kes jäi kahe aasta eest juhtunud õnnetuse tagajärjel ratastooli ja kelle kogu maailm muutus vaid ühe silmapilguga. Endise seiklusrikka noormehe asemel on nüüd alles küüniline Will, kes on elule käega löönud. Aga seda hetkeni, mil Lou otsustab talle näidata, et elu on ikka elamist väärt. Ühiste seikluste käigus saavad nii Lou kui ka Will rohkem, kui nad lootsid, ning nende elud ja südamed muutuvad rohkem, kui nad iial oleksid osanud arvata.

Ja kurvaks ei muuda asja mitte filmi lõpp (kuigi see oli minu jaoks ka üllatus), vaid kogu see sisu, see, kuidas inimesel on täisväärtuslik elu, mille ta sekundiga kaotab ning kuidas sõbrad ja naine keeravad selja, kuidas eluisu saab otsa, kuidas mitte miski ei suuda maailmas enam rõõmu pakkuda. Nagu mu üks sõbranna ütles, see on selline film, et kõigepealt vaatad seda kaks tundi kinos ja siis analüüsid seda veel kodus edasi. Ma siiamaani mõnikord mõtlen selle peale ja analüüsin. Lisaks meeldisid mulle meeletult näitlejad. 


Kui minna kurbadelt teemadelt natuke lõbusamatele nootidele, siis vaatasin ära ka kaks komöödiat, üks neist Mike and Dave Need Wedding Dates (Mike ja Dave otsivad pulmakaaslasi) ja teine Central Intelligence (Luurespetsid). Esimeses filmis olid mu lemmikud Anna Kendrick ja Zac Efron näitlemas ning teises legendaarsed Kevin Hart ja Dwayne Johnson, seega näitlejatöö kohta viis punkti mõlemale firmale. 

Pulmafilmis oli pigem pidu ja möll ja noorteelu, paadunud peoloomadest vennad Mike ja Dave panevad netti kuulutuse, et leida endale ideaalsed kaaslased oma õe pulma Havail. Lootes lõbusat äraolemist, astuvad poisid põhjalikult ämbrisse, sest pealtnäha imetoredad tüdrukud osutuvad tegelikkuses lausa ohtlikult vastutustundetuteks elupõletajateks, kelle taltsutamine võib käia poistel üle jõu. Filmis saab piisavalt nalja, aga samas on ta ka üsna siuke, et võib-olla mõne jaoks liiga palju. 

Luurespetsialistide film räägib kunagisest koolikiusamise ohvrist, paksukesest nohkarist Bob Stone’ist, kes 20 aastat hiljem naaseb kodulinna, et osaleda koolikokkutulekul. Nüüdseks on tundeline peki-pehmo muundunud eriväljaõppega über-fit CIA salaagendist musklimäeks, kellest ükski preili vaimustusest nõrkemata mööda kõndida ei suuda. Suvalisi tülinorijaid ja baari-kaklejaid suudab ta „neutraliseerida“ kasvõi kinnisilmi ja tagantkätt. Kooliajal näitas paksu Bobi vastu lahkust üles ainult Celvin, kooli populaarseim kutt ja imetletud sporditäht. Nüüd on Celvin aga harilik silmapaistmatu finantsist, kes igatsusega meenutab oma kuldset positsiooni keska-hierarhias. Kui etteaimamatu käitumisega Bob ta Facebooki kaudu üles otsib ja sõprust uuendab, ei aima vagur numbrimees sugugi millisesse meeletusse jamasse ta peagi mässitud saab. Pöörased tagaajamised, metsikud tulevahetused, topeltpettused ja spionaaž – neid ohte, mis vastandlikule tandemile saatuslikuks võivad saada ei jõuaks ka kõige usinam exceli-taibu kokku arvutada, kuid nüüd on juba hilja mängust välja astuda.

Selle filmi juures lisaks eelnevalt mainitud heale näitlejaduole, oli ka päris põnev sisu, sest mina näiteks ei saanud lõpuni aru, kes see siis lõpuks ometi see halb on ning isegi siis, kui juba öeldi ära, kes on ja ma uskuma jäin, tuli välja, et no ei olnud üldse nii. Mulle meeldivad sellised filmid, kus ma lõpuni välja aru ei saa. 


Järgmiseks liigitaksin ilmselt põneviku žanri alla kaks filmi - Nerve (Närvidemäng) ja Now You See Me 2 (Nüüd Sa näed mind 2). Mõlemad filmid meeldisid mulle ÜLIVÄGA. 

“Närvidemäng” on kaasakiskuv triller, mille tegevus toimub New Yorgi tänavatel, kus amatööridest hulljulged võistlevad mängus, mis netis oleva info abil nende metsikuimaid unistusi ja suurimaid hirme ära kasutab. Arglik ja korralik abiturient Venus Delmonico ehk Vee murrab välja mugavustsoonist, kui ta liitub emotsiooni ajel Närviga, adrenaliiniküllase võistlusega, mida internetis reaalajas jälgida saab. Noored uljaspead esitavad üksteisele väljakutseid, mis muutuvad kiiresti kergelt piinlikest eluohtlikeks, kui anonüümsed vaatlejad õli tulle kallavad. Kui Vee pannakse paari salapärase võõra Ianiga, muudab nendevaheline keemia nad hetkega netistaarideks ning fännide lemmikuiks. Õhtu edenedes aga solvab Vee kauaaegseid sõpru ja seab raha ning kuulsuse nimel ohtu oma elu. Iani minevikust kuuldes avastab Vee, et ohus on ka tema pere tulevik. Pinge kasvab, panused tõusevad ning võidu või kaotuse asemel käib mäng elu ja surma peale. 

Dave Franco sai mu lemmikuks juba Now you See me esimesest osast ning kui nägin, et ta selle filmi peanäitleja, olin täiesti müüdud. Lisaks mulle meeldis ka Vee osatäitja, Emma Roberts, sest kuigi ta oli mulle üsna tundmatu, sai ta väga hästi hakkama. Jälle selline film, mis lõpuni välja hoidis pinget ja kruvis seda ootust, et mis saab ja kuidas saab ja kes on hea ja kes on halb ja üldse kogu see mängulisuse teema seal sees oli omamoodi põnev. 

"Nüüd Sa näed mind 2" on järg esimesele osale, mis tõusis kiirelt minu filmilemmikute tippu ning kui kuulsin, et teine osa tuleb, tahtsin seda kohe täiega näha. Neli ratsanikku naasevad teiseks peadpööritavaks seikluseks, mis viib lavaillusioonide piirid uutesse kõrgustesse ja mööda maailma laiali. Aasta aega pärast FBI ülekavaldamist ja publiku ülistuse võitmist Robin Hoodi stiilis trikkidega ilmuvad mustkunstnikud uuesti välja, et paljastada tehnikamagnaadi ebaeetiline tegevus. Mees nende kadumistriki taga pole keegi muu kui Walter Mabry, tehnikageenius, kes sunnib ratsanikke ilmvõimatut röövi toime panema. Nende ainus lootus on läbi viia viimane seninägematu trikk, mis puhastaks nende nimed süüst ja paljastaks kõige taga oleva niiditõmbaja.

Kuigi film oma olemuselt mulle meeldis ja erinevalt sõbrannast, kellega vaatamas käisime, ei saanud mina küll ühestki trikist aru, siis mind häirisid mõned asjad. Näiteks Daniel Radcliffe'i osa. Minu jaoks on see noormees Harry Potter ja no tee mis tahad, ma ei suuda vaadata teda teistes rollides. No ei suuda. Teiseks, mulle ei istunud selle uue naise toomine ratsanike sekka. Kuigi ta olemus oligi see, mida ilmselt stsenarist tahtis sisse tuua, siis mind mingil määral see mölapidamatus hakkas häirima ja lisaks ei saanud ma lõpuni aru, mis temast siis nii-öelda nii head oli, et ta ratsanikuks oleks võinud hakata. Ja muidugi suhteliselt lõpus ta veel suudles mu lemmiknäitlejat ja siis küll kaasaolnud sõbrad vaatasid minu poole ja tegid "ahhhh..." 


Niisiis, veel kuues film seitsmest, mis mulle hullult meeldis, oli eilneõhtune õudukas Lights Out (Tuled surnuks). Kui Rebecca kodust lahkus, arvas ta, et jättis oma lapsepõlvehirmud minevikku. Lapsena polnud ta kunagi kindel, mis oli päris ja mis mitte, kui tuled ära kustutati. Nüüd seisab ta noorem vend Martin silmitsi samasuguste seletamatute ja kohutavate sündmustega, mis kunagi ta enda terve mõistuse proovile panid ja tema turvalisuse ohtu seadsid. Hirmuäratav olevus, kes on salapärasel kombel seotud nende ema Sophiega, on taas ellu ärganud. Aga kui Rebecca seekord tõele lähemale jõuab, saab täiesti selgeks, et kui tuled on kustunud, siis on kõigi nende elud ohus.

Sisukokkuvõtte järgi tundub nagu iga teine õudukas ja mis seal ikka olla saab, eksole. AGA EI. See film oli nii õudne, et me kolmekesi peitsime nägu käte taha ja kuigi mulle väga meeldis kogu see süžee ja lugu nende õudsete kaadrite taga, siis seda kõike oleks saanud palju palju rahulikumalt filmida. Ma ei oskagi rohkem midagi rääkida, sest muidu räägin terve filmi ära, aga lihtsalt ütlen, et minu õudukateajaloo kõige õudsem ja samas parim film. 

Kui film läbi sai, istusime veel tükk aega toolidel, sest keegi meist liigutada ei julgenud. 

See peanäitleja naine oli nii nii nii ilus !

Ja pärast pikka kiidulaulu siis see film, millest ma aru ei saanud. Independence Day: Resurgence (Iseseisvuspäev: Uus rünnak). Me teadsime alati, et nad tulevad tagasi. 1996. aastal Hollywoodi hittfilmide ajaloos uue lehekülje pööranud ""Iseseisvuspäeva"" järg ISESEISVUSPÄEV: UUS RÜNNAK toob meie ette kirjeldamatus mahus globaalse katastroofi. Kasutades tulnukatest mahajäänud tehnoloogiat, on Maa rahvad loonud ühiselt pinutades tohutu kaitseprogrammi, mis hoiaks planeeti kutsumata külaliste sissetungi eest. Aga miski ei suuda meid ette valmistada selleks, kuivõrd arenenud ja võimas tulnukate sõjajõud meie poole teel on. Ainult mõnede vaprate meeste ja naiste leidlikkus võib päästa maailma vältimatuna näivast hukust. 

Ma nõustusin seda filmi vaatama minema, sest ma sain kutse 4.juulil (ehk oli Ameerika Independence Day) ja ma lootsin, et see on mingi rahvuslik ja armas film. Ei. No ei. See oli täielik, eee.. jaburus. Ma isegi ei tea, mis asi see on. Ma poole filmi ajal küsisin sõbralt, et isssaaand mida Sa mu vaatama tõid. Ma ei saa öelda, et film oli halb, ei olnud, näitlejad head, arvutigraafika hea, aga sisu. Sisu ei olnudki, kui päris täpne olla. Ühesõnaga, ma ei tea, mis asi see oli. Kui keegi sellest hullult vaimustuses on, siis rääkige mulle ka, miks, äkki ma lihtsalt võhik.