esmaspäev, 25. juuli 2016

Eestimaa, mu arm

Esimest korda elus on mul kojutulles olnud nii hea meel, et ma iga päev õhkan ja ütlen endale, kui ilus on see Eestimaa. Ilmad on ilusad, loodus on ilus, mere ääres on USKUMATULT ilus, hinnad on ilusad, liiklus on ilus, sõbrad on ilusad, kodu on ilus. 

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olin Brüsselis niivõrd pettunud või selles, et ma nüüd lõpuks sain aru, kui ilusas kohas ma tegelikult elan. Kust ma pärit olen. Ma pole kunagi olnud selline inimene, kes kolib välismaale ja mitte kunagi Eestist enam midagi kuulda ei taha, ma olen alati uhkusega öelnud, et ma olen eestlane, aga nüüd ma reaalselt kutsun kõiki inimesi Eestisse, sest issand jumal, teil pole aimu ka, kui vägev koht see on.


Vahepeal on palju juhtunud. Näiteks viskas pildi taskusse minu samsungi telefon ja suurest vihast ostsin ma endale iPhone'i. Mina, kes ma elus poleks seda uskunud. Siiamaani pole me tülli läinud ja sõbruneme iga päevaga üha enam. 

Afzal, mu parim sõber laevalt, käis vahepeal Eestis. Õigupoolest oli tema siin juba enne kui mina, aga saime mõned hetked ka koosveedetud. Näiteks käisime Karolini, Alvari, Greete ja Demiriga öölaulupeol, mis oli omamoodi pettumus, sest esinejad laulsid omi laule ning nii-öelda isamaalisi laule oli umbes 3. Lisaks kestis see tunni. Veidi vähe. 





Käisime Kadiga ka Sigridi juures makroone õppimas tegema, Sigrid õpetas, meie tegime. Mina küll vähem, ma toetasin lõpuosaga, taigna ja kraami tegi Kadi valmis. Maitsesid ülihästi ja nägid täitsa kenad välja ka. Lõunasöögiks tellisime veel MyChefist süüa ning lõpuks oligi meil sushi, bruchettad ja makroonid. Väga uhke värk. Kuigi Kadi poole pealt minema jooksis, siis Oliveri kojusaabudes jõime ka veidi šampust, sest noored ostsid omale uue auto ja see oli seda väärt. Nii äge! 



 Ja siis käisid mul külas mu sõbrad, suured ja väiksed, karvased ja sulelised ning me tähistasime mingil määral minu tagasijõudmist koju. Selles mõttes oli päris lahe, et selgus peo käigus, et täitsa esimest korda olid mul külas Sigrid ja Oliver ning esimest korda esitlesin sõpradele ka oma uut sugulast Liisi, kes koos Kristoga ka tee minu juurde olid leidnud. Neile hakkas lausa nii meeldima, et jäid öösekski ja muidugi valisid magamiseks Afka voodi. Et siis talle seda nina alla hõõruda. 




Hästi hoitud saladusena tegelesin ma juba Brüsselis ka vaikselt uuesti laevapeale minemisega. Ma sellest kellelegi väga ei rääkinud, sest ma neid laevaintervjuusid teinud umbes mustmiljon ja alati jääb mul midagi puudu, kas liiga noor, liiga vähe kogemust, valest riigist pärit või mis iganes veel. Ühel õhtul Brüsselis, kui ma jälle pühaviha täis olin, kandideerisin umbes tuhande viiesajasse firmasse, sest mul oli missioon - maksku, mis maksab, laevale ma pean saama. Paar nappi päeva hiljem sain juba intervjuu aja ja see läks ülihästi, vahetasin vahendusfirmat ja uue firma tädi oli minust megavaimustuses, ta kirjutas ainult plusse mu kohta, mis mul teiste kandidaatide ees oleks. Teine intervjuu läks samuti hästi ja nii sain kuupäeva intervjuuks laevafirmaga, mis oli eelmisel nädalal. See oli üsna lühike, mult küsiti viis küsimust ja öeldi, et nädala jooksul antakse teada. Napilt kolm tundi hiljem sain juba kirja, et palju õnne, töö on Sinu! Hurraaa! Ma sõitsin siukses õnnejoovastuses koju, et ma ei tea, kas ma liiklust ka üldse jälgida jõudsin, ma olin nii nii niii niiiiiii happypuppy. Rohkem infot mul hetkel ei ole ja sel korral järsku ärakaduda ei kavatse, seega kui ma midagi jälle teada saan, eks siis räägin. Praegu täidan jälle tuhandeid pabereid, mis mulle saadeti ning eks siis vaikselt selguvad muud detailid ka. 

 Niisiis, tore on jälle kodus olla ja kuigi ma praeguse seisuga siit jälle ära kipun, siis sel korral ei kipu ma mitte kuskile mujale riiki, vaid lihtsalt laevale, sest mulle nii väga meeldib vesi. Ma käin praegu pea iga päev Pirital meelerahu saamas, sest iga kord, kui ma sinna mere äärde jõuan, käib mingi õnnejoovastus minust üle. Ma olen vist sündinud meremeheks. Paar päeva tagasi aga rääkisime pikalt venna ja tema tüdrukuga, nii-öelda tulevikust ja nad lõid mulle letti ühe mõtte-idee, mille peale ma isegi täitsa mõtleks. Näis, kuhu see elu mind tüürib. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar