pühapäev, 31. juuli 2016

Minipuhkus Frankfurdis

Reede hommikul oli äratus kella poole viie ajal, sättisin ennast valmis ja katsusin asjalik olla. Nii asjalik kui pärast kolme tunnist und olla saab. Kell viis hakkasin jalutama bussipeatuse poole, kust Ae ja tema ema mu kenasti peale võtsid ning me saime suuna lennujaama. 

(vaadake seda padjanägu)
Lennujaamas läks libedalt. Meil ei olnud äraantavat pagasit, seega võitsime aega päris palju. Alustuseks sõime Subway võikusid, kuna kõht oli päris tühi ja oli selge, et järgnevate tundide jooksul sööki eriti peale ei tule. 
Eks lennule minnes oli omajagu hirmu sees, minul vähem, Ael rohkem, viimati toimunud sündmustega seoses ning kui Ae veel politseikoera ka lennuki juures nägi, oli ta üpris šokeeritud. Mina leidsin, et tore, et ta seal on ja meid kaitsta üritab. Lend möödus sujuvalt, umbes kaks ja pool tundi. Maandudes tsillisime veidi lennujaamas ringi, üritasime asjadest aru saada ning otsisime rongi, millega tahtsime kesklinna minna. Rongi me leidsime, kesklinna ka leidsime ning avastasime siis tõsiasja, et meie hotell on nii-öelda äärelinnas ning kontsert toimub nii-öelda teises äärelinnas ja nende kahe vahel transport puudub. Ma küll olin seda ka varem märganud, aga ma lootsin viimse hetkeni uberi peale, mida Frankfurdis lihtsalt ei olnud. 

Seega istusime tunnikese Starbucksis ja pidasime aru, mida teeme ning ühiseks otsuseks sai, et tühistame hotelli ära ja broneerime uue, mis on linnas ja ühistranspordile lähemal. Vaatasime päris mitmed läbi ning meie valikuks sai neljatärni kesklinna hotell, mille saime tänu viimase hetke pakkumisele 70% soodsamalt ja üpris hea hinnaga.


Jalutasime pisut mööda linna, otsisime jõge, tegime kohustuslikud pildid ning nautisime ilma, mis oli küll ähvardavalt hall, aga esialgu ei sadanud. Mingil hetkel korraks sadas ka, aga ega me pole mingid suhkrust tüdrukud. Tutvustasin ka Aele Häagen-Dazsi jäätist, mis talle vist isegi täitsa meeldis. 







Mingil hetkel otsustasime, et hakkame hotelli juurde minema ja pärast seda, kui me olime ära kõndinud 2.4 kilomeetrit ja sõitnud pisut ka rongiga, selgus hotelli ette jõudes, et see ei ole meie hotell. Ma ilmselt vajutasin telefonis pisut liiga palju back nuppu ning mapsis ei olnud ees mitte viimane aadress, vaid eelviimane ning kuigi see hotell maksis sama palju kui meie olemasolev ja ma olin valmis seal ees bookingud ringi tegema, arvas Ae, et meil on targem olla siiski ühistranspordile lähemal ning sealt hotelli eest võtsime me takso, kes viis meid 25 euroga õige hotelli ette. 
Valisin omale haua välja, nii ilus!
 Olles jõudnud lõpuks õige hotelli ette, nautisime mõnusat asukohta, ilusat tuba, värsket dušši ning hakkasime vaikselt ennast õhtuks valmis seadma. Põhjus, mis me üldse Frankfurti läksime, oli Beyonce kontsert. Mina tal eriline fänn ei ole, mul pole tema vastu midagi, aga ma pole ka mingi hullunud tema suhtes, Ael aga oli eluunistus teda näha. Enne kontserti käisime veel kiirelt süüa hankimas ning veidi sai ka jälle paanitseda (noh, mina jälle mitte, sest ma olen nii rahulik inimene, ha ha), sest rongidega oli mingi jama ja kõik rongid, mis Commerzbank Arena poole sõitsid, hilinesid pool tundi ja rohkem. Meil küll oli aega, aga ikka vahel tuleb närv sisse, kui asjad ei liigu plaanitult.

Igal juhul lõpuks me sinna kontserdile jõudsime ja kuigi Triinu oli seda nõks varem juba Saksamaal näinud ja andnud meile nii-öelda kellaajalised juhised kätte, siis meil hakkas kontsert alles kell 21, seega saime omadel kohtadel pikalt oodata. Kontsert ise kestis aga üle kahe tunni ja see oli tõesti vägev! Ma olen kasvatatud üsna kultuurseks inimeseks, ma olen paljudel kontserditel käinud ning palju suuri artiste näinud ning Beyonce kindlasti on TOP3 listis live-arstidest. Väga läbimõeldud etteaste, head laulud, super hääl, mõnusad tantsud ja ta ise on selline siiras ja armas ning usub, et maailmas on õnn, armastus ja pere ning ta ei tundnud üldse selline äratõusnud artist, keda vaadata ei viitsiks. Soovitan igal juhul, kui kellelgi peaks ta veel teele jääma. 






Pärast kontserti tegime paar kiiremat sammu ja jõudsime teisele rongile ning linna tagasi. Sealt võtsime järgmise rongi ja jõudsimegi pärast pisukest jalutuskäiku oma hotelli, kus uni tuli kiirelt ja magusalt. 

Hommikul ärkasin alles 11 ajal ja poleks heameelega ka veel siiski ärganud. Olime eelmisel õhtul omale moosinud pisut hilisema väljamineku ja lubati 12ni olla. Sõime-jõime veidi ning 12st olimegi hotellist kadunud. Tipa-tapa rongile, rongiga kesklinna, kesklinnas läksime Primarki shoppama, kus ma üllatasin ennast ratsionaalse mõtlemisega ja ei ostnud midagi. Ühed valged püksid jäid hinge peale, aga siis ma mõtlesin, et kus ma neid ikka kannan ja mis ma nendega teen ja kui ebapraktilised need on ja siis avastasin, et need võiks pool numbrit väiksemad ka olla ja nooo nii ta läks. Ae sai kotitäie asju endale. Edasi käisime Vapianos söömas ning veetsime seal päris mõnusat mitu tundi, pärast mida vaikselt jalutasime linnas ringi ning sättisimegi siis ennast lennujaama.





Teel lennujaama me käisime poes ka ja ostsime hunniku üheeuroseid Haribo komme. Mingil seletamatul põhjusel ei müüdud poes Milka šokolaadi. Absoluutselt mitte ühtegi ei olnud. Mitte ühtegi Milka muud asja ka. Mõtlesin, et ostan siis hiljem lennujaamast, aga seal olid nii halvad sordid, et tulingi Saksamaalt ära null Milkaga. Oh seda valu mu südames. 

Lennujaamas panin endale pikad riided selga tagasi, tegime snapchatis lolle videosid ning oligi aeg lennukisse minna. Lennuk oli täiesti täis ning meie istekohti vahetati ka, aga õnneks saime ikka koos istuda. Kui lennuk oli terminalist välja sõitnud, tõusis meie ees olev noormees püsti ja läks stjuardessi juurde ning ütles, et tal on halb olla ja nii sõitsime me terminali tagasi, veetsime seal veidi aega kuniks kiirabi poisi ära viis ning siis hakkasime sõitma 45 minutit hiljem Tallinna. Niigi oli saabumisaeg üsna hiline ja nüüd jõudsime alles napilt enne ühte öösel Tallinna. Väsimus oli üsna ränk, päev oli olnud pikk ja mõnes mõttes ka pingeline ning kodu tundus tõesti väga hea koht, kus olla.

Igal juhul jäin meie väikse minipuhkusega väga rahule, Frankfurt on väga armas linn ning kuigi hindade poolest oli ta pigem kallim, siis võrreldes Brüsseliga, oli ta ikkagi odav. Ja mul on heameel, et meil ilmaga vähemalt nii hästi läks, et vaid korra vihma saime. Samuti jäin väga rahule kontserdiga ning hotell oli ka lihtsalt priima! 

esmaspäev, 25. juuli 2016

Eestimaa, mu arm

Esimest korda elus on mul kojutulles olnud nii hea meel, et ma iga päev õhkan ja ütlen endale, kui ilus on see Eestimaa. Ilmad on ilusad, loodus on ilus, mere ääres on USKUMATULT ilus, hinnad on ilusad, liiklus on ilus, sõbrad on ilusad, kodu on ilus. 

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olin Brüsselis niivõrd pettunud või selles, et ma nüüd lõpuks sain aru, kui ilusas kohas ma tegelikult elan. Kust ma pärit olen. Ma pole kunagi olnud selline inimene, kes kolib välismaale ja mitte kunagi Eestist enam midagi kuulda ei taha, ma olen alati uhkusega öelnud, et ma olen eestlane, aga nüüd ma reaalselt kutsun kõiki inimesi Eestisse, sest issand jumal, teil pole aimu ka, kui vägev koht see on.


Vahepeal on palju juhtunud. Näiteks viskas pildi taskusse minu samsungi telefon ja suurest vihast ostsin ma endale iPhone'i. Mina, kes ma elus poleks seda uskunud. Siiamaani pole me tülli läinud ja sõbruneme iga päevaga üha enam. 

Afzal, mu parim sõber laevalt, käis vahepeal Eestis. Õigupoolest oli tema siin juba enne kui mina, aga saime mõned hetked ka koosveedetud. Näiteks käisime Karolini, Alvari, Greete ja Demiriga öölaulupeol, mis oli omamoodi pettumus, sest esinejad laulsid omi laule ning nii-öelda isamaalisi laule oli umbes 3. Lisaks kestis see tunni. Veidi vähe. 





Käisime Kadiga ka Sigridi juures makroone õppimas tegema, Sigrid õpetas, meie tegime. Mina küll vähem, ma toetasin lõpuosaga, taigna ja kraami tegi Kadi valmis. Maitsesid ülihästi ja nägid täitsa kenad välja ka. Lõunasöögiks tellisime veel MyChefist süüa ning lõpuks oligi meil sushi, bruchettad ja makroonid. Väga uhke värk. Kuigi Kadi poole pealt minema jooksis, siis Oliveri kojusaabudes jõime ka veidi šampust, sest noored ostsid omale uue auto ja see oli seda väärt. Nii äge! 



 Ja siis käisid mul külas mu sõbrad, suured ja väiksed, karvased ja sulelised ning me tähistasime mingil määral minu tagasijõudmist koju. Selles mõttes oli päris lahe, et selgus peo käigus, et täitsa esimest korda olid mul külas Sigrid ja Oliver ning esimest korda esitlesin sõpradele ka oma uut sugulast Liisi, kes koos Kristoga ka tee minu juurde olid leidnud. Neile hakkas lausa nii meeldima, et jäid öösekski ja muidugi valisid magamiseks Afka voodi. Et siis talle seda nina alla hõõruda. 




Hästi hoitud saladusena tegelesin ma juba Brüsselis ka vaikselt uuesti laevapeale minemisega. Ma sellest kellelegi väga ei rääkinud, sest ma neid laevaintervjuusid teinud umbes mustmiljon ja alati jääb mul midagi puudu, kas liiga noor, liiga vähe kogemust, valest riigist pärit või mis iganes veel. Ühel õhtul Brüsselis, kui ma jälle pühaviha täis olin, kandideerisin umbes tuhande viiesajasse firmasse, sest mul oli missioon - maksku, mis maksab, laevale ma pean saama. Paar nappi päeva hiljem sain juba intervjuu aja ja see läks ülihästi, vahetasin vahendusfirmat ja uue firma tädi oli minust megavaimustuses, ta kirjutas ainult plusse mu kohta, mis mul teiste kandidaatide ees oleks. Teine intervjuu läks samuti hästi ja nii sain kuupäeva intervjuuks laevafirmaga, mis oli eelmisel nädalal. See oli üsna lühike, mult küsiti viis küsimust ja öeldi, et nädala jooksul antakse teada. Napilt kolm tundi hiljem sain juba kirja, et palju õnne, töö on Sinu! Hurraaa! Ma sõitsin siukses õnnejoovastuses koju, et ma ei tea, kas ma liiklust ka üldse jälgida jõudsin, ma olin nii nii niii niiiiiii happypuppy. Rohkem infot mul hetkel ei ole ja sel korral järsku ärakaduda ei kavatse, seega kui ma midagi jälle teada saan, eks siis räägin. Praegu täidan jälle tuhandeid pabereid, mis mulle saadeti ning eks siis vaikselt selguvad muud detailid ka. 

 Niisiis, tore on jälle kodus olla ja kuigi ma praeguse seisuga siit jälle ära kipun, siis sel korral ei kipu ma mitte kuskile mujale riiki, vaid lihtsalt laevale, sest mulle nii väga meeldib vesi. Ma käin praegu pea iga päev Pirital meelerahu saamas, sest iga kord, kui ma sinna mere äärde jõuan, käib mingi õnnejoovastus minust üle. Ma olen vist sündinud meremeheks. Paar päeva tagasi aga rääkisime pikalt venna ja tema tüdrukuga, nii-öelda tulevikust ja nad lõid mulle letti ühe mõtte-idee, mille peale ma isegi täitsa mõtleks. Näis, kuhu see elu mind tüürib. 

reede, 15. juuli 2016

Küsimused-vastused 2

1. Kohv versus tee?
Ma kohvi ei joo üldse, seega tee.

2. Suurim reisiunistus, mis on täitunud?
Päris raske küsimus, kuna mul mu unistuste sihtkoht - Hawaii - on ikka veel käimata. Aga iga reis on mingit pidi omapärane ja huvitav, seega ma esile tõstaks USA, Ida-Timori ja Kreeka. 

3. Riik, kuhu tahaksid tulevikus kindlasti minna?
Uutest kohtadest Austraalia, Tai, Jaapan, Hiina, Brasiilia.

4. Kui saaksid osata ühte keelt, mida sa veel sõnagi ei räägi, siis mis keel see olla võiks?
Ma küll paari sõna oskan, aga tahaks prantsuse keelt osata. See lihtsalt on nii nii ilus!

5. Millised on need blogid, mille püsilugeja sa kunagi olid, aga enam ei ole?
Ilmselt kõik au-pairide blogid, sel lihtsal põhjusel, et nad nüüd ei ole enam seal ega kirjuta enam. Üldiselt ma olen truuks jäänud blogidele, isegi kui mulle need enam ei meeldi, vahel ikka tore vaadata, kui ajuvabalt see inimene nüüd kirjutab või mis jama jälle kokku keeranud.

6. Millised on need blogid, mille püsilugeja sa kunagi ei olnud, aga nüüd oled?
Igasugused beebiblogid, varasemalt ei pakkunud üldse huvi, aga nüüd pakuvad. Ja üldse viimasel paaril aastal olen blogide maailma rohkem sukeldunud ja avastama hakanud, häid kirjutajaid on väga palju!

7. Milline blogija(blogi) on sinu jaoks natukene igavaks muutunud?
Mõni elublogi, mis nüüd on muutunud ilublogiks ehk täiesti mõttetu meigi ja riietejutt. 

8. Sinu uued avastused blogide hulgas?
Avastasin paari vahetusõpilase blogid, tänu blogiauhindade jagamisele, kus need üles olid antud ning elu välismaal ka, mis samuti olid auhindade jagamisel üles antud.

9. Mis sind sinu kaaslase juures närvi ajab, aga samas ka meeldib?
Vot mul polegi kaaslast.

10. Kas su kaaslane väljendab oma emotsioone pigem sõnades või tegudes?
Ei ole kaaslast.

11. Mida sa praegu tahaksid?
Reis võiks kiiremini kätte jõuda.

12. Seks hommikul versus õhtul?
Spontaanselt lõunal. 

13. Mis on su lemmiksöök? Ja lemmikjook?
Lemmiksöök on pasta, pizza, Caesari salat ja sushi. Lemmikjook, nii väga kui ma ka ei ürita end sellest võõrutada, on Coca-Cola.

14. Lemmiklinn Eestis?
Tallinn. 

15. Kas"Titanic" on sind nutma ajanud?
Juba 15 aastat. 

16. Kui tihti sa pisaraid valad?
Üldiselt mitte eriti, aga kui see tunne peale tuleb, siis nutan küll. 

17. Kui saaksid üheks päevaks oma sugu vahetada, siis kas teeksid seda?
Jaa, tahaks näha naist, kes ei teeks. Megalahe oleks proovida Johnsoniga elada ja vetsus käia ning naisi sebida, haha. 

18. Kas sõidad rohkem auto või ühistranspordiga? Miks?
Alles ükspäev rääkisin sõbraga, et enne Brüsselisse kolimist polnud ma pea 6 aastat üldse bussiga sõitnud, sest ma sain load ja kohe ka auto ning iseseisvus oli laes. Seal ma nautisin bussiga sõitmist väga, kuigi kui ilmad ilusamad olid, jalutasin heameelega hoopis. Üldiselt mulle meeldib bussiga sõita, aga vahel on see võimalus piiratud ning autoga lihtsalt mugavam ja kiirem. 

19. Kas sinu enda kodus on (või saab olema) koduloom?
Minu vanematekodus hetkel on 2 kassi ja 2 koera ja ma ausalt öeldes ei kujutagi ette elu ilma loomadeta. Alati, kui ma kodust ära olen kuskil, kus loomi pole, hakkan neid esimesena igatsema. Seega ma arvan, et ka tulevikus saab mu loom olema. 

20. Oled rohkem isa või ema laps?
Ma olen ikka mõlema vanema laps (kuigi mulle aeg-ajalt ikka öeldakse, et ma naabrimehe oma olevat), aga läbi saan paremini emaga. Me saame isaga ka hästi läbi, kui me tahame, aga kui mu isa ja ema on hästitoimivad sõnn ja lõvi, siis mina ja isa oleme täiesti mitte toimivad sõnn ja lõvi ja meie iseloomud põrkuvad ikka pidevalt. Ma arvan, et siin ongi asi selles, et ma olen isalt saanud kaks asja - sirged juuksed ja enesekindluse. Kui meie mõlema enesekindlused aga välja löövad, on sõda. 

neljapäev, 14. juuli 2016

Belgia seiklus

Kuivõrd Belgia seiklus on omadega otsakorral vaikselt, teen kokkuvõtte, kuidas see kõik läks ja millega jäin rahule ning millega mitte.


15.veebruaril kolisin ma Brüsselisse. Esialgu elasin Ixelleses oma hostpere juures, kuid juba teise nädala lõppedes kolisin ma omaette olemisse Uccle linnaosasse. 21.veebruaril lendas Karolin mulle järgi. Kui esialgu tundus minu jaoks see veidi võõras, olin lõpuks väga rõõmus, et ta seal oli, sest meie koosveedetud nädalavahetused olid nii armsad ja nii nunnud. Kui ta poole pealt otsustas koju jääda, tegi see esiti mind üsna kurvaks, sest meie nädalavahetusi ju enam polnud. Poolest maist kolisin uude korterisse ja sinna jäin lõpuni. See ilmselt oli ka kõige ägedam selle Brüsseli elu juures, mul oli isegi kahju, et ma Karolinile neid inimesi tutvustada ei saanud ja et ta sinna tulla ei saanud, sest see oli hoopis miskit muud kui Uccle korter.


Külas käisid esimesena Allar ja Bertil, kellega me käisime Parlamendi muuseumis ning siis käis mul külas emps, kellega me vaatasime ära Toomkiriku ja sõitsime rongiga Antwerpenisse ning mai lõpus tulid külla ka Geelika ja Silver, kellega sai esmakordselt käidud Parlamendis sees.




Lisaks külalistega käidud kohtadele vaatasin Brüsselis ära Manneken Pisi, Jeanneke Pisi, Aatomi, Mini-Euroopa, käisin Oceade veepargis, Ikeas, Brüsseli vanalinnas ning vanimas shoppingutänavas, külastasin Parlamendi muuseumit ja koosolekusaali, tiirutasin mööda klubisid ja pubisid. Kahjuks toimus ka minu sealoleku ajal terrorirünnak ja seekord üsna lähedal ja üsna õudselt, mul olid paranoiad ja hirmud ka veel nädal pärast seda. Psühholoogiliselt olin nii sassis, et oli täiesti võimalik, et ma suvalisel hetkel istusin maha ja nutsin veidi või et arvasin, et just see inimene bussis minu vastas kannab oma kotis pommi ja ma surengi ära. Ma tõesti kahtlustasin kõiki.

Kui alguses ei kippunud me Brüsseliga kuidagi sõpradeks saama, siis nagu alati, mida lähemale tuleb kojutuleku aeg, seda rohkem hakkab see mulle meeldima. Kindlasti oli siin oma roll Russelil ja Helerinil, kellega me hakkasime palju aega koos veetma, eriti tuleks rõhutada koosveedetud aega Heleriniga, sest see ületas igasugused tundide arvestused. Meil oli väga lõbus ja mul on heameel, et olen endale täiesti arvestatava sõbranna juurde saanud. Ma küsisin talt mitu korda, miks ta alguses nii tropi mulje mulle endast jättis, sest ega me kohe suurteks sõpradeks ei saanudki.


PS! Vastust ei saanud ma lõpuni.

Mis puudutab üleüldiselt Belgiat ja Brüsselit, siis pigem ma seda linna rohkem ei külastaks. Ma ei näe lihtsalt mitte mingisugust tõmbenumbrit. Kui mõnda teise riiki ma võiks veel ja veel ja veel minna, siis Brüsseliga seda sidet ei tekkinud. Hinnad on kallid, liiklus on väga segane, inimesed pigem ei ole sõbralikud, keelena on kasutusel flaami ja prantsuse keel, kusjuures inglise keelega võib hakkama saada, aga minu kogemuse põhjal enamasti ei saa. Ilmselt mingeid turistikohti külastades saab, aga külastades just selliseid "kohalikke" kohti, pole lootustki.

Samas kiidan ühistransporti, metrood-trammid-bussid haldavad ära terve linna ning olemas on nii tunni, päeva, 3-päeva kui ka pikemaajalised sõidukaardid ja see on väga tip-top hinnaga. Kiidan ka vaatamisväärsusi, sest neid seal jagub ja linn ise tegelikult on ilus, minule meeldis. Arvestada tuleb kindlasti sajuhulgaga, sest no ma arvan, et selle viie kuu jooksul kokku sain ma 100% kuivasid ilmasid ühe käe sõrmedel. Minul ei vedanud ka temperatuuridega, sest kuigi väidetavalt tavaliselt on Brüssel Tallinnast oluliselt soojem, siis sel aastal oli vaieldamatult vastupidi - Tallinnas (Eestis) inimesed päevitasid ja mina käisin ikka jopega ringi. Lisaks kiidan hoolimata segasele liiklusele rahulikke juhte, sest on täiesti normaalne, et ühe liikumissuunaga tee pannakse ühe auto poolt kinni näiteks veinikastide pealelaadimiseks sõbra juurest ja absoluutselt mitte keegi ei tuututa ega lähe närvi. Pigem minnakse appi, et kiiremini edasi liigutaks. Ehitusautod panid teed ikka pidevalt kinni ja no mitte keegi ei läinud närvi. Ulme!

Söökide poolest soovitan Makisu sushit, Houtsiplou restorani, kindlasti tuleks ära proovida kohalikud makroonid, Belgia vahvel (hunniku vahukoore, šokolaadi ja maasikatega) ning snoep/confiserie (väiksed püramiidikujulised maiustused). Ostlemise paradiis see linn pigem ei ole, kuid on olemas Rue Neuve, mis on shoppingutänav ja seal oli minu lemmikuks pood nimega Primark. Kuigi pean tunnistama, et oli nädalaid, kus ma ostsin sealt 25 asja ja oli nädalaid, kus ma isegi mitte ei proovinud midagi. Nad vahetavad kaupa päris usinalt seal, joppamise küsimus.


Kui aga keegi tahab mingit nõu, kuidas ühte või teise kohta liigelda, kuhu minna ja kuhu mitte, mida kindlasti proovida, siis võib alati minult küsida. Lõppude lõpuks on mul väga hea meel, et on jälle üks koht, mis on mul nii selge, et käin seal ringi kui kohalik.