pühapäev, 26. juuni 2016

Vahel ei mõista

Ma ei ole mitte kunagi rahul. Tahtsin gümnaasiumis minna teise kooli. Läksin. Paari kuu pärast kahetsesin oma otsust rängalt. Pärast gümnaasiumi tahtsin ülikooli, ise valisin, ise läksin, olin rahul ka. Mingi aja pärast jälle ei olnud. Läksin teise ülikooli, valisin oma lemmiku eriala, olin nii rahul kui veel olla sai, aga ometi ei olnud ma rahul. Ma tahtsin omaette elamist, sain. See oli väga väga lahe, aga ma hakkasin tahtma välismaale. Ma tahtsin Ameerikasse, ma sain, olgu, sealt koju tulla ma ei tahtnud. Ma tahtsin kruiisilaevale tööle, ma sain, aga kui ma seal olin, ei olnud ma rahul. Praegu muidugi teeks ma kõike, et sinna tagasi saada. Ma tahtsin tööd, kus ma saaks areneda ja mis oleks nii-öelda päristöö. Ma sain. Üsna pea aga hakkasin otsima uusi väljakutseid. Tahtsin Eestist ära, sain, aga mõne kuu pärast juba ei olnud ma rahul ja hakkasin vaatama, mis variandid mul veel on. 

Sest sa oled kitseaasta sõnn. Mitte kunagi mitte millegagi rahul ei ole, ka siis kui oled rohelisel aasal ja kõik peaks chill olema.

See on mu ema lause. 

See järsku loksutas kõik mu elus paika. Kogu mu käitumismuster, mida ma senini olin üsna arusaamatuks pidanud, tundus nüüd nii loogiline. Täpselt selline mu elu ongi. Nii minu enda elu, minu otsused kui ka minu suhted teiste inimestega. 

Ma olen üsna võimatu ja üsna hea sõber kaks ühes. Ma võin olla maailma parim sõber, tuua tähed ja kuu, sõita öösel järgi, vastata kõnele kell neli hommikul, veeta päevi koos ja teha midagi lõbusat, aga järgmisel hetkel võin ma suvalisel momendil selja keerata. Ütleme nii, et mu lähedasemad juba on hakanud mu mustrit läbihammustama, mis hetkel tuleb mind üksi jätta ja pigem mitte torkida, aga on ka neid, kes veel ei ole ja kes lihtsalt vangutavad pead, et ei tea, mis sellel Gerlil jälle juhtus. 

Sarnaselt sõprussuhetele, käitun ma ka suhtes olles samamoodi. Ma võin ühel päeval armastada nii palju, et süda läheb lõhki, aga järgmisel päeval vanduda maapõhja selle sama inimese käitumist. Ma olen loonud endale oma peas piirid ja normid, mida ma vastavalt vajadusele ja tujudele liigutan edasi-tagasi. Kuidas muudmoodi seletada suhet noormehega, mis kestis kaks aastat, aga mille ma lõpetasin päeva pealt ära sellepärast, et ta küsis minult, miks Katie ja Williami pulma nimetatakse kuninglikuks? See oli täpselt see minu peas olev karikas, millesse kukkus viimane piisk ja ilma analüüsimata sain aru, et nii on õige. Ma kusjuures ei ole oma otsust tänaseni kahetsenud, ma pigem imestan, et mul nii kaua aega võttis, et selleni jõuda. 

Teistpidi võttes olin suhtes noormehega, keda ma ei hinnanud üldse. Tema oli selle tähtede ja kuu toomise rollis, aga mina olin jälle see rohelisel aasal vennike, kes millegagi rahul ei olnud. Siinkohal võin öelda, et seda ma küll kahetsen. Isegi mitu aastat hiljem taban end aeg-ajalt mõtlemast hetkedele, mis meil olid ja mis meil oleks võinud kõik olla, ma igatsen teda, aga ma pole päris kindel, kas ma tahaks temaga uuesti suhtes olla. Me mõlemad oleme kasvanud, arenenud ja muutunud. Siinkohal mu süda koostööd absoluutselt ei tee ja iga kord, kui ma teda näen, tahaks ma talle öelda, kui valus on kedagi armastada nii, et sellel vastuarmastust pole. Tegelikult isegi see ei ole õige, ma olen suhteliselt kindel, et siin on tunded vastastikused, aga kuna ma olen nii püsimatu ja pole kunagi rahul, pole mõtet ka üritada minuga suhet luua. Ma ei ole valmis mitte kellegi pärast oma plaane muutma. 

Tulles tagasi sõprussuhete juurde, siis ma olen ikka totaalselt kapriisne. Üks mu sõbrannadest ütles hiljuti, et ta üritab kogu aeg minu normide järgi käituda ega midagi nii lolli mitte teha, et ma tema peale karjuma hakkaks. Samal hetkel olin ma oma teise sõbranna näo täiesti täis sõimanud, sest ta käitus nii lollisti, et see ei mahtunud mu pähe. Ja isegi sellest hetkest ei piisanud, lõpuks pani mulle aru pähe hoopis kolmas sõbranna, kes tõi mulle nii elulise näite, kuidas keegi oli samas olukorras (aga tol korral olin mina see, kes valesti käitus) minu näo täis sõimanud ja mida mina tundsin. Mu vend ütleb mulle tihti, et pindu teise silmis näen, palki enda omas mitte. Ja nii ongi. Ma ei ole selline inimene, kellel peab alati õigus olema (aga üsna tihti peab ka), aga ma olen selline inimene küll, kes unustab oma vead, aga teiste omi mitte. 

Kui jätta kõrvale need mu normid, mida isegi mu sõbrad juba üritavad järgida, siis tegelikult ma hoian oma sõpru väga. Mis mind meeletult närvi aga ajab, on see, kui sõbrad mind samamoodi ei hoia. Ma ei tea, mis egotsentriline tegelane see mu sees on, aga ma üsna tihti võrdlen ennast ja oma sõpru. Pidevad on fraasid, et mina tema heaks ju tegin, miks tema minu heaks ei tee. Mu ema ütles mulle päris ammu, et ma olen liiga hea sõber, et mind kasutatakse ära. Aga ma ei oska teistmoodi. Ma tahan kõikidega läbi saada, tahan kõiki aidata, kõigi jaoks olemas olla. 

Järgmisel hetkel ei tee ma mitte kellegi sõnumeid isegi lahti. 

Ma ausalt ei tea, miks see nii on. Mul on need oma hetked, kus mul on inimestest ja suhtlemisest kõrini ja ma olengi üksinda, vaatan filme, loen raamatuid, ega ole kellegi jaoks olemas. Mõni hetk hiljem korraldan ma enda juures istumise ja iga inimene, kes julgeb mu kutsele ei vastata, on automaatselt blacklistis. Selle peale ma ei mõtle, et võib-olla ma just seda sama inimest ignoreerisin hetkel, kui ta mind vajas. 

Tänase päeva jooksul sain ma kaks otsust oma sõbrannadelt, kus üks neist unustas kuupäeva, millal ma oma sõpradega nii-öelda tagasitulekupeo teen ja sättis teised asjad samaks päevaks ning teine otsustas pidada oma sünnipäeva kahest valitud kuupäevast sellel, mis mulle ei sobi. Kui ma oma emotsioonidest, mitte mingitest kurjadest, vaid lihtsalt pisut kurbadest kolmandale sõbrannale rääkisin, ütles ta mulle haamriga reaalsust pähe lüües, et ma ei saagi oodata, et inimesed panevad oma elu ootele kuniks mina mööda maailma käin ning on valmis minu kohaloleku ajal kõike minu järgi tegema. Et nende elu läheb edasi ilma minuta. 

Jah, see oli haamriga löök pähe. 

Mõnikord ma tahaks, et minus oleks natuke rohkem ratsionaalsust, realisti ning et ma käituks veidikenegi oma vanusele vastavalt, kadestan teisi, kellel on minuvanusena pere, kodu, lapsed ja mina mõtlen ainult sellepeale, et davai, kuhu järgmiseks piletid ostan? Ma ei mõtle selle peale, mida minu lähedased tunnevad iga kord, kui ma ära lähen, aga olen silmnähtavalt endast väljas, kui mind avasüli koju tagasi ei oodata. Nokk kinni, saba lahti, kas pole?

Ma isegi ei tea, mida ma öelda tahtsin või kuhu ma jõuda tahtsin, aga ma olen nüüd nii kurb, et ma tahtsin kõik kirja panna ja siis teki alla pugeda ja lasta padjal kõik pisarad kokku korjata. 

5 kommentaari:

  1. Kallis tüdruk. Anna endale aega ja kõik loksub ise paika. Sõber on see, kes ei oota Sinult midagi ja ka Sina ei oota temalt midagi, kuid ometigi olete teineteisel olemas, kui keerulistel hetkedel tuge peaks vaja olema. Sul on veel vaja rahmeldada, tee seda! Mida kaugemale oma ninaotsast nägema hakkad, seda selgemaks muutub ka elu.

    VastaKustuta
  2. Ma nõustun eelmise kommenteerijaga. Ja ma arvan et küll Sa ükskord maha rahuned, jooksed oma sarved nö maha ja ma usun siis on kõik chill ja hoopis teistmoodi. Sul on aega maa ja ilm leida kaaslane, luua pere jne. Mina olen Sinust vanem, 29 ja ma alles nüüd hakkasin mõtlema tõsiselt lapse saamisele jms asjadele :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Avely! Sul võib täitsa õigus olla, mõni on rahulikum ja mõni lihtsalt täiesti segane. Vähemalt ei pea ma surres kahetsema, et midagi jäi tegemata, sest ma teen kõik ära! Küll ma 30selt hakkan ka rahulikuks. Äkki :)

      Kustuta
  3. Jep ja isegi kui ei hakka rahulikuks siis ka katki midagi ei ole :D. Igaüks elab nii nagu õigeks peab ja kuskil ei ole kirjas, et vot nii kui 30 kukud siis peab Sul olema vot nii palju raha ja mees ja lapsed ja koerad-kassid. Igaks asjaks oma aeg.

    VastaKustuta