esmaspäev, 6. juuni 2016

Pool aastat läbi

Juba on juuni käes, naljakas, pool aastat tagasi võtsime vastu uue aasta ja ma mäletan seda, nagu see oleks olnud eile. Kuidas me olime nii kurjad, et taksot ei saanud ja pärast selle üle hoopis õnnelikud, sest väljas oli Alaska. Ja see oli kuus kuud tagasi.. aeg lippab ikka. 

Kogu nädala on mul olnud täiesti idiootne graafik, öösel magama 2-3 ajal, hommikul üles 11-12 vahel, päeval ka veel paar und ja nii edasi. Mul on endiselt vabad päevad, omadel põhjustel ja see laseb mul ka niimoodi elada. Muidugi, ega mu keha seda ei naudi, sest ta ei saa üldse aru, mis pull see nüüd lahti läks ja nii ongi nii-öelda päevauni mul õhtul 18-19 paiku. Loodetavasti üsna pea saab režiimi jälle paika ja läheb normaalseks elu. 


Neljapäeval vaatasin Kalev 25 korvpalli ehk mängimata finaali ja ma ainult nutsin alguses. Näidati meeskondasid, nutsin, näidati videosid, nutsin, näidati Gert Kullamäe sünnipäeva laulu, nutsin. Ütlesin veel vennale ka, et hea, et ma kohapeal ei ole, ma oleks ainult nutnud seal. Nii ilus. Kuigi ma mängule pihta ei saanud eriti, sest reeglid olid ka kõik 25-aasta tagused, siis kogu üritus ise oli ülimalt armas mu meelest. Kahju oli lausa, et me lõpuks kaotasime (ja et üritus nii kaua kestis, et ma trenni ei jõudnudki). 

Reedel saime ka lõpuks autorendist vastuse. Päris tasuta renti ei saanud, aga olime omavahel rääkinud, et oleme nõus maksma selle summa, mis oli rendi peale mõeldud ning ma muudkui karjusin ja karjusin ja karjusin selle rendifirma peale, nii et lõpuks ei saanud nad enam midagi aru ja lihtsalt maksid ära, mis ma nõudsin. Veidi oli neist kahju ka ühel hetkel, aga samas, nemad ei istunud reede öösel kell 2 kuskil jumal-teab-kus, sest nende renditud auto oli katki. Igasugune soov uuesti neilt rentida on kadunud. Õnneks leidsin omale variandi B, kuidas kohver teise linna toimetada ja koju saata. 

Edasi sai aga nalja. Vaatan, et telefoniaku 80%, et saan poes ära käia rahulikult, ei pea laadima panema. Järsku läks ekraan valgeks, et keegi tahtis helistada, järgmisel hetkel viskas ekraani mustaks ja aku 0%. Oooookei. Panin siis juhtme järgi ja tundsin, et telefon kuidagi paisunud, tõmbasin kohe laiali, no aku oli 3x nii suur kui oleks pidanud olema. Arutasin Alainiga asja, kuna mul ka esiekraani üks nurk oli katki, et kas ekraani saab ära vahetada tema juures ja ta arvas, et paisunud aku võis seda teha küll (kuivõrd see oli väga märgatav ja ma kohe kindlasti oleks seda märganud, kui see oleks juhtunud eelmisel päeval). Seega otsustasin, et lähen telefonipoodi, ostan uue aku ja siis esimese hooga aitab kah. 

Panin telefoni kokku tagasi, sisse ei lülitanud, panin laua peale, läksin vannituppa ja kui tagasi tulin, lendas laua peal olnud telefon täiega õhku, kolmeks tükiks - aku oli ühes toa otsas, telefon teises, tagakorpus kolmandas. Ausalt, mul oleks võinud varjatud kaamerad siin toas olla,  sest mu nägu oli lihtsalt mega whataaafuckkk. Korjasin selle aku põranda pealt ruttu ära, see mingi susises nagu kuum pann, kui sinna vett peale panna ja panin ta väljapoole akent aknalaua peale (mul aknalaud on maaga suhteliselt tasa, seega sama hästi ma viskasin selle aknast lihtsalt välja) ning läksin poodi. Ise veel mõtlesin, et no mida kuradit just juhtus. Läksin siis poodi, ütlesin, et uut akut on vaja, andke palun, onkel otsis mingi, küsis vana aku numbreid, mida mul ei olnud ja lõpuks ütles, et aa mul ongi ainult üks selles suuruses aku, siis peab sobima. Sobis. Kuna aku tundus olevat tühi, siis telefon pilti ette ei võtnud ja tulin rõõmsalt ära. Nii rõõmsalt, kui pärast 35 euro maksmist akule olla saab. 

Poes sain aru, et mu poenimekiri on ju telefonis, mis on vast õhkulennanud ja millel pilti ees pole. Tuju läks nii ära, sest ma kogu aeg unustan midagi ostmata ja seekord kirjutasin nädal aega omale listi, et kõik oleks olemas. Etteruttavalt võin öelda, et kõik sai ka ostetud, oma mäluga. Poest läksin vants vants teise trammipeatusesse ja kui tramm tuli, mõtlesin, et jooksen ja väänasin oma jala niimoodi välja, et ei jooksnud ma enam kuskile. Täiesti nii valus, et hetkeks võttis silme eest ka mustaks, jopantoonio. Ja järsku hüppas üks kutt trammist välja ja hüüdis "GERLII!" ja ma olin, et oh Jumal või? Aga oli hoopis Massimo, mu "elukaaslane," kes juhuslikult vaatas aknast välja ja nägi mu langemist ja tuli võttis mu kukile ja trammijuht ootas terve selle aja, et me trammi jõuaks, ülemõistuse armas. Trammis proovisin ikka üht ja teistpidi jala peale astuda ja no järjest valusamaks läks. Lõpuks ütlesin Massimole, et kuule, mul jääb tennis kitsaks, jalg läheb vist paiste, ta arvas, et pole hullu. Noh, hullu polnudki, ta tassis mu kodu trammipeatusest ka tuppa ja kui ma tennise jalast ära võtsin, oli jalg 3x nii suur kui peaks. Just nagu mu telefoniaku paar tundi varem oli olnud. Ma oleks jalast pilti ka teinud, aga mu telefon ei võtnud kodus pilti ette, seega ei mingit fotokat. 

Nutsin siis natuke omaette toas, sest nii valus oli ja päev oli nii halb olnud, mul nagu nii on selline kõrini tunne siin ja ei taha üksi olla, aga tunnen end kogu aeg üksi ja ei viitsi siin olla ja tahaks ainult koju. Võinoh, pigem vist lihtsalt siit ära. Mu majaelanikud muidugi viskasid mind viinamarjadega, kui ma ütlesin, et nii igav on, kui kogu aeg on vaba (nad kõik on hetkel eksamisessioonil ja õpivad nagu segased). 

Aga nagu ikka, jumal on ju olemas ja hoiab mind ja nii kirjutas täiesti lambist mulle Russell, et kuidas mul läheb. Ma siis kurtsin talle, et kõik mu asjad on 3x suuremad kui nad peaks ja elu sakib ja ma hakkan nutma ja ta küsis, kus ma elan. Ma küsisin, et kas ta tuleb mind mõrvama. Ta ütles, et ta tuleb mu jalga üle vaatama. Mainin siis lihtsalt, et ta on personaaltreener, kes tegeleb nii treenimise kui ka toitumiskavadega ja ta on juba ülipalju mind suunanud toitude tegemisel, nii et väga lahe. Ja ta tuligi külla, suhteliselt ruttu. Kuna mul välisuks on ülevalt kinni, aga ma üles ronida ei jõudnud, tuli ta mööda hoovi hoopis aknast sisse, kena saabumine, ma ütleks. Ta oli igasugused sidemed ja toetused ja asjad kaasa võtnud, tohterdas siin mind mingi aeg ja ütlesin siis, et hakkasin just õhtusööki tegema, kas ta tahab ka. Ta küsis ülikahtlustavalt, et mida ma teen ja ma ütlesin rõõmsalt, et tomati-avokaado salatit grillitud juustuga. Ta vaatas mind üliüllatunud ja küsis, kas avokaado mitte polnud selles listis, mida ma ei söö? 

Üks päev ta ütles, et teeb mulle toitumiskava nädalaks, et ma prooviks, aga et ma pean kirjutama kõik asjad, mida ma ei söö. No ma kirjutasin rõõmsalt mingi viis A4 täis, mida kõike ma ei söö ja tõepoolest, avokaado oli seal listis. Praegu ma enam ei paneks, võin süüa küll, ära ei sure. 

Niisiis ma lõikusin salatit ja tema muudkui mässas mu jalaga ja lõpuks tõmbas ta selle mingi nummi musta asjaga kinni ja ütles, et hommikuks on korras ja kell 11 on mul bodypump. Haha! Sõime koos õhtust, see oli siis nii-öelda minu tänu talle, et ta mind tohterdama tuli ning ta läks edasi koju õppima. Mina läksin jälle mingi kell kolm öösel magama, aga panin igaks juhuks ka äratuse, kui mu jalg peaks hommikul okei olema, et trenni minna.

Jalg oligi hommikul okei, imeväel. Niisiis tatsasin trammi, magasin terve tee ja jõudsin siis trenni, kus herr treener veel natuke toibutas mind ja sidus jala uuesti kokku ja käskis väga ettevaatlikult teatud harjutusi teha. Ja ise hoidis ka silma mul rohkem peal kui tavaliselt. Pärast trenni olin ma nii väsinud, et ma tulin koju ja kella 14st kuni 19ni ma magasin. Mul on nagu mingi pandakaru režiim praegu, et ma ärkan ainult söömiseks. 


Pühapäeval oli jälle trenn, mu lemmiku seltskonnaga ja trenn juba algas täiesti komöödia situatsiooniga, seega ma itsitasin terve trenni ja lisaks olid treenerid mõlemad nii hoos ja kolmandaks oli Youssef raskema kava muutnud veel raskemaks, nii et lõpuks ma ei saanud enam aru, kas mu silmade juurest niriseb alla higi või reaalselt pisarad. Mu jook sai vist umbes seitsmenda loo pealt juba otsa. Kahjuks ma ei oska päris täpseid kaloreid ka öelda, sest ma lubasin Sigridile, et ma proovin, kas tema vähene kalorikulu trennist tuleb sellest, et ta minust nii palju vähem kaalub ja panin pulsikellale tema kaalu. Ikka tuli üsna hea kaloritehulk, seega teaduslik test sai tehtud ja ma ise arvan, et oli jälle mingi 700ne trenn, sest Youssefi trennid kipuvad sinna auku minema.

Kui ma koju tagasi tulin, mõtlesin, et issand, mul on ainult viis pühapäevast trenni veel jäänud, kuivõrd ma peaks kuuenda nädala laupäeval koju tulema. Jeerum, kus see aeg kadus ja miks ma neid trenne alles nüüd nautima hakkasin?

Õhtupoolik oli rahulik, vaatasin filmi ja valmistusin normaalsel ajal magama minema, aga see lõppes muidugi kell 2 ja hommik algas jälle pärast 11. Kuna minu mitmenädalase vingumise tulemusena on meil nüüd kaks päeva olnud ilus ilm, siis ma kulutasin selle aja päevitamisele. Kohe mõnuga. Ja üritan täna õhtul uuesti normaalsel ajal magama minna, näis mis seekord sellest välja tuleb. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar