pühapäev, 12. juuni 2016

Nii tore nädal!

Alustuseks tahan öelda aitäh kõikidele, kes Blogiauhindadel minu poolt hääletasid ja mind "Elu välismaal" kategoorias sellega neljandale kohale tõstsid. Minu meelest üli üli lahe ja vägev saavutus, järgmisel aastal osalen kindlasti jälle ja lähen oma võidule järgi ka (ha-ha-ha). Siinkohal mainin ka ära kiituse Mari-Leenule, kes sellise ürituse püsti pani ja ära tegi ning loomulikult ka tema tublile abilisele Sandrale - aitäh aitäh aitäh. Ma polnud isegi kohapeal, aga ikka oli nii lahe ülekannet sellest vaadata. 

Üldiselt oli mul väga väga tore nädal. Teisipäeval muidugi ärgata, et tööle minna, oli maruraske, sest keha oli pisut teises ajavööndis ja jäin magama ikka kella kahe ajal ning hommikul pidin tööd alustama juba 8.30. Samas oli imeilus ilm ja see teeb tuju automaatselt paremaks. Trenni ei viitsinud ma õhtul minna, mul olid isegi asjad kaasas ja kõndisin jõusaalist tuima näoga mööda. Tänaseks ma olen muidugi aru saanud, mis mul motivatsioonilanguse tekitas ja proovin nüüd, kas ilma Kayla kavata ma viitsin trenni teha. Siiani on toiminud. Päev otsa oli hull sushi isu, mõtlesin, et lähen ostan, ah ei lähe, lähen-ei lähe, mõtlesin isegi, et ütlen hostemale, et teeme kodus, aga ei hakanud. Ja siis olin kodus juba peaaegu magama jäämas, kirjutas Naylin mulle, et ta tõi töölt (ta töötas sushibaaris viimast päeva) hunniku sushit ja tal ei mahu külmkappi, et kas ma tahaks. JAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!! Mmmm..


Kolmapäeval aga ootasin päev otsa õhtut, sest kolmapäeva õhtuti on ju Russelli trenn! Tol õhtul ta tegi järjest combati ja siis pumpi, nii et pumpi alguse ajaks tilkus ta juba täiega ja ma küll üritasin teda toetada, aga tal oli ikka päris raske. Kui keegi ei tea, mis on combati trenn, siis see on sõna otseses mõttes 60 minutit järjest hüppamine-keksimine + käeliigutused ja muud kraamid. 


Pärast trenni hakkas mul megakiire, sest Helerin oli juba kohtumise paika pannud ja ma pidin kibekähku sinna ka jõudma. Pesust läbi ja teele, ega täpselt aru ei saanud, kuhu minema pean, aga leidsin tänu google mapsile kenasti koha üles. Käisime sushit söömas ning kui mina esialgu mõtlesin, et sööme kõhud täis ja lähme laiali, siis Helerinil olid hoopis kurjemad plaanid ja nii kakerdasime me keskööni mööda vanalinna kohvikuid-pubisid-baare, ta tutvustas mulle paari uut kohta ning tegelikult oli täitsa tore. 


Neljapäeva hommikul muidugi ei olnud üldse tore, aga mu tuju ja motivatsioon oli jälle nullis, seega ma ei läinudki õhtul trenni ega vajanudki lisaenergiat. 

Reedel otsustasin, et maksku mis maksab, mina lähen trenni ja teen seda kuradima pumpi, kui see on ainus asi, mis mind jõusaali tagasi tõmbab. Hostema jõudis 17.47 koju ja ma lidusin kibekähku minema, et kuueks kenasti pumpis olla. Ainus, millest ma aru ei saa, on see, et mitu pagana korda ma pean seal reede õhtuses trennis käima, et ma aru saaks, et see treener on nii ajuvaba ja ma lähen seal iga kord ainult närvi? Sel korral otsustas ta, et hakkab uut kava õpetama, aga probleem seisnes selles, et tal polnud see endal ka selge (mul juba natuke oli, sest päeval youtubest vaatasin-õppisin) ja nii tegi ta näiteks selliseid lükkeid, et paremale käele tegime korduseid, vasakule mitte, laul sai otsa ja ta ütles aaa upps, mul läks sassi. Või siis näiteks biitsepsi loo ajal õlaliigutusi või õlaloo ajal biitsepsi liigutusi (ma küsisin spetsjom Russellilt üle, kas need liigutused on ehk mõlema lihase jaoks ja ta ütles ka, et ei ole, seega see tädike pani sajaga puusse). Lõpuks kui kõhulihaste aeg oli, pani ta selle Papa Americano duut-dut-dut-dut laulu ja täiesti x-asendis hakkasime kõhulihaseid tegema. Mul reaalselt ei olnud mitte ükski lihas pinges. Mitte ükski. Mõtlesin, et käi kuradile ja tegin omi kõhulihaseid, sest need on viimasel ajal mu lemmikud ja ma lähen nii endast välja, kui ma ei saa kõhul seda põletavat tunnet tunda. 

Okei, ma tundun natuke palju endast välja minevat viimasel ajal. 

Esialgu plaanisime me reede õhtul ka Heleriniga kokku saada, aga rääkisime pisut üksteisest mööda, seega lükkasime plaanid laupäeva peale ning minul jäigi rohkem aega Kellyga skypeda. Me skypesime 3.5-tundi. Non-stop rääkisime. Kui me kaks ikka rääkima hakkame, siis see jutt ei lõpe. 

Laupäeval oli hommikul kell 11 trenn, kuhu ma jõudsin enam-vähem mitte magavana. Ja väga mõnus oli, emotsioon oli hea ja lõpuks tulemus oli ka hea. 

Pärast trenni läksin koju "powernapi" tegema, mis venis paari tunniseks. Helerin juba helistas ja kisas, et see pole mingi powernap. Lõpuks lahenesid meie õhtuplaanid hoopis niimoodi, et läksin Helerini poole, ta tegi meile õhtusöögi ja mulle tegi eraldi salati, et ma ka süüa saaks ja kana ja riisi sojakastmega, mmmmmm... Esiteks, sigahea toit oli ja teiseks, mulle nii meeldib, kui keegi mulle süüa teeb, nõnda nunnu. Jõime veini (valetan, mina üksi jõin,sest Helerin ei joo) ja sõime, rääkisime juttu, kuulasime raadiot, hiljem kolisime üleskorrusele (see tähendab, et ronisime mööda treppe mingi neljandale) ja nautisime seal oma õhtut edasi. Kui me hakkasime välja minema, hakkas vihma sadama ja nii lükkus meie väljaminek vahvalt edasi kuniks lõpuks Helerin ka omale riided selga sai ja me vihma kiuste siiski minema hakkasime. Käisime mööda kesklinna ja vanalinna, baarides ja pubides ja lõpuks läksime Celticasse tantsima ja oh my, nii mõnus oli üle tükitüki aja jälle mõnuga tantsida. Lisaks on Helerin mõnus kaaslane ka, sest ta oskab tantsida ja naudib samamoodi nagu mina. Lõpuks oli kell ma ei tea kui palju ja me olime ma ei tea kus ja jalutasime ma ei tea kuhu, kust google maps väitis, et ma saan koju ja nii ma läksin bussi peale ja sõitsin jumal teab kuhu ja olin pool kolm öösel täiesti lost keset linna, sest buss ei peatunud üldse seal, kus mina arvasin teda peatuvat. No õnneks on leiutatud selline asi nagu google maps ja ma leidsin kodu pärast 1.5km kõndimist üles. Kell pool kolm öösel. 



Täna hommikul ärkasin kell 11. Aa, öösel ma sõin Nutella saia, sest Helerin ei luba mul kunagi linnas süüa. Tallinnas ma alati pärast pidu käisin Hesburgeris söömas, aga Helerin ei luba. Ei friikaid, ei kebabi, mitte midagi. Nii ma pidin nagu vaeslaps kodus nutella saiu sööma. Polnud hullu. Igal juhul hommikul siis viis minu tee jälle trenni, hästi stabiilne elu mul, ma tean. Trennis ei olnud Youssefi. Oli ainult see teine treener. Ja see teine alles õpib ja ta küll saab hakkama, aga ta pole nii motiveeriv, minu meelest. Ta tegi uut kava, mis oli tore ja ta oskas seda palju paremini kui reedene tsikk, aga uue kavaga on alati see katsetamine alguses, et palju raskust panna ja pikad lood on jne, et ei saa päris 100% raskustega teha. Samas mõnus ikka. 

Olgu mainitud, et kui ma trenni läksin, paistis päike, helesinine taevas, panin lühikesed riided selga. Kaks tundi hiljem sadas paduvihma ja ma olin kringliks külmunud, kui ma koju jõudsin. Kohutav.


Kodus tegin endale kiluvõileibasid ja mul läks pärast seda süda nii pahaks, et ma olin voodis pikali ja kurtsin Helerinile, et ma vist suren ära. Mul oli niiiii halb olla. Ma arvan, et asi oli nendes munades. Äkki olid pahaks läinud. Igal juhul mingil hetkel (nii pool üheksa õhtul) otsustas Helerin, et me pole ammu näinud ja läheks jalutama. Mul oli kohupiimakreemi söömisest oluliselt paremaks enesetunne läinud ja nii saimegi pärast üheksat kokku, käisime tegime pargitiiru ja jõudsime siis omadega Cimitiere või mingi säärase koha juurde, padukat sadas täiega ja me andsime alla, sõitsime bussiga koos paar peatust ja läksime siis laiali, tema trammiga ühele poole, ma teisele. Ja nüüd kodus mõnusalt teki all ja valmis alustama uut nädalat.

Homme Belgia avamäng Itaaliaga, me lähme pubisse näppu viskama!

PS! Ma üle tüki aja üritasin oma tuka ilusti panna, siin on praegu nii palav olnud kogu aeg, et olen ta üles kinni pannud ja nüüd on ta nii pikk, et kui ma ta ette panen, ei näe ma mitte midagi. Tuleb vist üks Dublini ots teha ja juuksuri juurde minna. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar