neljapäev, 2. juuni 2016

Külaliste viimased päevad

Nagu viimati kirjutasin, siis esmaspäeval olid Geelika ja Silver plaaninud minna sõja- ja automuuseumisse, Juubeliparki. Olin neile joonistanud kava, kust-kuhu-millega, aga noh, see läks viltu juba esimeses punktis, kus trammipeatus oli ootamatult hoopis maa all. Maa all, see tähendab, et maa peale tulemiseks on umbes neli erinevat kohta ja tõenäosus, et nad tuleks välja just seal, kus mina tahtsin, oli ju ainult 25%. Nii oligi, nad tulid välja, olid täiesti kadunud, aga õnneks kohalikud juhatasid nad õigele teele. Väljas sadas paduvihma ja enne, kui nad muuseumisse jõudsid, olid nad juba läbimärjad. Oojee, Brüssel. 











Mina olin kodus asjalik ja kui nad ühel hetkel helistasid, et nad ei tea, kus nad on, siis ma mõtlesin, et ohooho, aga siis tuli kohe järgi, et nad on Euroopa Komisjonis. Hahaha, no olgu, vähemalt ma sain aru, kus nad on, kuigi nad ise ei saanud. Kupatasin nad metroosse, ise mõtlesin, et ei tea, kas nad mäletavad, mis selle õhkulastud metroojaama nimi on või mitte, sest Geelika paaniliselt kartis nii seda piirkonda kui ka metroosid üleüldiselt ja see oli just see, kuhu nad tollel hetkel minema pidid. Mäletasid, aga ei olnud vist kindlad, seega said sõidetud. Mõni hetk hiljem kohtusime kõik koos Brouckeres ehk kesklinnas, käisime söömas ja mõtlesime, mis me selle pagana ilmaga peale hakkame. Käisime pisut shoppamas, Primarkis, aga kahjuks oli see pood hetkel täiesti nõrk, kogu toodang oli välja vahetatud, värve ei olnud üldse ning trenniriideid samuti mitte. 


Sealt ära tulime, mõtlesime, et käime poes ja lähme parem koju veinitama, aga ütlesin, et me kas jõuame minuti pealt või tõmmatakse meil nina eest uks kinni. Lõpuks buss jõudis peatusesse 18.59 ja me lihtsalt jooooooooksime poodi, et meid sisse lastaks ja lasti ka ning hargnesime kohe laiali, kes mida tooma pidi ja olime enne kassas kui pool poodi, kes enne meid poes juba olid. Ässad. Kodus tegime jälle pastat, aga seekord kanaga, kuna meil oli terve kana saadud. Mina olin nagu linnabeib, kiskusin paar tükikest siit ja sealt, Geelika läks kana kallale, rappis seda nagu hullumeelne, aga lõpuks pasta valmis sai. Sõime-jõime ja nautisime olukorda. Magama läksime mingi kahe ajal. 


Teisipäeval oli noortel Mini-Euroopa plaan, mina pidin liituma veepargis. Jälle kenasti kava neile kaasa, aga õnneks sel korral oli lihtsam, seega nad kaduma ei läinud ja jõudsid kenasti kohale ka. Muidugi jälle ladistas vihma ja oli üsna nõme ilm, aga Brüssel tervitas neid lihtsalt oma parimas olekus, muud midagi. Kuskil kahe ajal liitusingi nendega Mini-Euroopa juures ja läksime veeparki, Oceadesse, kus me ka Karoliniga käisime. Sel korral oli lahti ka saunamaailm, mis eelmine kord ei olnud ning Silver proovis ära ka selle toru, kuhu mina sisse minna ei julgenud. Ei julgenud ka pärast tema käimist. Tsillisime kolmekesi ühe tuubi peal ning siis kahekesi ja ühekaupa, Geelika ja Silveri üks sõit läks nõnda õnnetult, et Geelika lendas tuubist välja, peaga vastu toru ja Silver sõitis talle sajaga otsa, seega kui nad lõpuks alla ja vette jõudsid, oli oi-oi-oi kui ai-ai-ai. 

Pärast veeparki olime kõik nii näljased, et oleks võinud ükskõik mille ära süüa. Kuna me olime iga õhtu kodus süüa teinud, otsustasime sel korral minna sushit sööma, Makisusse, mis on ainus normaalne sushi Brüsselis. Järjekord ei olnudki eriti pikk ja toit lauda toodi ka alla 10 minuti, seega ma ausõna ei saa aru, mida Sushiplaza vennad teevad, miks neil järjekord kogu aeg tund ja peale on, siin on reaalselt nii, et seisad tund aega järjekorras ära, kõik inimesed jäävad kohapeale sööma, aga ikka saad toidu max 10 minutiga kätte. Täpselt samamoodi on köök kohapeal, teevad kohapeal, köögis kokkasid 3 (sushiplazas mu meelest veel rohkem), aga teenindus on 5x kiirem. Hinnad on ka pea poole odavamad. 


Kusjuures, kui juba sushini jõudsin, siis mainin ära, et Geelika ja Silver tõid mulle ka sushit, sushiplazast, kenasti käsipagasis üle piiri. Ainult sojakaste võeti ära (kuigi oli ringivillitud väiksesse pudelisse ja pandud vedelikukotti). Nii, et kui keegi veel plaanib seda kunagi teha, siis sushit on võimalik käsipagasis Euroopa Liidu piires vedada küll. Ma sain veel lisaks Kalevi kommi, Mesikäpa soksi, leiba ja kilu, Daimi komme ja kohukesi. Nüüd veel nõks üle 40 päeva vaja kannatada ja siis saan juba kodus ise kõike seda nosida. 

Kodus tegelesime pisut pakkimise ja jutustamisega, lõpuks läksime voodisse jälle mingi kahe ajal ning hommikul ärkasime alles pool üksteist. Olime otsustanud, et lähme sööme lõunat ja vahvleid ning siis viin nad lennujaama transfeeri peale ära. Nii tegimegi. Äraminnes oli küll suht nukker, Silver veel ütles „tsau Gerli kodu,“ ja siis ma mõtlesin, et issand, ma jäängi nüüd üksi siia. Õudne! Täiesti „üllatuslikult“ sadas väljas vihma, temperatuur oli miski 14 ning me sõime kõhud täis, käisime korra veel pissiva poisi juures, kellel olid sel korral rahvusvahelise piimapäeva pärast helesinised riided ning Geelika-Silver sõid seal vahvlit, kuna seal on kõige parem ja kõige odavam. Naljakas oli see, et nad pettusid pissivas poisis, pettusid aatomis, pettusid Belgia vahvlis, ma ei tea, mis neile siin üldse meeldis. Parlamendis vist meeldis. (ha – ha, see on tegelikult iroonia, eksole) Lõpuks siis jalutasimegi Midi jaama, mis on üsna selline, mitte meeldiv kant ning me olime pisut ka ära eksinud, GPS küll vapralt üritas meid aidata, aga pisut jäi puudu. Samas, jalutasime veidi aega ringi ja leitud ta oligi. Bussi juures veel tegime grupikalli ja nii nad läksid. Ma sel korral kurb ei olnudki, sest ma mõtlen kogu aeg, et varsti varsti mul ka kojuminek. 


Edasi kakerdasin mööda Midi jaama metroosse, sõitsin Louisasse ja sealt kenasti trammiga koju. Kuna ma olin megaväsinud, jäin kodus hoopis magama ning mõtlesin, et savi see pood, küll ma midagi söön hommikul, a la muruliblesid või nii. Kui üles ärkasin, oli mul pool tunnikest veel aega, et trenni sättima hakata ning kuna tegemist oli kolmapäevase pumpiga ehk mu lemmiktreeneriga, ei olnud sellist variantigi, et ma ei lähe. Russell oli üksinda, millegi pärast, aga rahvast oli saalis veel rohkem kui tavaliselt ja õhku üldse polnud ja mingi kutt oli täiega härra tähelepanuvajadus, a la viskas poole loo ajal lihtsalt oma kangi vastu maad, et ähhh maijõuuuaaa mjäu mjäu mjäu. Ma lõpuks vaatasin ta poole, et mida kuradit Sa teed, katsu olla, pane siis vähem raskust, kui Sa ei jõua. Jobu.


Pärast trenni veel lobasime Russelliga ning siis oligi aeg pesu ja metroo jaoks. Metroos mõtlesin, et daamn, kodus ei ole ikka mitte midagi süüa ja kõik poed ju ka kinni ja järsku näen, Louisa metroojaamas, Delhaize pood lahti kella 22ni. JUMAL ON OLEMAS. Ausõna. Ostsin sealt siis omale krõbinaid ja piima ja läksin topeltrõõmsalt trammi peale. Vihma sadas. Lihtsalt mainin. Jõudsin koju, sõin õhtuks Mesikäpa šokolaadi, sest ma ei viitsinud süüa teha, vaatasin ära Naabrist parema saated ning läksin magama. Kell oli hellalt kolm saamas.

PS! Silver kirjutas, kui nad Lätis maandusid, et siuke tunne, et maandusid Türgis, väljas 28 kraadi ja võtsid kohe lühkarid selga (siit läksid nad ikka jopedega). Saatsin ta pimedasse kohta. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar