esmaspäev, 20. juuni 2016

Jalka lainel

Mäletan, et rääkisin Karolinile, et loodan, et ta on jalka ajal veel siin, et siis saame ühe korra pubisse minna jalgpalli vaatama, et ma täiega tahaks näha, miuke see kohalik melu on. Nüüd on juba nii, et jalgpalli saab mu elus kuidagi eriti palju olema, sest tundub imelik mitte vaadata, kui juba sai hakatud vaatama. 

Esmaspäeva õhtul käisime vaatamas Belgia avamängu Itaaliaga, mis nad küll kahjuks kaotasid 0-2. Esaimese poolaja vaatasime vanalinnas mingis ägedas kohas, mis nägi välja nagu metroojaam või Harry Potteri rongijaam. Megapalju rahvast oli ja kuigi korraks oli kõhe ka, et ühtegi kontrolli ukse peal ei olnud, siis tegelikult oli megaäge. Teiseks poolajaks kolisime Roostersisse, mis oli nii täis, et me istusime trepi peal nagu vipid. Ma ütlesin enne mängu, et kaks väravat tuleb, kas 1-1 või võidab Itaalia 2-0 ja nii läkski. Ekstrasensov! 

Neljapäeval käisime ka jalkat vaatamas, tol korral olime Roostersis terve aja, sest seal oli hea olla. Saime oma privaatse ala ka, koos diivanitega, libistasime väikest veini ja nautisime jalgpalli Saksamaa ja Poola vahel. See jäi viiki. Üsna igav. 

Laupäeval käisime vaatamas Belgia ja Iirimaa mängu, Iiri pubis nimega Michael Collins. Mina tahtsin sihilikult sinna minna, ikka iirlaste sekka, aga kui kohapeal selgus, et fänne on umbes 300 meie 3 belglase vastu, siis korraks oli ikka nutune seis küll. Muidugi selle mängu Belgia võitis kenasti 3-0 ja nii ei seganud meid isegi paduvihm, mis meid teise poolaja kostitas (me istusime õues).



Raekoja plats oli värviline Orlandos toimunud tulistamise pärast ning mu lemmik maja Brüsselis vahetas pilti geilipu ja Ameerika lipu vahel. Nii armas. Brüsselis on üldse igasugused toetusavaldused alati hästi suurelt ja no, geidesse suhtutakse siin väga hästi, alles mais oli geiparaad ja siis olid trammis ka suured kirjad, et armastus on liiga ilus, et olla varjatud. 




Üks päev me käisime jalutamas, Helerini ja väikse neiuga, käisime Juubelipargis ja Skandinaavia poes, kust ma sain Fazeri šokolaadi ja Estrella krõpse.  Pargis jalutasime veidi ringi ja läksime siis mänguväljakule, kus kõrval hakkasid penskarid zumbat tegema, siuke 60+ mees oli treener ja 20 kilkavat naist ümber, nii lahe oli. Muusika oli ülihea, tantsisime kaasa ja nautisime täiega. Mu väike neiu ka nautis, et oli mänguväljak lõpuks suure liivakastiga, meie kodu mänguväljakul ei ole liiva üldse ja ta täiega õnnetu sellepärast. Ja siis tuligi lõpuks nädalavahetus, mida ma alustasin maitsva Magnumi jäätisega. 


Laupäeval oli meil Heleriniga täiesti geniaalne idee minna ja teha kahte trenni. Kell 11 algas Bodypump koos Russelli, Jorge (see megaäge hispaania treener Trooni klubist) ja veel ühe naisega, keda ma nägin esimest korda ja kes oli ka ülilahe! Tund aega möödus lihtsalt lennates. Pärast seda jäime veel Bodycombatisse, mis on mingi poksitrenn, noh, hüppad ja kargad ja möllad, aga käega peab poksima kogu aeg. Ma eriti ei osanud, sest ma pole mingi kakleja tüüp, aga ma üritasin täiega ja kuigi vahepeal tahtsin nutma hakata, sest ma ei osanud korraga panna käsi, õlgu, jalgu ja puusasid õigesti, siis vähemalt ma üritasin ja see on pool võitu. Kahe tunni möödudes oli kalorite kulu 1410. Ei saaks rohkem rahul olla. 



Pärast seda, kui me olime nii tublid olnud, käisime me kõrvaltänavas sushit söömas ning pärast jalgpalli käisime veel jalutasime 2 kilomeetrit läbi linna ja käisime frozen jogurtit söömas. Ameerikas on ikka tükk maad etem see asi, aga päris mahakandmisele ei pea ka panema, maitses hästi. Ja hästi ilus ja hubane kohvik oli ka, siuke boheemlaslik ja roosa ka natuke. Lõpuks ma jõudsin koju alles kella seitsme ajal, aga nii hea tunne oli, et päevaaktiivsus oli üle 300%. 

PS! Üks asi, mis mulle Helerini juures meeldib, on see, et ta kuulab mind kogu aeg tähelepanelikult. Näiteks ütlesin ma talle ükskord jutu sees, et mulle meeldib sushi kreemjuustuga ja siis ühel korral, et Makisus pakuti soolast ja magusat soja, aga soolane on ikka palju parem, paradiis ja nii küsis ta minult, kas ma suudaks süüa sushit ilma kreemjuustuta või ilma sojakastmeta? Täiesti tühja koha pealt. Mulle nii meeldis see, et ta oli mind kuulanud.


Kuna ma aga laupäeval olin nii lotovend, et ma oma trennikaardi trammis ära kaotasin, ei saanud ma pühapäeval trenni minna. Laupäeval lasi Russell meid mõlemaid tasuta sisse (Helerin oleks pidanud muidu 9€ maksma), aga pühapäeva osas ma polnud kindel, kuidas ma sisse saan, sest uus kaart maksab 15€ ja ma keeldun seda paari nädala eest maksmast. Seega ma käisin hoopis pargis ja laadal, kust skoorisin omale nelja euroga kilo maasikaid, kilo mureleid, kaks avokaadot ning jalutasin siis spordiklubisse, kus oma väljamõeldud looga saada uus tasuta kaart. Uut küll ei antud, aga pandi süsteemi sisse märge, et mind esialgu sisse lastaks. Ma vaatan, kaua see esialgu kestab ja mõtlen siis edasi. Päeva teises pooles tudusin veel veidi ning nii olingi laadinud patareid täiesti täis, et alustada uut töönädalat. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar