neljapäev, 9. juuni 2016

Belgia belgia belgia

Ühel laupäeval kohtusin (tegelt küll juba reedel korraks) uue majaelanikuga, Jonathaniga, kes on belglane, elab Brügges (ja kutsus mu juba külla). Ta on ülilahe kutt ja ilmselt parima inglise keele oskusega siin majas, sest ta oli esimene, kellel polnud mingit probleemi minuga rääkimisel. Okei, Eva on ka päris edukas selles. Igal juhul kui me olime kaks korda tere-kuidasläheb-headaega vestlused ära pidanud, sattusime koos õhtust sööma ja rääkisime pikemalt.

Tema nali: Kujuta ette, Vatikan osaleb Eurovisioonil ja siis neil on rahvahääletus ja öeldakse, et 12 punkti läheb Itaaliale ja rohkem punkte meil pole, kuna meil pole rahvast, kes hääletaks. (vihjates Vatikani rahvaarvule). See oli päris naljakas. Me küll googeldasime pärast, et neil on lausa 800 inimest seal, aga see on ikka päris naeruväärne küll.

Üldiselt on siin majaelanikega lõbus, siin on üks tüdruk, kes on inglise keeles väga nõrk, aga ta on enamus aega oma kutiga ja see oskab enam-vähem, seega ta tõlgib. 0 korrusel elavad Naylin ja Massimo, kes mõlemad on ülitoredad, minu korrusel elavad Laura ja Jonathan, kellest esimesega me pole väga palju kohtunud, teisel korrusel elavad Marie ja Florence ning kolmandal korrusel elavad Eva ja Oriande. Üks elanik on veel Romane, aga teda ma kohtasin esimest korda alles eelmisel nädalavahetusel. Mu lemmikud on Eva, Massimo ja Jonathan, puhtalt nende keeleoskuse ja huumori pärast, aga samas on kõik väga sõbralikud. Kuigi siin omajagu probleeme ka on, näiteks viiakse nõud oma tuppa ja mingi hetk ei olnud nädal aega järjest ühtegi kahvlit köögis ning on probleem prügi väljaviimisega, aga see vist ei olegi niivõrd majaelanike probleem kuivõrd probleem sellega, et loomad pistavad prügi kohe nahka, nagu see õue tõstetakse. Vahepeal on ka lärmiga probleeme, mina ise olen üritanud 23st vaikust hoida, aga siin mõnikord on möllu hiliste tundideni või alustatakse hommikul vara. Mind iseenesest ei sega, ma õppisin peo ajal magama, kui ma Assakule kolisin, sest mu tuba oli pidude peal. 

Trenniga läheb jätkuvalt hästi, kuigi ma ühe nädala jätsin Kayla sujuvalt vahele, mul lihtsalt ei tulnud tuhinat peale ja ma tean, et nii ei ole mõtet, siis ma ei pinguta. Pigem teha paus ja panna siis uue hooga edasi. Bodypumpid on lõbusad, kuna kohustuslik on õiget kava teha ainult kuu aega ja siinsed treenerid 99% ka kohe pärast seda aega muudavad oma kavasid, seega pole sellist üksluiset värki, et kõik laulud on peas ja liigutused on peas ja igav. Mu lemmikuteks jätkuvalt Russell ja Youssef, kelle trenne on nädalas kokku 3, kus ma ka nui neljaks alati kohal olen. 

Mis üleüldiselt puudutab elu Brüsselis, siis see on jätkuvalt siuke üles ja alla. Kui Ameerikas ei olnud mul kunagi rutiini tunnet või oli alati midagi teha, kuskile minna, kellelegi helistada, siis siin seda tunnet ei ole. Esiteks, mul ei ole tekkinud siin niimoodi sõpru, kellele ma saaks iga kell helistada ja teiseks, ega siin tegevusi ka pole. Selles mõttes, et Eesti tüdrukud muidugi on siin, paar tükki, kellega me saame väga hästi läbi ja kui kokku saame, räägime palju ja on tore, aga neid kokkusaamisi on keeruline organiseerida, kuivõrd neil on veel koolid ja minul trennid. Siin on mul tihti tühi tunne, üksildane, ma isegi ei oska seletada, sest ma ei tunne ennast kunagi üksi tegelikult ja ma pole kunagi õnnetu sellepärast, et ma pean üksi olema. Ma arvan, et siin on suuresti süüdi viimase aja graafikud, kus ma olin pidevalt vaba ja no tee mis tahad, ei ole siin midagi teha päevad otsa. Esimene päev käid poes, teine päev koristad, kolmas päev pargis, no paar päeva käid veel trennis ja siis? Jep, siis ei ole midagi enam teha. Kohalikud on kõik eksamite lainel ja see tähendab, et nad õpivad kogu aeg, ei käi väljas, ei suhtle.

Ma mõtlesin selle peale, et  ma tean, et ma esimese asjana hakkan siin neid bodypumpi trenne igatsema, mis kolmapäev, laupäev ja pühapäev on, sest olgugi, et ma alguses rääkisin, et keegi ei asenda Rein Kahrot, siis ma pean nüüd tunnistama, et ma hakkan neid segaseid trenne ikka täiega igatsema, kus pannakse muusika nii põhja, et keegi ei kuule kedagi ja kõik kangid on raskemad kui nad eales on olnud ja süda on juba paha, aga ikka teed ja lõpus kõik plaksutavad ja patsutavad seljale, et tänks mees, motiveerisid täna mind ka.

Ma ilmselt hakkan ka igatsema neid parke, sest ma ei tea Tallinnas eriti selliseid kohti, kuhu jalutama saab lihtsalt minna. Muidugi, siinkohal aitab kaasa Assakul elamine, sest seal ikka metsa leiab, aga see pole päris see. Ja võib-olla ma ka hakkan igatsema neid makroone siin, neid sidruni ja õuna omasid, mida pissiva poisi juurest saab. Aga võib-olla ei hakka kah, sest Sigrid teeb palju paremaid. Ja rohkem mul polegi midagi igatseda. Ilma naljata. No okei, lisaks trennile ma hakkan igatsema ka osa inimesi Youssefi grupist ja Russelli kindlasti, aga ta kolib nagu nii Kanadasse, seega me ei saaks koos olla ka siis, kui ma endiselt siia jääks, seega, lõppkokkuvõttes ma ei jäägi midagi igatsema.

Täna sai ka kojusõidu pilet ostetud, 15.juuli boom boom, koduuuu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar