pühapäev, 26. juuni 2016

Vahel ei mõista

Ma ei ole mitte kunagi rahul. Tahtsin gümnaasiumis minna teise kooli. Läksin. Paari kuu pärast kahetsesin oma otsust rängalt. Pärast gümnaasiumi tahtsin ülikooli, ise valisin, ise läksin, olin rahul ka. Mingi aja pärast jälle ei olnud. Läksin teise ülikooli, valisin oma lemmiku eriala, olin nii rahul kui veel olla sai, aga ometi ei olnud ma rahul. Ma tahtsin omaette elamist, sain. See oli väga väga lahe, aga ma hakkasin tahtma välismaale. Ma tahtsin Ameerikasse, ma sain, olgu, sealt koju tulla ma ei tahtnud. Ma tahtsin kruiisilaevale tööle, ma sain, aga kui ma seal olin, ei olnud ma rahul. Praegu muidugi teeks ma kõike, et sinna tagasi saada. Ma tahtsin tööd, kus ma saaks areneda ja mis oleks nii-öelda päristöö. Ma sain. Üsna pea aga hakkasin otsima uusi väljakutseid. Tahtsin Eestist ära, sain, aga mõne kuu pärast juba ei olnud ma rahul ja hakkasin vaatama, mis variandid mul veel on. 

Sest sa oled kitseaasta sõnn. Mitte kunagi mitte millegagi rahul ei ole, ka siis kui oled rohelisel aasal ja kõik peaks chill olema.

See on mu ema lause. 

See järsku loksutas kõik mu elus paika. Kogu mu käitumismuster, mida ma senini olin üsna arusaamatuks pidanud, tundus nüüd nii loogiline. Täpselt selline mu elu ongi. Nii minu enda elu, minu otsused kui ka minu suhted teiste inimestega. 

Ma olen üsna võimatu ja üsna hea sõber kaks ühes. Ma võin olla maailma parim sõber, tuua tähed ja kuu, sõita öösel järgi, vastata kõnele kell neli hommikul, veeta päevi koos ja teha midagi lõbusat, aga järgmisel hetkel võin ma suvalisel momendil selja keerata. Ütleme nii, et mu lähedasemad juba on hakanud mu mustrit läbihammustama, mis hetkel tuleb mind üksi jätta ja pigem mitte torkida, aga on ka neid, kes veel ei ole ja kes lihtsalt vangutavad pead, et ei tea, mis sellel Gerlil jälle juhtus. 

Sarnaselt sõprussuhetele, käitun ma ka suhtes olles samamoodi. Ma võin ühel päeval armastada nii palju, et süda läheb lõhki, aga järgmisel päeval vanduda maapõhja selle sama inimese käitumist. Ma olen loonud endale oma peas piirid ja normid, mida ma vastavalt vajadusele ja tujudele liigutan edasi-tagasi. Kuidas muudmoodi seletada suhet noormehega, mis kestis kaks aastat, aga mille ma lõpetasin päeva pealt ära sellepärast, et ta küsis minult, miks Katie ja Williami pulma nimetatakse kuninglikuks? See oli täpselt see minu peas olev karikas, millesse kukkus viimane piisk ja ilma analüüsimata sain aru, et nii on õige. Ma kusjuures ei ole oma otsust tänaseni kahetsenud, ma pigem imestan, et mul nii kaua aega võttis, et selleni jõuda. 

Teistpidi võttes olin suhtes noormehega, keda ma ei hinnanud üldse. Tema oli selle tähtede ja kuu toomise rollis, aga mina olin jälle see rohelisel aasal vennike, kes millegagi rahul ei olnud. Siinkohal võin öelda, et seda ma küll kahetsen. Isegi mitu aastat hiljem taban end aeg-ajalt mõtlemast hetkedele, mis meil olid ja mis meil oleks võinud kõik olla, ma igatsen teda, aga ma pole päris kindel, kas ma tahaks temaga uuesti suhtes olla. Me mõlemad oleme kasvanud, arenenud ja muutunud. Siinkohal mu süda koostööd absoluutselt ei tee ja iga kord, kui ma teda näen, tahaks ma talle öelda, kui valus on kedagi armastada nii, et sellel vastuarmastust pole. Tegelikult isegi see ei ole õige, ma olen suhteliselt kindel, et siin on tunded vastastikused, aga kuna ma olen nii püsimatu ja pole kunagi rahul, pole mõtet ka üritada minuga suhet luua. Ma ei ole valmis mitte kellegi pärast oma plaane muutma. 

Tulles tagasi sõprussuhete juurde, siis ma olen ikka totaalselt kapriisne. Üks mu sõbrannadest ütles hiljuti, et ta üritab kogu aeg minu normide järgi käituda ega midagi nii lolli mitte teha, et ma tema peale karjuma hakkaks. Samal hetkel olin ma oma teise sõbranna näo täiesti täis sõimanud, sest ta käitus nii lollisti, et see ei mahtunud mu pähe. Ja isegi sellest hetkest ei piisanud, lõpuks pani mulle aru pähe hoopis kolmas sõbranna, kes tõi mulle nii elulise näite, kuidas keegi oli samas olukorras (aga tol korral olin mina see, kes valesti käitus) minu näo täis sõimanud ja mida mina tundsin. Mu vend ütleb mulle tihti, et pindu teise silmis näen, palki enda omas mitte. Ja nii ongi. Ma ei ole selline inimene, kellel peab alati õigus olema (aga üsna tihti peab ka), aga ma olen selline inimene küll, kes unustab oma vead, aga teiste omi mitte. 

Kui jätta kõrvale need mu normid, mida isegi mu sõbrad juba üritavad järgida, siis tegelikult ma hoian oma sõpru väga. Mis mind meeletult närvi aga ajab, on see, kui sõbrad mind samamoodi ei hoia. Ma ei tea, mis egotsentriline tegelane see mu sees on, aga ma üsna tihti võrdlen ennast ja oma sõpru. Pidevad on fraasid, et mina tema heaks ju tegin, miks tema minu heaks ei tee. Mu ema ütles mulle päris ammu, et ma olen liiga hea sõber, et mind kasutatakse ära. Aga ma ei oska teistmoodi. Ma tahan kõikidega läbi saada, tahan kõiki aidata, kõigi jaoks olemas olla. 

Järgmisel hetkel ei tee ma mitte kellegi sõnumeid isegi lahti. 

Ma ausalt ei tea, miks see nii on. Mul on need oma hetked, kus mul on inimestest ja suhtlemisest kõrini ja ma olengi üksinda, vaatan filme, loen raamatuid, ega ole kellegi jaoks olemas. Mõni hetk hiljem korraldan ma enda juures istumise ja iga inimene, kes julgeb mu kutsele ei vastata, on automaatselt blacklistis. Selle peale ma ei mõtle, et võib-olla ma just seda sama inimest ignoreerisin hetkel, kui ta mind vajas. 

Tänase päeva jooksul sain ma kaks otsust oma sõbrannadelt, kus üks neist unustas kuupäeva, millal ma oma sõpradega nii-öelda tagasitulekupeo teen ja sättis teised asjad samaks päevaks ning teine otsustas pidada oma sünnipäeva kahest valitud kuupäevast sellel, mis mulle ei sobi. Kui ma oma emotsioonidest, mitte mingitest kurjadest, vaid lihtsalt pisut kurbadest kolmandale sõbrannale rääkisin, ütles ta mulle haamriga reaalsust pähe lüües, et ma ei saagi oodata, et inimesed panevad oma elu ootele kuniks mina mööda maailma käin ning on valmis minu kohaloleku ajal kõike minu järgi tegema. Et nende elu läheb edasi ilma minuta. 

Jah, see oli haamriga löök pähe. 

Mõnikord ma tahaks, et minus oleks natuke rohkem ratsionaalsust, realisti ning et ma käituks veidikenegi oma vanusele vastavalt, kadestan teisi, kellel on minuvanusena pere, kodu, lapsed ja mina mõtlen ainult sellepeale, et davai, kuhu järgmiseks piletid ostan? Ma ei mõtle selle peale, mida minu lähedased tunnevad iga kord, kui ma ära lähen, aga olen silmnähtavalt endast väljas, kui mind avasüli koju tagasi ei oodata. Nokk kinni, saba lahti, kas pole?

Ma isegi ei tea, mida ma öelda tahtsin või kuhu ma jõuda tahtsin, aga ma olen nüüd nii kurb, et ma tahtsin kõik kirja panna ja siis teki alla pugeda ja lasta padjal kõik pisarad kokku korjata. 

reede, 24. juuni 2016

Pidu, reis, lõpetamised

Sellel nädalal oli mu väikse neiu sünnipäev ja ta sai ametlikult kaks! Kinkisin talle Maša telefoni, mis röööögib üle toa, ühe kleidi-retuuside komplekti ning paksud vildikad. Hostvanemad kinkisid talle ka hunniku Maša ja Karu asju, seega võib vist aimata, kes ta lemmik tegelane on praegu. 

Nädala algus oli ilma poolest jama, vihma sadas ja me saanud isegi korraks õue minna. Kolmapäeval õnneks oli hea ilm, seega nagu ma sinna läksin, söötsin pliksi kõhu täis ja läksime õue, sõitsime bussiga Ambiorixi, jalutasime Helerini juurde ning käisime koos jalutamas. Meie jalutasime, Helerin jooksis ning tegi plankingut ka lõpus pargis. Päeva teises pooles pakkisime asjad ja läksime kõik koos Luksemburgi. 

Luksemburgis oli meil renditud korter, mis asus linnast umbes 3,5km kaugusel ja kahjuks seal vahel erilist bussiliiklust polnud, seega jalatakso oli parim sõber. Õhtul sain autoga linna, kust ma jalutasin veidi ringi ja leidsin eest terve linna täis pidu. Nimelt tähistatakse Luksemburgis 23.juunil National Dayd (riigipäev siis või midagi säärast), aga pidustused on 22sel. Umbes nagu meil jaanipäev, et jaaniõhtul käib räige läbu. Mulle hullult meeldis, inimesi oli hästi palju, igal pool muusika ja DJd, sai jalkat vaadata, linn ise oli ka megalahe ning ma sain kuue euroga omale pizzahuti pizza, joogi ja magustoiduks jäätist ka. Vot kus skoorimine! 





Umbes kümne ajal tahtsin ma hakata ilutulestiku paika minema, aga turvamehed lõikasid kõik mu teed ära ja seletasid, et ma ei saa. Ma loll ei saanud ka kohe aru, et see mets, kuhu ma sihin, ongi see, kust see ilutulestik õhku lastakse. Lõpuks ronisin kuskilt mäest ikkagi jälle üles ning sealt avanes mulle linna parim vaade, nii et nägin kõik ära, ka pisemad, mida näiteks hostvanemad ei näinud (sest nad olid orus). Ja see ilutulestik - WOOOOOOOOOOOOOOW. Raha on, mida lennutada. 16 minutit täiesti ebareaalset paugutamist, järjest kõik jooksis, ei mingeid apse ja kui ilus ilus ilus ilus.. 



Edasi siis jalutasingi ma koju, päeva peale sain kokku 15000 sammu, võis rahule jääda. 


Neljapäeval magasin hommikul mõnusalt pikalt ning siis olid küll esialgu muud plaanid, aga lõpuks sättisin ennast mingi aeg linna jälle, et seal siis süüa ja päevavalguses ka pilte teha. Millega ma mööda panin, oli ilm, sest väljas oli 30+ kraadi ja mul polnud kaasas mitte ühtegi lühikest riiet. Muidugi, ma poole tee peal tabasin end mõttelt, et lühikeste pükstega oleks sellist maad olnud üsna tüütu käia, sest need kerivad ennast kogu aeg üles (ja ma ilmselt oleks ka räigelt ära põlenud). Käisin vaateplatvormil, käisin kesklinnas, vanalinnas, käisin teisel vaateplatvormil, sillal, sõin vahepeal lõunat ka niksinäksi ja jõudsin pärast viite koju, tegin kiire powernapi ning poole seitsmest olin tööpostil.








Veidi enne keskööd mu töö lõppes ning tulin autoga Brüsselisse tagasi. 

Hüpates korra veel tagasi, siis teisipäeva õhtul toimus meil majapidu ja kui ma alguses olin hullult entusiastlik ja mõtlesin, et oo äge, siis sain üsna kiirelt aru, et see polnud mitte MEIE majapidu, vaid terve Brüsseli majapidu ja 2 tüdrukut meie majast olid kokku kutsunud 40 inimest sinna. Seltskond muidugi on tore, selle vastu ei saa, aga kui see seltskond ennast kanepist segi tõmbama hakkas, otsustasin mina, et aitab ka. Ma konkreetselt ei oska midagi teha selliste inimestega, nad on mingilt teiselt planeedilt ja ma pigem ei fänna seda. Igal juhul mina kutsusin Helerini, kes saabus enne ametlikku peoaega, aga enne tema tulekut meil oli veel kuuekesi õhtusöök ka koos. Igal juhul pidu oli meil kahel tore, rääkisime juttu erinevate inimestega ning peamiselt Jonathani ja tema sõbraga, sest ülejäänud kiskusid kuidagi gruppidesse ära ja kuigi vahepeal vestlesime nii mõnegi teisega, siis peamiselt olime neljakesi. Viimase trammiga läks Helerin koju ja mina ka magama, sest hommikul oli ees ootamas siiski tööpäev. Ülejäänud lõpetasid umbes viie ajal. 

Ees Romane, vasakult Marie, Oriane, Florence, Jonathan ja mina
Mina - Oriane - Helerin - Eva - Marie - Naylin

Mina - Florence - Eva - Naylin - Oriane - Marie - Jonathan
Lõpetuseks oleks vist paslik soovida kõikidele õnne, kes sel nädalal lõpetasid ja kuidagi läks nii, et enamik mu lõpetajatest tegid seda sel nädalal (okei, kolm tükki tegid seda lausa samal ajal). Hea, et ma Eestis polnud, sest ma poleks elusees välja mõelnud, kuidas olla kolmel lõpetamisel samal ajal. Siinkohal ka aitäh Karolinile, kes aitas mul Kellyle niivõrd armsa üllatuse teha, et see võttis silma märjaks nii temal kui ka minul. 

Niisiis, palju õnne Kadile riigiteaduste bakalaureusediplomi eest, Eterile sotsioloogia bakalaureusediplomi eest, Kasparile politseiameti omandamise eest, Kellyle õigusteaduse magistridiplomi eest ning Sirlele turunduse magistridiplomi eest. Ülivägevad olete te kõik!




esmaspäev, 20. juuni 2016

Jalka lainel

Mäletan, et rääkisin Karolinile, et loodan, et ta on jalka ajal veel siin, et siis saame ühe korra pubisse minna jalgpalli vaatama, et ma täiega tahaks näha, miuke see kohalik melu on. Nüüd on juba nii, et jalgpalli saab mu elus kuidagi eriti palju olema, sest tundub imelik mitte vaadata, kui juba sai hakatud vaatama. 

Esmaspäeva õhtul käisime vaatamas Belgia avamängu Itaaliaga, mis nad küll kahjuks kaotasid 0-2. Esaimese poolaja vaatasime vanalinnas mingis ägedas kohas, mis nägi välja nagu metroojaam või Harry Potteri rongijaam. Megapalju rahvast oli ja kuigi korraks oli kõhe ka, et ühtegi kontrolli ukse peal ei olnud, siis tegelikult oli megaäge. Teiseks poolajaks kolisime Roostersisse, mis oli nii täis, et me istusime trepi peal nagu vipid. Ma ütlesin enne mängu, et kaks väravat tuleb, kas 1-1 või võidab Itaalia 2-0 ja nii läkski. Ekstrasensov! 

Neljapäeval käisime ka jalkat vaatamas, tol korral olime Roostersis terve aja, sest seal oli hea olla. Saime oma privaatse ala ka, koos diivanitega, libistasime väikest veini ja nautisime jalgpalli Saksamaa ja Poola vahel. See jäi viiki. Üsna igav. 

Laupäeval käisime vaatamas Belgia ja Iirimaa mängu, Iiri pubis nimega Michael Collins. Mina tahtsin sihilikult sinna minna, ikka iirlaste sekka, aga kui kohapeal selgus, et fänne on umbes 300 meie 3 belglase vastu, siis korraks oli ikka nutune seis küll. Muidugi selle mängu Belgia võitis kenasti 3-0 ja nii ei seganud meid isegi paduvihm, mis meid teise poolaja kostitas (me istusime õues).



Raekoja plats oli värviline Orlandos toimunud tulistamise pärast ning mu lemmik maja Brüsselis vahetas pilti geilipu ja Ameerika lipu vahel. Nii armas. Brüsselis on üldse igasugused toetusavaldused alati hästi suurelt ja no, geidesse suhtutakse siin väga hästi, alles mais oli geiparaad ja siis olid trammis ka suured kirjad, et armastus on liiga ilus, et olla varjatud. 




Üks päev me käisime jalutamas, Helerini ja väikse neiuga, käisime Juubelipargis ja Skandinaavia poes, kust ma sain Fazeri šokolaadi ja Estrella krõpse.  Pargis jalutasime veidi ringi ja läksime siis mänguväljakule, kus kõrval hakkasid penskarid zumbat tegema, siuke 60+ mees oli treener ja 20 kilkavat naist ümber, nii lahe oli. Muusika oli ülihea, tantsisime kaasa ja nautisime täiega. Mu väike neiu ka nautis, et oli mänguväljak lõpuks suure liivakastiga, meie kodu mänguväljakul ei ole liiva üldse ja ta täiega õnnetu sellepärast. Ja siis tuligi lõpuks nädalavahetus, mida ma alustasin maitsva Magnumi jäätisega. 


Laupäeval oli meil Heleriniga täiesti geniaalne idee minna ja teha kahte trenni. Kell 11 algas Bodypump koos Russelli, Jorge (see megaäge hispaania treener Trooni klubist) ja veel ühe naisega, keda ma nägin esimest korda ja kes oli ka ülilahe! Tund aega möödus lihtsalt lennates. Pärast seda jäime veel Bodycombatisse, mis on mingi poksitrenn, noh, hüppad ja kargad ja möllad, aga käega peab poksima kogu aeg. Ma eriti ei osanud, sest ma pole mingi kakleja tüüp, aga ma üritasin täiega ja kuigi vahepeal tahtsin nutma hakata, sest ma ei osanud korraga panna käsi, õlgu, jalgu ja puusasid õigesti, siis vähemalt ma üritasin ja see on pool võitu. Kahe tunni möödudes oli kalorite kulu 1410. Ei saaks rohkem rahul olla. 



Pärast seda, kui me olime nii tublid olnud, käisime me kõrvaltänavas sushit söömas ning pärast jalgpalli käisime veel jalutasime 2 kilomeetrit läbi linna ja käisime frozen jogurtit söömas. Ameerikas on ikka tükk maad etem see asi, aga päris mahakandmisele ei pea ka panema, maitses hästi. Ja hästi ilus ja hubane kohvik oli ka, siuke boheemlaslik ja roosa ka natuke. Lõpuks ma jõudsin koju alles kella seitsme ajal, aga nii hea tunne oli, et päevaaktiivsus oli üle 300%. 

PS! Üks asi, mis mulle Helerini juures meeldib, on see, et ta kuulab mind kogu aeg tähelepanelikult. Näiteks ütlesin ma talle ükskord jutu sees, et mulle meeldib sushi kreemjuustuga ja siis ühel korral, et Makisus pakuti soolast ja magusat soja, aga soolane on ikka palju parem, paradiis ja nii küsis ta minult, kas ma suudaks süüa sushit ilma kreemjuustuta või ilma sojakastmeta? Täiesti tühja koha pealt. Mulle nii meeldis see, et ta oli mind kuulanud.


Kuna ma aga laupäeval olin nii lotovend, et ma oma trennikaardi trammis ära kaotasin, ei saanud ma pühapäeval trenni minna. Laupäeval lasi Russell meid mõlemaid tasuta sisse (Helerin oleks pidanud muidu 9€ maksma), aga pühapäeva osas ma polnud kindel, kuidas ma sisse saan, sest uus kaart maksab 15€ ja ma keeldun seda paari nädala eest maksmast. Seega ma käisin hoopis pargis ja laadal, kust skoorisin omale nelja euroga kilo maasikaid, kilo mureleid, kaks avokaadot ning jalutasin siis spordiklubisse, kus oma väljamõeldud looga saada uus tasuta kaart. Uut küll ei antud, aga pandi süsteemi sisse märge, et mind esialgu sisse lastaks. Ma vaatan, kaua see esialgu kestab ja mõtlen siis edasi. Päeva teises pooles tudusin veel veidi ning nii olingi laadinud patareid täiesti täis, et alustada uut töönädalat. 


reede, 17. juuni 2016

Naabrist Parem

Pärast viite aastat suudeti siis jälle kokku panna Naabrist Parema saade ja kuivõrd see eelmisel korral meeldis mulle tä-i-e-ga, siis ma olin hullult ootusärev. Ka minu sõbrad mõtlesid mitmed kandideerida, aga lõpuks lõid põnnama, seega tuli mul lemmikud valida olemasolevatest paaridest. Kohe alguses märkasin Triinut ja Tanelit, sest nad on Peetrist pärit ja postitasid sinna Facebooki gruppi, et me omasid palun palun palun toetaks. Ja nad tundusid ka soojad ja armsad. Kui esimeses saates aga kõiki paare näidati, kuulus mu süda hetkega jäägitult Gretele ja Karlile. No jeerum, vaadake seda Gretet.. kui ilus inimene!!! 
Pilt: Grete Lill Facebook
Okei, lähme tagasi algusesse. Kuna ma hetkel ei ela Eestis, nägin mina seda saadet kogu aeg hilinemisega. Ka viimast, otsesaadet, seda ei suutnud tv3play isegi mitte minu keskööks (ehk teie 01.00ks) üles saada ja sain selle vaadatud täna. Võitja muidugi hüppas Facebookis mulle kohe ette, aga ikka on ägedam ise ka ära vaadata, kuidas sinna jõuti. 

Niisiis, alguses oli nurinat nii osalejate kui ka televaatajate seas, mis puudutas korterisuuruseid. Mina nurisesin ka. Ma leian, et kahe toalise korteri ma võiksin heal juhul üürida, aga mitte mingil juhul osta, nagu tuleb laps juurde, on kohe korter väike. Eriti arvestades, et antud korterite kaks tuba ei olnud kes teab mis suured. Ma ka ei usu, et nad eriti odavad olid, olgu auhinnaraha milline tahes. Seega, kohe esimeses saates oligi mul kahju Elsast ja Hannast, kes väga nukralt pidid tunnistama, et sinna korterisse Elsa oma kahe lapsega ei mahu. Ja ei olekski mahtunud, isegi kui ta lõpuks ütles, et võidu korral seda ära müüa ei raatsiks. 

Lisaks korterite väiksusele, ei meeldinud mulle sel korral see, et kõigi korterid olid ühesugused. Eelmisel korral oli kahel paaril neljatoaline ja kahel kolmetoaline korter ning LISAKS, oli eelmisel korral eelarve, millest tuli kinni pidada ja see tegi võistluse kohe palju palju ägedamaks. Oli võistlusmomenti ka ja oli ka osalejatel pidevat arvutamist, kas ja kuidas ja kui palju saab. Sel korral polnud sellist asja üldse, lihtsalt lahmiti sisustus sisse selle järgi nagu keegi ise tahtis. Ju seal taga olid mingid sponsorite poolt pandud summad või mis iganes, millest televaataja teadma ei pidanud. Paar korda oli kuulda sellist ütlemist ka, et me tahtsime teha, aga see või teine ei lubanud või ei vastanud normidele, seega ilmselt mingid diilid seal olid. 

Uus hooaeg algas ja neli paari alustasid oma korterite tegemisega. Kuigi mul olid kohe alguses oma lemmikud olemas, siis terve hooaja jooksul hoidsin ma valdavalt pöialt kõigile, kõik tundusid nii soojad ja armsad inimesed.

Pilt: TV3 Eesti Facebook
Korter number 1 - hiidlased Elerin ja Mart (pildil vasakul). Alguses oli mul lausa naljakas, kui halvasti võib ühtedel inimestel minna ja kui palju ebaõnne peab olema ühel paaril. Õnneks mu isa, kes on natuke Hausersiga seotud (kes on natuke selle saatega seotud), ütles, et seis muutub ja alguses olev seis ei jää üldse lõpuni, seega mu lootused olid just nimelt selle peal, et seis muutub just nimelt hiidlastega seotult. Nad tundusid väga soojad ja armsad, ei olnud kunagi pahased ja kui ka kõik oli halvasti, olid nad üksteisel siiski olemas. Sellised siirad, armsad maainimesed. 

Korter number 2 - edumeelsed Triinu ja Tanel (pildil paremalt teine paar). Alguses ma muidugi hoidsin neile pöialt, et omakandi noored ning Taneli kuldsed käed olid ka ikka klass omaette. Mingil hetkel mul aga viskas see Triinu negatiivne olek täiega üle, kogu aeg oli midagi öelda, midagi halvasti, midagi ebaõiglane, midagi nii ja midagi naa. Ma olen nõus, oli ka, eriti need rosettide äravõtmise hetked, aga it's just a game, Sa ise tulid siia saatesse. Ühesõnaga, selline nutmine ja halamine ja viuviutamine mulle ei istu ning kuni lõpuni välja hoidis seda paari minu jaoks üleval just Tanel, aga no kui ta selle ukse lõpuks segi lõi ning nad Tartusse teistega koos lõbutsema ei läinud ja ka finaalsaate järel võitjate korteris peol neid ei paistnud, siis ma mõtlesin küll, et kuule, ole nüüd, oska kaotada ka. 

Korter number 3 - töökad naised Elsa ja Hanna (pildil vasakult teine, naistepaar). Esiteks, meeletult armas sõprus! Hanna ehitas korterit sisuliselt oma kätega algusest peale selleks, et ta sõbrannal oleks lõpuks oma kodu. Olgu, mul on ka mõni sõbranna, kelle nimel ma siukse korteri valmis ehitaks (aga õnneks ma ei tea ehitamisest mitte muhvigi), aga siiski oli lahe vaadata, kuidas selliseid inimesi on. Teiseks, Hanna - wow, mis asi Sa oled? Tavaliselt on sellised "meestetöid" oskavad naised ise ka mehelikud või kuidagi teistsugused, aga Hanna oli ka täiesti normaalne naine, kui nii võib öelda. Täiesti okei, et hommikul kontsad-kleit-kontoritöö ja õhtul tunked-värvipotid-korteriehitus. Megaäge! Lisaks mulle meeldis nende roll selles saates, et nad ei olnud kunagi pahased, nad ei külvanud kunagi draamat, aga nende kommentaarid iga olukorra kohta olid täiesti meisterklass huumor. 

Korter number 5 - põlvakad Grete ja Karl (pildil paremal asuv paar). Nagu mainitud, nad olid mu lemmikud algusest peale, väga klišeelikul põhjusel, et nad on lihtsalt nii ilus paar! Mulle meeldivad ilusad inimesed. Samas, mulle meeldisid nad ka kogu saate jooksul, nad ei läinud tülli, nad ei tülitsenud teistega, nad ei ülbitsenud. Kuigi, see üks saade, kui nad ütlesid, et nojah, ühel korteril oli põrand ju juba maas, kui teised alles panema hakkasid, siis mul korra käis küll klõks, et eiii pliis, ärge olge teie ka kadedad. Mulle tundub ka, et ma ei olnud neid lemmikuteks tituleerinud ainsana, sest ükskõik, mis võistlus internetis käis, olid Grete ja Karl alati liidrid. Kõik rahvahääletused nad võitsid, seega tundus ka loogiline jätk, et nad kogu saate kinni panevad. 

Pilt: Naabrist Parem - Grete ja Karl Facebook
Saatejuhiks oli jätkuvalt Alari Kivisaar ja ma tean, et tal on hatereid nii palju, et põhimõtteliselt ma eriti ei julgegi teda kiita, aga mulle ta meeldib. Ma ei tea, kas sellepärast, et ta on samasugune arvamusliider nagu ma isegi või lihtsalt sellepärast, et ta on muhe. Minu meelest sai ta ka saatejuhtimisega hästi hakkama ning eriti naljakas oli vaadata finaalsaates neid "apsakaid," sest kusjuures see Kasekodu on ikka totaalnekeele sõlme ajaja ju, kadekodu kasekodu kadekosu... 

Mulle meeldisid hullult terve hooaja jooksul olnud mängud, näiteks see, kus naised pidid autost otsima tööriistu, milleks neile polnud isegi õigeid nimesid antud. Ma oleks bussi ette maha istunud ja nutma hakkanud, ilma naljata. Mul pole õrna aimu ka, mis asi on relakas, mis sest, et ma olen seda tohhuijaa kuulnud. Samas, naela puu sisse ma oleks selle puuriga üliosavalt lasknud, HA-HA-HA. Mu isa ilmselt naerab ka, sest ma mäletan hellalt, kuidas ma haamriga meie kuuri sisse naelu lõin ja a la kahekümnest mitte ükski otse ei olnud. Mis aga puudutab ehitamist, siis selle saate jooksul ma sain aru, et ma olen ka sel alal ikka puhta totu. Ei oskaks ma pahteldada, ei oskaks ma tapeeti panna, ei oskaks ma parketti paigaldada. Siinkohal aga ma võin öelda, et mul on õnneks isa, kes mu eest need lollused ära teeks ( või organiseeriks kellegi, kes teeks ), nii et ma võiks sinna saatesse minna küll. Sisekujundus iseenesest mulle meeldib, ma võiksin ööd-päevad läbi Simsi mängida ja oma tubasid ehitada ja kujundada. 

Kui nüüd lõplikult asi kokku võtta, siis ma olen väga rahul võitjatega, väga rahul saatejuhiga, aga ei ole üldse rahul saate ülesehitusega, korterite väiksusega ning eelarve olematusega. Loodan, et järgmine hooaeg tuleb kiiremini kui viie aasta pärast, aga tehakse mõned korrektuurid ning võetakse varasematest hooaegadest midagi uude kaasa. Lisaks võiks minu meelest olla Naabrist Parem: Elu pärast, sest mind näiteks küll huvitab, kas keegi ostis veel enda tehtud korteri ära või kas võitjad elavad ikka veel selles korteris või kas äkki saade andis kellelegi indu ehitada oma korter/maja jne. Sellised asjad on ka minu meelest väga põnevad.