neljapäev, 12. mai 2016

Trennimotivaatorid

Täpselt aasta tagasi otsustasin ma Eestis, et davai, mina lähen nüüd trenni ja oi minust saab hull trennimutt. Alguses käisin omaette jõusaalis, jooksmas ja niisama seal masinate peal kekutamas ning mingi hetk otsustasin Bodypumpi trenni proovida. Minu suurim viga alguses oli sinna minna üksi, sest ega ma midagi aru ei saanud, ei raskustest, ei liigutustest. Õnneks algas just uus kava ja ma polnud ainus, kes õppis. Millegi pärast siis minust eriti pumpi sõpra ei saanud, käisin vist paari kuu jooksul maksimum 10 korda seal. 

Oktoobris aga otsustasin, et maksku, mis maksab, mina lähen trenni tagasi. Ja nii tuli kuidagi minu ellu ka Bodypumpi armastus. Alguses muidugi oli raske ja valus, ei jõudnud midagi ning kükkide tegemine 10kg-ga tundus maailma lõpp. Mingi hetk sai aga trenne olema aina rohkem ja rohkem kuniks jõudsin staadiumisse, kus hakkasin käima 4-5x nädalas ainult Bodypumpi tegemas. Siis käisin ka personaaltreeneri juures, kes lõpuni välja kiitis mu aktiivsust ja seda, kuidas iga nädal oli vahe sees lihasmassikaalul, aga oli täiesti mitte rahul minu toitumisega ja ütles, et võin ka 3x päevas pumpi teha, aga kui ma ei söö nagu tema tahab, siis seal tulemust ei tule. See vahel heidutab mind, aga vahel üldse mitte, mulle meeldib trennis käia lihtsalt. 

Paljud mu sõbrad on imestunud, et sel korral mu "hurraa" nii kaua kestnud on. Oktoobrist maini pole sisuliselt ühtegi pikemat pausi sisse jäänud, tulemused lähevad aina paremaks ning kuigi vahepeal on väike motivatsioonikriis olnud, tuleb see mingil hetkel jälle hooga tagasi. Mis mind motiveerib? 

Esiteks, nii jabur, kui see ka pole, on minu suurimaks motivaatoriks treenerid. Eestis olid mu lemmikuteks Rein Kahro, Viktor Eksi ja Martin Kõrv, Belgias on mu lemmikuteks Youssef ja Russell (siin perekonnanimesid kahjuks ei avaldata). Panete tähele, et kõik on mehed? Minu meelest sobivad mehed selle trenni treeneriteks, kuna neil on endal rohkem savi, mis neist arvatakse või on nad lihtsalt palju palju aktiivsemad. Ma ei ütle, et naistreenerid ei saa hakkama, saavad küll, aga minu kogemuse põhjal on nad vaiksemad, tagasihoidlikumad ning kartlikumad tervet saali endaga kaasa motiveerida. Võib-olla mulle lihtsalt meeldib, kui ilusad mehed mu ees on ja mulle naeratavad, kui ma ei jõua. Näiteks viimases pühapäevases trennis kulus 696 kalorit (tavaliselt kulub 550-600), sest iga kord, kui suremine mu mõttesse tuli, tegi Youssefi kaastreener mulle nägusid, et eeuuuu mismoodi ei jõua ja mina mõtlesin ka, et MISMÕTTES ei jõua ja jõudsin. Silme eest oli täiesti must. Ja pärast Bodypumpi küsis see sama treener, et kas ma GRITi ei jäägi. Oh, well..

Teiseks suureks motivaatoriks minu jaoks on kaaslased. Need ei pea isegi olema mu sõbrad, näiteks siin Belgias on kõikide treeningute näod 95% samad, seega kõik teretavad ja uurivad, kuidas vahepeal läinud on, jagavad kettaid, kui need otsa on saanud, kui keegi jääb hiljaks, aidatakse kiiresti asjad paika panna jne. Ja nii ongi, et kui ma näen ümberringi, kuidas teised jaksavad ja püüavad, mõtlen, et mina ju ka tahan ja suudan. Kui mu kõrval on aga keegi, kes eriti ei jaksa, tekib mul missioonitunne talle tõestada, et ta suudab küll ja nii ma alati naeratan neile. Ma üldse palju naeratan, kõigile ja kogu aeg. Youssef siin on ka näiteks selline treener, kes tuleb ja seisab Su ette ja teeb kaasa Sinuga ja ergutab ja motiveerib ja mitte ainult siis, kui välja ei tule, vaid ka siis, kui tuleb. Ükskord ta tuli mu kõrvale, kui tuli vist 40 kätekõverdust järjest teha ja tegigi koos minuga, et ma alla ei annaks. Kui ta ütles, et nüüd 40 järjest, vaatasin ma teda lihtsalt siukse näoga, et ta hakkas naerma ja tuligi mu kõrvale. 

Kolmandaks muidugi motiveerivad tulemused. Kui mul vahepeal jäi kaks nädalat trennipausi sisse, tuli mul kõvasti oma raskuseid vähemaks võtta, et uuesti keha ülestöötada ja siis mul oli küll hull motivatsioon sees, et saaks raskused uuesti sama raskeks kui enne ning isegi juurde panna. Selle juurde panemisega muidugi on keeruline, sest paljud treenerid muudavad oma kavasid nagu jumal juhatab ja kui ma legaalse 97nda kava lugusid teen ühe raskusega, siis näiteks Youssefi pumpis tuleb pooled kettad pealt ära võtta, sest tema meelest on hullult lahe lood poole raskemaks teha. 

Neljas asi, miks ma endiselt tahan trenni minna, on emotsioon. Kui ma olen kurb, tahan ennast seal välja elada, kui ma olen rõõmus, tahan oma rõõmu jagada. Siin on enamik Bodypumpe prantsuse keeles, seega ma ei saa enamasti mitte muhvigi isegi mitte aru, mida treenerid räägivad, aga kui ma näen, et nad teevad nalja ja kõik naeravad, tuleb ikka endal ka naer sisse, naer ju nakkab. Ja kuna ma ei saa ühestki sõnast aru ja muusika on tore ja trenn on raske (aga tore), siis see tund aega ongi minu jaoks nagu põgenemine reaalsest maailmast - ma ei saa kellestki aru ja keegi ei saa minust aru, aga me teeme ühte asja. 

Ja ma nüüd täpselt ei oskagi öelda, milline neist punktidest on süüdi selles, et ma Bodypumpi endiselt meeletult armastan, aga ma arvan, et kui 4-5x nädalas käia ja igal päeval keskenduda ühele punktile, siis jätkub motivatsiooni küll. Eriti nüüd, kus ma olen omale kaks lemmikut treenerit ja ühe lemmik treeninguseltskonna leidnud, ma elan nende kolme päeva nimel! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar