neljapäev, 5. mai 2016

Tagasitulek, olemine, emps külas

Tagasitulek Belgiasse ei ole olnud midagi ilusat, üks jama ajab teist taga ja pole saanud õieti mingit head emotsiooni tundagi. Tegelikult, eksin, emps käis mul külas ja need päevad olid küll vägevad, kui jätta kõrvalised asjad välja. 

Niisiis, tagasituleku esimene nädal möödus tööl hästi, väike tüdruk oli vanematest üsnagi väsinud ega teinud neist üldse välja, tundus, et 10 päeva puhkust koos oli tema jaoks piisav. Selle eest nautis ta aega minuga. Ilm ei soosinud meid üldse, väljas oli pidevalt neli kraadi ja sadas nõmedat vihma. Nii teisipäeval kui ka kolmapäeval töötasin selliseid "mõnusaid" tööpäevi, et alustasin 9-10 hommikul ja lõpetasin 23-24 vahel. Neljapäeval oli mul sünnipäev ja hostvanemad üritasid seda muuta nii toredaks kui võimalik, hommikul sain kingituseks parfüümi, õhtul tegid nad õhtusöögiks kammkarpe ja juustukooki. Kammkarbid küll minu lemmikuteks ei osutunud, aga risotto see-eest maitses mulle väga. Jõime ka šampust ning tuju oli hea. Reedese päeva andsid nad üllatuslikult mulle hoopis vabaks, seda rohkem jäi meil aega empsiga maad avastada.


Kui me kahekesi oleme ja saame valida, mis õhtuks süüa on!
Üks õhtu käisime tivolis ka, suhkruvatti söömas ja hobusega südant pahaks sõitmas.




Neljapäeva õhtul pärast õhtusööki perega läksin bussiga kenasti lennujaama, kus mind täiesti suvalises kohas ära blokeeriti ja edasi minna ei lubatud. Mis seal ikka, ootasin siis seal. Emps tuli üsna pea ning arvestades, et me ju Eestis ei näinudki teineteist, oli kohtumine jälle tore. Alguses sõitsime bussiga linna, käisime ühes Itaalia restoranis õhtust söömas, aga me mõlemad tellisime salati, kuidagi ei olnud pizza-pasta tunnet. Jõime valget veini ja jutustasime niisama. Pärast kui koju hakkasime minema, ootasime sada tundi bussi ning kui pidime busse vahetama, lisandus teine sada tundi. Õhtuks läks ka päris külmaks, seega kirusime koos seda Brüsselit.  Kodus andis emps mulle ka kingituse, sain oma kaua kaua oodatud pulsikella, mida hakkasime siis jälgima, et tuleks sammud täis ja aktiivsusminutid täis.



Reede hommikul sain siis teada, et tööpäeva ei ole, nii hakkasime oma plaane kohe ringi tegema. Kohtusime korraks hostema ja pliksiga, nad andsid mulle mu kingi ja koogi ning läksime siis emaga linna shoppama. Selge oli see, et ilm ei kavatsegi muutuda ja no miks ennast piinata mingi jalutamisega, kui taevast ladistab mingit sousti. Käisime Rue Nuevel, mis on siinne peashoppingu tänav ning skoorisime kõikide asjadega, mida vaja oli. Uue padja ostsime ka, sest emps nõustus, et siinse omaniku antud padjad on lootusetud (mäletatavasti mina endale ostsin ka kohe alguses uue). Kui olime kogu shoppingutuuri ära käinud, läksime toidupoodi ja otsustasime, et teeme kodus Caesari salatit. Üllatuslikult olid kõik komponendid ka poes suhteliselt lihtsalt kättesaadavad ja nii me koju sõitsimegi ja „küpsetama“ hakkasimegi. Salat tuli imehea ja seda jätkus veel ka teiseks päevaks, seega kasulik tehing.
Vanim shoppingutänav

Brüsseli vanalinn
Laupäevaks olime otsustanud hommikul teha läbi teekonna minu kodu – lennujaam, et emps esmaspäeva hommikul kell 5 lolliks ei peaks minema. Läksime trammile, vahetasime trammi ära, sõitsime Gare Du Nordi, jälitasime kohvritega inimesi ning leidsimegi perrooni, kust hommikul rong lennujaama läheb. Lisaks leidsime me ka, et nädalavahetustel on Belgias rongihinnad poole soodsamad, seega saime pühapäevaks rongipiletid Antwerpenisse ja maksime nende eest 8.60€ nägu edasi-tagasi. Hea diil. Piletid ostetud, läksime tagasi trammi peale ning sõitsime kesklinna, käisime vaatamas Manneken Pisi, Jeanneke Pisi, käisime ka Toomkirikus (St Michaels) ja see oli väga väga ilus! Lisaks käisime jalutamas kuninga ja kuninganna kujude juures, lilleaias, kuningalossi ees, kuningalossi pargis, edasi jalutasime mööda Eesti Saatkonnast, Euroopa Komisjonist, Malenbeeki metroojaamast (seal oli 22.märts pomm), kus oli palju lilli ja kirju ja kaisukarusid ja pildid-nimed inimestest, kes oma elu kaotasid ning lõpuks jõudsime omadega Cinquintaire parki, kus me ka Karoliniga ükskord juhuslikult olime. Sel korral olime sihilikult. Pargis toimus miski üritus ka, olid söögitelgid, kloun, muusika ja palju inimesi. Õnneks laupäeval oli üsna okei ilm, kuigi lubas vihma, ei saanud meie seda kordagi. Linnas sõime makroone (emps esimest korda) ja Belgia vahvlit ka, sain hunniku vahukoore ja maasikatega ja kahepeale maitses täitsa hästi. Õhtuks tatsasime koju tagasi, sõime-jutustasime ja oligi aeg magama minna.


 Toomkirik Brüsselis - kusjuures, olime Karoliniga sellest korduvalt ka mööda kõndinud, aga polnud kunagi mõelnud, et me võiks sinna sisse minna. Aga see oli IMEEEILUS! Süütasime empsiga meile küünlad ka (minu oma tundub, et kustus ära, järgnevat jama arvestades).




Pissiv poiss oli Veterani Päevade riietuses

Emps oli iga pildi peal nii tõsine, pidin teda naerma ajama kogu aeg

Pissiv tüdruk

Muusikamuuseum, nii ilus maja oli
Kui keegi teab, mis maja see on, võib lahkelt infot jagada. Meie ei suutnudki välja mõelda.

Kuningalossi väravad



Vaadake seda lõvi, ta hakkaks nagu kohe nutma, hahahahaa

Park Eesti Saatkonna kõrval
 Järgmistel piltidel hakkasin endast ja empsist selfit tegema rõõmsalt, esimesel pildil jätsin ta välja ja ütlesin siis, et oihhh, Sa ei mahtunud. Teisel pildil õpetasin, kuidas selfiet tegema peab ja kolmandal näitasin, kuidas nemad isaga seda Maltal tegid (ausalt, nende kõik pildid olid sellised).




Cinquintaire park

Toomkiriku küünlad
See pissiv poiss on väga imelikes kujudes mööda linna, muudkui hoiab oma nokut peos.


See tundus miski Euroopa Liiduga seotud maja olevat, aga ega me ei tea ka 
Õppisin telefonis uued filtrid ära




Pühapäeval üritasime varem ärgata, sõime toeka hommikusöögi ning läksime siis trammiga rongijaama. Rongi ei pidanud pikalt ootama, need küll käisid iga 15-20 minuti tagant ehk me ei sättinud otseselt ühegi peale, aga meie oma tuli üsna täpselt meie saabumisajaks. Rong sõitis umbes tunnikese ja nii olimegi jõudnud Antwerpenisse, Belgia elanikerohkemaisse linna. Ma küll selles viimases faktis kahtlen pisut, aga nii kõik väidavad, seega ju siis. Antwerpenis toodetakse 85% maailma vääriskividest, seega kui rongijaamast linna minna, siis esimese ruutkilomeetri peal on ainult kivikeste poed ja oi jummel, kus need särasid. Ma ei saa jätta ka mainimata, et pühapäeval oli ka lõpuks ilus ilm, päike paistis suurelt, temperatuur oli nii 12-14 kraadi ning kohati oli väga soe (järgmisel hetkel samas ülijahe). Jalutasime mööda linna, käisime poodides, mis üllatuslikult seal olid pühapäeviti lahti (Brüssel sureb pühapäeviti täiesti välja) ning vanalinnale lähemale jõudes leidsime ka Häaegen-Dazsi jäätisekohviku, kus ma empsile tutvustasin maailma parimat kraami ning me koos maiustasime. Edasi läksime platsile jäätist sööma ning ma rääkisin, et mul lapsepõlvetrauma, et ma kunagi Raekoja platsis pole saanud selle rongiga sõita, kunagi ei lubatud ja juhuslikult tuli meie ette samasugune Antwerpeni rong, seega sinna peale me hüppasimegi ja linnale tiiru peale tegimegi. Tegelikult oli see tuur suht lambine, aga nägime vähemalt ära kohad, kuhu tagasi jalutada ja rohkem tutvuda. Nii pärast 40 minutit rongisõitu läksimegi kõige pealt Raekoja platsi, kus oli Cathedral of Our Lady ning selle kõrval oli mingi teine plats, kus oli miski pidu, suur lava, palju inimesi ja hea muusika. Meie jalutasime sealt mööda, käisime sadamas ning seejärel mingis lossis, mis on Antwerpeni vanim hoone, aga kuna sinna sisse ei saanud, osutus see üsna mõttetuks. Pärast tiiru mööda linna otsustasime tagasi jalutada ja kuigi esialgu plaanisime me ka loomaaeda minna, jäi see ajapuuduse tõttu lihtsalt ära, arvasime, et kahe tunniga seda läbi ei käi. Tegime väikse söögipeatuse Subways ning sõitsime tunnikese rongiga tagasi Brüsselisse. Meil küll oli ostetud pilet Gare Du Nordi, aga ma tegin kiired arvutused, et Gare Centraal on meie jaoks parem lahendus ja nii läksime me maha üks peatus hiljem ja sealt hoopis bussi peale. Poole tee peal plaanisime poodi ka minna, aga ma loll vaatasin poe lahtiolekuaegasid alles siis, kui me juba olime bussilt maas ning muidugi selgus, et 1.mail on kõik poed kinni. Seega me saime hoopis umbes kilomeetrise jalutuskäigu teha, aga selle vastu ei olnud meil ka mitte midagi.
Antwerpeni rongijaam
Uus ja vana arhitektuur
Alguses emps tahtis mingid sorbetid võtta, aga kui sai minu soolakaramelli omast ampsu, vahetas enda oma ka selle vastu.
Onuke kohapeal tegi neid kujukesi

Kaubanduskeskus:

Rongijaam
Tsuh tsuh rongiga sõitma
Vanim hoone Antwerpenis
Miski muuseum, keset vanaaegseid maju selline uus ja kunstiline hoone
Cathedral of Our Lady



Vanalinna tänavad



Vanim hoone linnas jälle



Rongijaam seest, no nii nii ilus!


Õhtu kodus oli üpris komöödiline, sest laupäeva õhtul oli omanik totaalselt sassikeeranud ja millegi peale vihastanud ja käskinud mul välja kolida (aga seda ei öelnud ta mitte mulle, vaid hostemale), seega me empsiga ei tahtnud teda näha ja tema ei tahtnud meid näha. Ja lõpuks oligi nii, et me ei söönud ega teinud teed ega läinud vetsu, sest omanikul tulid sõbrad külla ja me oleks pidanud neist mööda kõndima. Hahaa! Naljakas lugu omaette. Lõpuks oligi nii, et kui meie 21.30 magama hakkasime sättima, tulid omanikul sõbrad külla jooma. Mis seal ikka.

Esmaspäeva hommikul helises kell 4.20, emps pani ennast kümne minutiga valmis ning saatsingi ta ära. Õnneks olin ma piisavalt unine, et mitte eriti kurb olla, aga magama küll kohe ei suutnud jääda, mõtlesin, kas ta ikka leidis õige transpordi ja kas tramm ikka vahetas numbri ära ja kas keegi ikka ei tulnud kallale öösel pimedas ja nii edasi. Mingil hetkel siiski unne suikusin. Kui 7.20 enda äratuskell helises, tuli järsku kogu kurbus kohale. Kurbus, et välja pean kolima, et hostema peale vihane/kurb olin, et emps ära läks.. kõike tuli kuidagi korraga ja palju. 

Olen nüüd kaks päeva järjest käinud erinevaid kortereid vaatamas, üks oli hästi ilusa vaatega üle linna, suure rõduga ja suure toaga ka. Vannituba, köök, elutuba, kõik on tiptop, aga omanik on umbes 40-aastane mees, kes tundus kahtlaselt väga sõbralik minu vastu ja kuigi ta seletas, et ta eluaeg naistega elanud (kolm õde ja ema ning üürilised ka kõik naised olnud), siis mul veidi oli ahistav tunne ja tundsin umbes pärast 15ndat minutit, et tahaks jalga lasta. Samas, ei olnud seal mitte midagi halvasti, aga võib-olla peab sisetunnet uskuma. Teine korter oli ülilahedate elanike ja omanikuga, aga kahjuks polnud seal mööblit peale kapi ja see on dealbreaker. Kahju, et ta kuulutuses reklaamis ühte tuba, aga välja üüris hoopis teist. Kolmas korter oli heas kohas ja seal oli pakutud kahte tuba, üks väike, mis oli nagu Harry Potteri konku, ülipisike ja pime ja kõle ning teine suurem, mis oli tõesti selline, et oleks võinud kolida. Kahjuks teine ei sobi hinnaklassi poolest. Niisiis, minu lemmik korter on meil endiselt vaatamata, alguses pidin seda vaatama minema eile, aga omanik ütles, et elanik seal sees on välismaal ja ei saa, seega see ilmselt lükkub laupäeva peale. Loodan väga, et see on tiptop, sest see tõesti väga väga meeldib mulle. 

Ma pikemalt ei hakka süvenema sellesse, miks ma üldse välja pean kolima, sest see on nii idiootne jutt, et ei aja enam naerma ka. Pöidlad pihku laupäevaks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar