pühapäev, 15. mai 2016

Puhkus vol 2

Mais on mul nii palju puhkuse päevi, et ma ei oskagi kohe midagi peale hakata. Niisiis pärast teisipäevast tööpäeva, algas kolmapäeval jälle puhkus ning veetsin selle päeva kodus päikest võttes ja raamatut lugedes ning käisin õhtul ka oma lemmiktreeneri pumpis. Sel korral oli tal kaasas üks Mehhiko treener, ka noormees ja nad koos olid ülimuhedad ja tegid palju nalja. Kahjuks mul hakkas bussis mingi imelik peavalu (mis kestis mitu päeva), mitte selline nagu mul tavaliselt on, vaid nagu pealuu valutas, jalgadel mul mõnikord on samasugune valu, kui asfaldil jooksnud olen. Lisaks tõmbas trennis pulsi 165 peale ja tee mis tahad, alla ei lähe. Kui juba rahulikemate lugude ajal ikka 160 oli, hakkas veidi pilti tasku panema küll. Õnneks mingil hetkel läks üle ja lõpus juba tantsisime kõik koos seal, megapalju inimesi oli ja kõik tantsisid, nii lahe!

Pärast trenni loivasin koju tagasi, jõudsin mingi 21.15 sinna ja omanikku ei olnud. Kuivõrd ma olin kõik oma asjad kokku pakkinud ja ootasin ainult teda, et saada raha ja lahkuda, olin ma üpris närvis. Mu telefonikõnele ta ei vastanud ja just siis, kui ma mõtlesin, et ma lammutan midagi ära, astus ta uksest sisse. Tore. Andis mulle raha, üritas veel hull semu olla, aga ma olin täiesti tundetu. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas ta ootab pärast sellist käitumist minuga, et ma olen sõbralik? Rääkis sellest, kuidas see ja teine ja kolmas maksavad talle nii ja nii palju ja ma ütlesin talle täiesti rahulikult, et siis nõua see raha sisse inimeselt, kelle pärast Sa nõnda palju maksma pidid. Viimase lausena ta veel ütles mulle, et ma teise bussipeatusesse läheks ja kas ma ikka tean, kus see on ja ma ütlesin talle, et elasin seal korteris piisavalt kaua, et leida igasugused teed üles jah, aga teine bussipeatus on lähemal. Ta veel oli rõdu peal ka, et vaadata, kummale poole ma lähen. Mida iganes, tõsiselt. 

Niisiis kobisin oma seitsme asjaga hostvanemate korterisse, esialgu ma ei pidanud seda tegema, aga mõtlesin, et mul hommikul lihtsam kohe õige bussi peale minna, mitte vahetada, arvestades, et need bussid teevad nagu nii mis ise tahavad. Hommikul kell 7 vantsisingi rõõmsalt peatusesse, tuli mu buss ja kuigi mul oleks pidanud teises peatuses olema aega 9 minutit, tuli lennujaama buss kohe järgi ja nii ei pidanud ma üldse passima. Lennujaama jõudsin kell 8 ja 8.10 olin juba tax-free poes. Eestisse läksin kolm nädalat tagasi, siis võttis see vahemaa 2 tundi aega. Millegi pärast juhatati mind seekord kõikidest kontrollidest mööda, ma ei teagi miks, lõpuks muidugi võeti mind maha ka, üks turvatädi katsus ikka täiesti läbi, mul oli tükk tegemist, et mitte naerma hakata, nii kõdi oli. Poes ostsin väikse kingituse Anikole, oma majutamise eest ning sõin pisut ja nii oligi aeg minna lennukisse.

Lennukisse minekul vaatasin, et personal on kuidagi närvis, vaadati üksteisele otsa, sosistati, näidati, räägiti nende saatjatega, aga ma täpselt ei kuulnud ja ei üritanudki. Läksin lennukisse, mu kohapeal istus siuke suuremat sorti mees ja ta oli nii pettunud, et ma ikkagi tulin ja ta pidi ennast keskmisele istmele kortsu tõmbama. Õnneks oli lennuk natuke tühi, nii kolisid ühe rea kolm meest istuma hoopis avariiväljapääsu juurde, et neil rohkem ruumi oleks ja mina kolisin üksi nende rea peale, sain tududa seal rahus (ja sai paks onu ka rahus istuda). 

Välja oleksime pidanud minema kell 10.00, aga muudkui venis ja venis ja keegi midagi aru ka ei saanud ja järsku tulid turvamehed lennukisse ja ütlesid ühele paarile, mees ja naine, et te lahkute lennukist, te olete tagaotsitavad. Terve lennuk jäi hetkega vait. Kõik kuulasid. Mees ja naine ei kiirustanud üldse, megaaeglaselt panid jalanõud jalga ja olid üli bosside nägudega ja siis turvad ütlesid, et tõmbame nüüd tempo peale, terve lennuk ootab ja mees sisistas talle vastu: "Te võite meid ju maha tõsta, aga teil pole aimugi, kui palju kohvreid me siia sisse tõime." Viidi siis need kaks välja ja ükshaaval otsiti terve lennuki käsipagasid läbi, kelle omad on ja kaks tükki tõsteti maha, omanik ei paistnud (kusjuures minu kõrvalreas üks mees magas, ma itsitasin, et mõtle, kui üks oli tema oma, ahhaa).

Igal juhul lõpuks alustasime me lendu kellaajal, kui me tegelikult oleks pidanud juba Dublinis maanduma hakkama. Õnneks minul kiiret üldse ei olnud, seega ma ka ei muretsenud ja olin pigem rahul. Dublinisse kohale jõudes pidin pagasilindil oma kohvrit ootama, sest ma andsin selle viisakalt ära, nagu nad palusid, oligi mul vähem tassimist. Edasi läksin välja, bussipeatusesse, ostsin pileti ja läksin ühte kaubanduskeskusesse, kus oli kino (ja mille kõrval Aniko töötab). Ostsin kinopileti ära ning istusin siis Starbucksis, tahtsin oma lemmikut jooki juua, aga neil ei olnud seda, seega ma küsisin, kas neil on midagi muud külma, mis poleks kohvi ja kaks minuvanust kutti sattusid täiega ekstaasi ja hakkasid mulle mingit jooki välja mõtlema, et ma ikka rahul oleks. Lõpuks sain mingit šokolaadi jäätisekokteili küpsisetükkidega, nommm kui hea.

Umbes tunnikese sain rahulikult seal istuda, siis läksin kinno ja vaatasin ära filmi Bad Neighbours 2, kus mängib Zac Efron ja ilma särgita. Mmmm.. Ta on vist vaieldamatult mu lemmik nii-öelda noorema põlvkonna näitlejate seas. Film ise oli väga lihtne, südamlik ja naljakas, aga mingit kvaliteeti sealt otsida ei ole mõtet, lihtsalt poolteist tundi meelelahutust. Pärast filmi otsustasin linna jalutada, ilm oli imeilus ning läks aina soojemaks ja nagu ma ka laeva peal olles rääkisin, Dublin on kuidagi nii kodu. Iga jumala kord, kui ma sinna lähen, on see soe tunne mu sees. Sel korral isegi Aniko küsis, et miks ma siis ei tule elama sinna ja kusjuures, irooniline on see, et kui ma 2008 esimest korda otsustasin, et ma tahan au-pairiks minna, tahtsin ma just Dublinisse ja mingil seletamatul põhjusel ei ole ma juuri maha ajanud seal siiani. Võib-olla sellest saab tulevikus mingi eriline koht minu jaoks.


Lõpuks kohtusime me Aniko ja Enikoga ka. Aniko oli mul sõps laeva peal, ta oli esimene nendest, kes läks ise minema ja ütles, et see töö imeb vilinal ja ütleski bossile, et Sa nussid mu ajusid ja ma ei jaksa enam. Haha! Ma mäletan hästi, kui badassiks terve laev teda sellepärast pidas. Ja Eniko on siis lihtsalt tema õde, kes on minuga ühel aastal sündinud (nad on ka 91 ja 88, nagu meie oma vennaga). Eniko tuli Iirimaale pool aastat tagasi 0 inglise keelega ja nüüd õpib vaikselt, seega meil on natuke raske suhelda omavahel, aga õnneks oli nende korteris veel Viki, kes on ka Ungarist, aga elanud Iirimaal 11 aastat ja ta tõlkis vahvalt kõik ära.

Esimesel õhtul me läksime bussiga nende juurde, see oli umbes pool tundi sõitu ning mina vaatasin ära Eurovisiooni. Keegi teine sellest ennast heidutada ei lasknud ja neil oli suht savi, kui mina olin Belgia üle megaõnnelik. Kusjuures mõlemad poolfinaalid panin ma edasipääsejad täppi 6/10 ja arvestades, et ma sel aastal ei mõelnud üldse loogiliselt, kes võiks, vaid panin ainult oma lemmikuid, siis läks päris hästi.

Teisel päeval jäin ma üksi koju, sest kõik kolm pidid töötama. Ärkasin suhteliselt normaalsel ajal, enne kümmet ning panin ennast valmis ja läksin bussiga linna. Linnas jalutasin mööda veeäärt peaaegu sadamani, kusjuures sadamas oli kruiisilaev ja te ei kujuta ette, mis valusööst mul südames läbi käis selle peale. Viimati olin ma ju Dublinis just nimelt laevaga ja ma mäletan seda päeva väga hästi. Mis seal ikka, kaua nukrutsemiseks aega ei olnud, kohtusime J2 sushikohas Hedyga, kes on mu blogisid lugenud juba Ameerika ajast ja nüüd õnnestus siis kohtuda, kuivõrd ta elab ka Iirimaal.


Sõime sushisid ja mulle eriti see koht ei meeldinud, sest neil ei olnud normaalseid sushivariante üldse ja kui ma mõtlesin, et olgu, ma ületan ennast ja võtan midagi uut, siis see uus sisaldas näiteks kahte hiidkrevetti (millest ühe ma lausa sõin ära) ja kahte rulli kuivatatud soolakala puruga. Mulle muidu maitseb see kuivatatud kala, aga sushi sees ei olnud see mu lemmik. Ahjaa, eelroaks toodi mingi supp ka, mille välimusest ma ei hakka üldse rääkima ja ma viisaka kliendina lausa proovisin seda, aga jälle, ei olnud päris minu maitsele. Magustoiduks sõime brownie kooki jäätisega ja see küll ei olnud brownie, aga kook ise oli väga maitsev. Ilmaga vedas meil ka, päike paistis lagipähe terve aja ning jutustasime maad ja ilmad kokku. Mulle meeldib uute inimestega tutvuda ja eriti, kui tutvumispaik tuleb meie teele kuidagi läbi minu reisimiste.


Hiljem läks Hedy bussi peale ja koju ning mina jalutasin veel linnas ringi ja läksin Penneyse poodi, mis on 3x nii suur ja nii odav ja nii äge kui Primark Belgias. Seal tõõõõõesti olid ilusad ja odavad asjad, aga ma üllatasin täiesti ennast ja ostsin mitte midagi. Trenniriided küll pisut jäid hinge, aga kahjuks ei olnud need roosad ja ma olen ju täiesti debiil oma trenniriiete kokkumatchimisega, seega mul ei ole mõtet muud värvi riideid osta, sest siis ma pean kohe uued tossud ka ostma. Ma ei tee nalja, mu kõik komplektid on nii, et tossud ja pluus on ühte värvi.

Kui ma lõpuks koju sõitsin, otsustasin, et teen tüdrukutele õhtusöögi, et nad nii lahkelt mind enda juures majutasid ja nii. Jaa, mina hakkasin süüa tegema. Mina ja söök ei käi üldse kokku, lihtsalt mainin, ma arvan, et terve Belgias oleku ajal olen ma normaalselt süüa teinud täpselt 3x. Ma olen nõus kogu oma raha kulutama väljassöömise peale, sest ma lihtsalt ei jõua ega oska süüa teha. Igal juhul otsustasin ma siin, et ma teen pasta carbonarat, mis on siis pasta valge kastme ja peekoni-singiga. Googeldasin veidi, ostsin õigeid asju ning läksingi koju süüa tegema. Ja oi oi oi kui hea see tuli, tüdrukud ka sõid ja kiitsid ja kutsusid mind Gordon Ramsayks, haha, nii armas. Koristasin köögi ka ära, pesin kõik nõud-potid-pannid ära ning jäin neid siis koju ootama. Viki tuli kell 8, Eniko-Aniko tulid alles pool kümme. Kuna kõigil oli väga raske päev olnud, jalutasime veel poodi ja ostsime veini ning jõime siis vist kella kaheni öösel rõdu peal veini, rääkisime juttu ja nautisime lihtsalt olemist.


Eniko - mina - Aniko
Mina-Aniko-Eniko-Viki

Hommikul pidid Eniko ja Aniko kell 8 tööle minema, hahaha! Ma ärkasin pärast 12 alles. Aga olla väga hea ei olnud ja nii möödus terve päev üsna vegeteerivalt, ma ei söönud midagi peale õuna, jõin ainult vett, käisin korraks väljas poes koos Vikiga (kellel oli ka vaba päev) ning nautisin oma poest skooritud coca-colat. Viki tegi veel pohmakasuppi ka, aga minust jäi see puutumata, sest ükski tahke asi ei läinud peale. See muidugi ei takistanud meil õhtul Anikoga linna peale minemist, sest see oli meie viimane õhtu koos ja tahtsime ikkagi peole ka minna. Aniko vahetas riideid mingi 4x, mina vaatasin samal ajal eurovisioni ja vahepeal lõikas Aniko mu juuksed ka ära, ma kaks päeva mõtlesin ja valisin ja lõpuks otsustasin, et prooviks vahelduseks jälle tukka ja järkus juukseid ja nii tegimegi ja ma olen nii rahul! Käisin terve õhtu ringi ja kekutasin ja tõesti Anikolt super töö. Nüüd naersimegi, et mul odavam käia Dublinis tema juures iga kuu juukseid lõikamas kui seda Brüsselis teha.



Mingil hetkel saime lõpuks mõlemad valmis, tegime kiired pildid veel kodus ning siis läksime kahekesi linna. Bussis terve tee jälgisin eurovisioni ja kuigi Anikot see eriti ei kottinud, siis minu aahh oohh midaaa pani tema ka täiega kaasa elama. Vaatasime-kuulasime koos Daniel Levi punktiandmist, ma tahtsin täiega kuulda, kuidas ta inglise keelt räägib ja no ma sain esimese südameataki sel hetkel, kui ma nägin, et Eesti andis Venemaale 0. Mitte ühe ega kaks, vaid nulli. Kust see tuli? Lõpuks venis kogu see show nii pikale, et ma pidin keset Dublini linna kõndima nina telefonis, sest šokk tuli šoki järel ja lõpuks kui selgus, et Venemaa ei võidagi, oleksin ma peaaegu auto alla jäänud, sest ma jäin keset teed seisma ja ütlesin Anikole eesti keeles "Traa Sa ei tea, mis just juhtus." Järgmisel hetkel tõmbas Aniko mu auto eest ära ja küsis, kas tõlget ka saab, haha.




Jalutasime Temple Bari, mis minu meelest ja minu loogika järgi oleks pidanud olema baar. Jäime keset tänavat seisma ja Aniko küsis, millisesse lähme. Ma ütlesin, et no Temple Bari pidime ju minema ja nii ohkas ta vaid ja ütles, et see on tänav, kullake. Nii nagu meil on Suur-Karja. Vägev! Valisime mingi kokteilibaari, Morgan Bar ja dringitasime seal veidi. Mingil hetkel tuli Aniko kutt Zeljko ja tema sõber Milan ka ning nii tsillisime neljakesi kella kaheni seal baaris. Edasi läks Milan koju, kuna ta pidi hommikul töötama (nõrk, meie ärkasime ka kell 7) ja me kolmekesi läksime mingisugusesse kebabi restorani, kus terve restoran oli täis mingeid "kebablasi" ja sõime ka kebabi. Arvestades, et ma ei olnud päev otsa midagi söönud, siis see kana ja kapsas ja kaste maitses lihtsalt taevalikult. Ma ei tea, kas ma üldse olen kunagi sellist asja söönud, aga no maitses küll.




Kui kõhud täis, võtsime takso ja rallisime tagasi Aniko juurde, kirusime ennast maapõhja, kui äratuskell näitas, et ärkamiseni aega 4 tundi, aga mis seal ikka, see lõbu oli seda väärt.

Hommikul kell 7 me muidugi mõlemad surime, aga kella kaheksast läks Aniko ühele poole ja mina teisele poole ja nii meie minipuhkus koos läbi saigi. Ma jalutasin mingi kilomeetri bussi peale, bussiga lennujaama, lennujaamas väike hommikusöök ning oligi aeg lennukisse minna. Muidugi lennuk startis jälle tund hiljem, seekord oli Brüsseli süü, kuna lennuliiklus oli tihe ja meid ei võetud vastu, aga naljakas, kas Ryanair üldse kunagi õigel ajal välja lendab. Kusjuures, selle loogika peale me tulime empsiga juba ükskord varem, et nad panevad oma saabumisaja nii suure varuga, et isegi kui nad tund hiljem stardivad, jõuavad nad ajakava järgi 10 minutit hiljem kohale (täpselt nii täna juhtus). Hoiavad statistikat kõrgel.


Brüsselisse jõudes sain ma sekundiga aru, mis on see "miski," mis takistab mul siin õnnelik olemast. Me küll Karoliniga kogu aeg laulsime, et ma pole turist, ma elan siin, aga täna sain aru, et üks on elukoht, teine on kodukoht ja see, et belglased inglise keelt ei oska ja mina prantsuse keelt ei oska, ongi minu ja Brüsseli dealbreaker. Meist ei saa kunagi sõpru.

PS! Lisaks sellele, et mul tõusid ihukarvad püsti selle peale, et keegi minust jälle aru ei saanud, tervitas Brüssel mind paduvihma ja 6-kraadiga. Ma olin nahktagiga. Ohh jah.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar