teisipäev, 10. mai 2016

Puhkus osa 1

Õnneks oli kolmapäeval minu viimane tööpäev järgmise pika aja jooksul. Pärast korterivaatamist avastasin, et mul on piisavalt aega, et jõuda ka trenni ja nii tegin paar kiiremat sammu ja jõudsingi. Treeneriks oli jälle üks naine, kes mulle üldse peale ei lähe ja lisaks oli ta ära muutnud kõik kava laulud. Ma olin niigi endast väljas ja tahtsin trennis ennast välja elada, aga VOT ei saanud, sest üks tibin oli kõik pea peale pööranud. Lootusetu. Pärast trenni läksin koju ja olin üsna kutupiilu, seega tuli uni kiirelt.

Neljapäevane päev algas hommikul üsna hilja, viimase aja kohta, minu kohta mitte, sest ma tavaliselt magan vabadel päevadel 12ni, sel korral kadus uni kümne ajal. Väljas oli järsku nii ilus ja nii soe ja tuju läks mõnusaks kohe kui akna avasin. Õhtuks otsustasin trenni minna ja jõudsin napilt kohale, kui selgus, et bodypumpi ei toimugi. Veider lugu. Ega ma aru ei saanud miks, seega ma panin ikkagi riided selga ja tegin siis omaette väikse lindijooksu ning masinate-venituse trenni. Salaja läksin ikkagi rühmatrenni saali ka ja tegin oma ipodis olevate pumpi lugude järgi paar asja ikka ära, lemmikumaid. Väga mõnus. Jõudsin suht hilja koju, vist alles üheksa ajal ja pugesin kohe voodisse ka. 

Reedel oli mul maxlebo päev. Ma ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi kuni kella kaheksani õhtul. Olin ainult teki all, lugesin blogisid, vaatasin Naabrist Parema saate ära, sõin kommi ja Nutella saiu ning olin. Isegi trenni ei tahtnud minna, sest tuju polnud. Kella kaheksaks olin ma muidugi täiesti soe peast ja nii panin riided selga ja läksin jalutama. Esialgu jalutasin Flagey väljakule, tivolisse, tahtsin friikartuleid süüa, aga kohalejõudes oli mul juba isu üle läinud, seega ma vaatasin veidi, kuidas teised inimesed endal südant pahaks sõitsid ning jalutasin edasi. Sihitult. Ükski Belgias olevatest Eesti tüdrukutest mulle ka ei vastanud, seega ma olingi oma üksinduse tundega üksinda. Ühel hetkel mõtlesin, et lähen jalutan selle majani, kus järgmine hommik ülevaatus oli ja kuigi see oli kolme kilomeetri kaugusel, oli mul savi, seda mõnusam. Kui ma sinna lõpuks jõudsin, oli muidugi kottpime ja peas vasardas ainult hääl "Pimedas parki ei tohigi minna," seega ma ei julgenud läbi pargi koju jalutada (ja ringi on see umbes 10km) ja sõitsin hoopis trammiga. Käisin mäkist läbi, võtsin kanawrapi, jalutasin koju ja saigi mu päev otsa.



Kui ma rahulikult vaikuses oma toas istusin, käis järsku hull plaks ja vaatasin, et kuskilt seinalt või laest oli alla kukkunud 5cm suurune prussakas. Ta kukkus selili, oma kooriku peale ja siputas siis jalgadega. Ma mõtlesin täiesti paanikas, et mis ma nüüd teen (ja huvitav, kas neid on veel) ja päästsin ta siis ära, lükkasin ta mäki kotti ja viskasin koti rõdul tagurpidi. Ma loodan, et ta nüüd kukkus õiget pidi ja sai oma elu edasi elama minna. Õõõõõõhh..

PS! Rääksisin seda Sigridile ja samal ajal tuli ta see iseliikuv tolmuimeja ja rammis talle täiega otsa ja ta täiega hüppas püsti selle peale. Hahahaha!

Laupäeva hommikul ärkasin kell 8, sest kella kümneks oli juba korterivaatamine kokku lepitud. Kuna ilm oli lihtsalt suurepärane, 9.30 hommikul oli juba 17 kraadi, siis ma jalutasin. Tegelikult oli see otse läbi pargi, aga ikkagi 2.5 kilomeetrit, seega mõnus äratus. Lisaks leidsin ma pargis koha, kus on suuuuuur tiik ja see oli nii ilus, et ma oleks tahtnud nutta. Õnneks minu uuest elukohast on see ainult kilomeeter, seega loodetavasti saan sinna tihemini sattuda edaspidi. Kodu oli täpselt selline nagu pildi peal oli, seega ma vaatasin korra ringi ja ütlesin, et tahan. Pühapäeval kolin sisse. 

Pärast korteri ületsekkimist läksin trammiga trenni, kell 11 oli jälle pump. Ma polnud selles kunagi varem käinud, põhjusega, sest laupäeval kell 11 magatakse, aga nagu ma nägin treenerit, olid pupillide asemel jälle südamed ja trenn möödus ülitoredalt. Vaatasin treenerile otsa, naeratasin, ta hakkas naerma, ajas kava segamini. Vahepeal vaatas teisi, jõudis minuni, vaatas otsa ja hakkas naerma, ajas kava segamini, no täistsirkus. Pärast trenni tuli ta mulle veel ütlema, et tubli olin ning see sära tema silmades, oehhh. Muidugi ma leidsin ta kohe Facebookist üles ja me hakkasime rääkima ja tuli välja, et ta on gei. Te ikka tunnete valu mu sõnades jah? Haha. Tegelikult osutus ta aga ülivahvaks kutiks, kes on hoopis pärit Hollandist ja elanud vahepeal ka Kanadas, seega meil jutt jooksis ja nalja sai, nii et leppisime kokku, et järgmisel korral lähme pärast trenni sushit sööma. Mõnus. 

Ülejäänud päev möödus nii heas tujus, särasin nagu väike päike, sest kõik oli läinud ülihästi. Korraks saime ka hostemaga kokku, andsin talle korterilepingu ja viisin ta kurssi selle lollusega, mis siin majas toimub ja kuidas ma ei saa siin enam elada. Jumala tõsijutt, see omanik on täiesti segane, terve korter on kogu aeg segamini, ta ise jookseb trussikute väel ringi, külalisi voorib sisse ja välja, vaikust ei saa ka öösel ning ta ignoreerib nii mind kui ka hostema kõnesid. Tore, hurraa! 

Laupäeva üsna öösel kirjutas mulle Jess, kes uuris, kas plaanin pühapäeval pumpi minna. Ta on üks kutt, kellega me kohtusime Tinderis ja suhtlesime veidi ka Whatsappis, aga see kõik oli enne kui ma Eestisse läksin, seega ma vahepeal olin ta olemasolu juba ära unustanud. Nüüd ta siis ilmus uuesti välja ja ma ütlesin talle, et plaanin küll, seega oli veel topelt elevus, et mu lemmiktreener ja veel silmarõõm ka seal. Nii oligi, astusin pühapäeval saali uksest sisse ja esimese asjana vaatas Jess mulle otsa ning tuli juttu puhuma. Trenn oli üliraske, Youssef (treener) pani sajaga hullu, muutis kõik laulud ära ja möllas ja tegi ja oehhh, õudne lihtsalt, ma reaalselt surin. Pärast trenni aga Jess püüdis mu kinni ja tahtis õhtul kokku saada ning kuigi me kokku ei saanud, oli see ikkagi armas.

Trennist otse jalutasin koju, reaalselt jalutasin, sest ilm oli jälle nii ilus ja empsil oli sajaga õigus, kui ta ütles, et ilusate ilmadega pole mingi probleem mul seda maad jalutada. Kodus käisin pesus, võtsin päikest, lugesin raamatut ning mingi kuue ajal otsustasin, et lähen ikkagi Food Truck Festivalile, mis toimus Kuninglikus Pargis ja seal oli megalt igasugu toidumüüke. Ma käisin kõik läbi ja valisin siis Ameerika trucki, aga minu jaoks täielik pettumus oli see, et sealsed müüjad inglise keelt üldse ei rääkinud. Nad ei saanud isegi aru sõnast fries (prantsuse keeles on frites). Lootusetu. Sõin siis pooled kartulid ära, rohkem ei jaksanud ning jalutasin edasi. Käisin purskkaevu ääres head muusikat nautimas ning kaheksa ajal läksin sealt välja, sest kõrval toimus Iris Festival ja seal esines miski bänd. Päris noored poisid olid ja kuigi see pealaulja oli natuke naljakas, oli muusika ülimõnus ja nii jäin sinna lausa tunniks. Edasi tegin kiiremad sammud, et jõuda päikeseloojangu ajaks kohtumaja juurde, sest sealt on vaieldamatult ilusaim vaade üle Brüsseli ja see vaade koos päikeseloojanguga tundus minu jaoks eriti ilus.





Kui päike ära loojus, hakkasin koju jalutama ning kuigi ma esialgu tahtsin hullult jäätist osta Häaegen-Dazsist, siis kohalejõudes oli isu ära läinud ja sõitsin hoopis pimeda trammiga koju. Trammis tuled ei põlenud ja see oli nii armas romantiline, haha. Kodus tegin veel omale teed ja võileibasid ning üritasin veel asju pakkida.

Esmaspäeval oli mul jälle vaba päev ja siis pakkisingi kõik asjad sisuliselt ära, jätsin välja trenniriided ja puhkuseks vajaminevad asjad ja lootsin, et sain hästi hakkama. Kui jätta välja asjaolu, et ma pakkisin ära nii sokid, pesu kui ka rahakoti, siis nii hästi ei läinud, aga vast vean läbi olemasolevate vahenditega. Õhtul mõtlesin tükk aega, kas lähen trenni või ei lähe, aga lõpuks otsustasin, et tahan wrapi süüa õhtuks ja siis ütlesingi endale, et davai, tahad wrappi, lähed trenni ka. Ja läksingi. Muidugi pärast megamuhedaid trenne laupäeval ja pühapäeval, ei saanud esmaspäevane ligilähedalegi ja eks mängis rolli ka see, et mul seda õiget tunnet ei olnud. Kaotatud kaloritehulgast paistis kohe välja.

Kui koju jalutasin, nägin tee peal hostema ja tuli järsku meelde, et muidugi, täna ju esmaspäev ja ta pidi tulema omanikuga rääkima, rahadest ja asjadest. See venis lõpuks 45-minutiliseks, omanik jutustas talle kõik mured ja rõõmud ära ja näitas, kui paha ikka see itaallane oli ja ütles lõpuks mulle ja et kuna Sina andsid talle asjad, siis Sina oled ka süüdi tema asjades. Aaa, olgu, teeme nii. Ma ainult itsitasin nurgas, see oli nii ajuvaba vestlus.

Kui hostema lahkus, läksin oma tuppa sööma, sõin kõhu täis ja valmistasin end ette tööpäevaks. Üheks ainsaks sellel nädalal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar