kolmapäev, 11. mai 2016

Mis saab edasi?

Nagu eilses blogis ka mainisin, tuli mul esmaspäeva õhtul võtta ennast kokku üheks ja ainsaks tööpäevaks sel nädalal, mis siis oli teisipäev. Hommikul olin ma "tugeva isa tugev tütar" (meie pere nali) ja tassisin ise oma suure kohvri siit korterist oma hostvanemate korterisse. Ma ei pidanud seda tegema, oo ei, aga kuna mu hostpere sõitis õhtul puhkusele, ei suutnud ma välja mõelda mitte ühtegi loogilist varianti, kuidas logistiliselt peaks jõudma minu juurde mu kohvrile järgi ja veel tööle ja lennujaama ja nii edasi. Tööpäev kestis veel ka ekstralühikeselt, sel samal põhjusel, et nad kiirustasid lennujaama. Ma aitasin veel pisut kohvripakkimisel ja väikse neiuga ning kui lõpuks auto panin neiu autotooli istuma ja tegin talle rõõmsalt tsau-tsau. 

Ja vantsisin tagasi oma korterisse, kus ma siis pakkisin veel osa asju ära, mis siin olid, näiteks söögiasjad (ja kommid ja krõpsud ja veinid) ja osa jalanõusid, mis lihtsalt ei mahtunud suurde kohvrisse. Ma ütlen siiralt, et nii täis ei ole see kohver veel kunagi olnud, sinna ei mahtunud isegi niidirull enam sisse. Võtsin need 2 suurt kotti siis veel kaasa ja viisin need ka hostvanemate korterisse ning käisin ise uue korteri lepingut sõlmimas. See uus omanik on täiega chill kuju, ma arvan, et mingi 45-aastane mees, kes ehitaski oma krundi peale lihtsalt uue maja kohe eesmärgiga muuta see tudengitemajaks ja see välja rentida. Geniaalne, ma ütlen. Tema enda maja ongi üle hoovi 50m, aga kui enne sai tema majast meie majja jalutada üle hoovi, siis nüüd on seal aed vahel ja tuleb kõndida mööda tänavaid ümber nurga. Igal juhul, geniaalne äriidee!

Õhtul vaatasin ma rõõmsalt ära Eurovisiooni, mida ma sain lausa telekast vaadata, aga prantsuse kommentaatorid lihtsalt niimoodi mulisesid, et reaalselt pool asja jäi nägemata-kuulmata. Naljakas oli see, kui enne Jüri esinemist oli see video ja siis kui ta hakkas seal palja pepuga vee poole jooksma, tegid kommentaatorid "No no no no" ja kui ta vette hüppas, tegid koos "Uhhhhhhhh." Päris naljakas. 

Ööseks tulin ma oma korterisse tagasi, viimane öö nii-öelda siin, osa asju on veel siin, mis ma ka pean ära viima hostvanemate korterisse, aga üldiselt on siinse eluga nüüd kõik. Kahju tegelikult, just eile tabasin end mõttelt, et see 2.5-kuud siin oli täpselt selline aeg, et ma teadsin täpselt, mis bussidega saan sinna ja tänna, kuidas asendada, kui mingi asi ei sõida, kust ringi hüpata, kust jalgsi minna, uues kohas ei tea ma mitte midagi. Reaalselt kui eile sõitis peatusesse ette teise numbriga tramm, polnud mul isegi aimu, kuhu see läheb või kas mul võiks sellest ka kasu olla (muidugi pärast ma googeldasin ja leidsin, et see teine tramm sõidab otse sinna shopingutänavale, seega Geelika ja Silveriga jälle pluss kirjas, saame otse minna). 

Täna hommikul avastasin, et mul on jäänud Brüsselis veel 65 päeva. Nõks üle kahe kuu. Ma tean, et see aeg läheb oi-oi kui ruttu ning mõnes mõttes mul on kahju, mõnes mõttes mul on hea meel. Kui nii-öelda poole pealt kokkuvõtteid teha (olen siin olnud praegu 76 päeva), siis ütlen, et ma tegin õige otsuse, et siia tulla ning mul on siin omajagu lõbus ka ikka olnud, aga uuesti ma ei tuleks. Ma ei teagi, kas asi on konkreetselt Brüsselis või lihtsalt selles liialt ajutises ajas või milleski muus, aga kui ma Ameerikat kutsun uhkusega oma teiseks kodumaaks, siis Belgia ja Brüsseli kohta ma seda ei ütleks. Pigem lihtsalt äge öelda, et mul on Euroopa pealinn nii selge, et ma võiks tuurijuht olla. Tegelikult ma isegi ei tuleks siia tuurile, mõnes mõttes olen oma sõpradele ka öelnud, et siinkuluva rahaga saaks ausalt palju ägedamatesse kohtadesse minna.

Sellegipoolest on mul sigaheameel sõprade üle, kes siiski tulevad ja 16 päeva pärast tulevad juba Geelika ja Silver, jeeeee!

Niisiis, ühes blogis siin sai ka varem väljahõisatud, et ma Eestisse kauaks püsima ei jää ja ausalt öeldes, mida aeg edasi, seda kindlam ma oma otsuses olen. Ma ei ole nii kindel nagu ma olin Ameerikasse minnes, aga ikka mingil määral olen. Mul käis siin igasugu variante läbi, Kanada, laev, USA, Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, aga kogu aeg oli ka on hold Austraalia. Ja valikuks saigi viimane. Seal on päris mitu põhjust - esiteks, kuna Austraalias on work and holiday viisa ainult kuni 30nda eluaastani (ehk mul on aega ainult 5 aastat, et sinna minna), teiseks, kuna kõik ju lähevad ja enamik on õnnelikud ja ei taha üldse tagasi tulla ning kolmandaks, seal teenib ikka toredalt. Neljas põhjus on ka - mu vend Ida-Timoris saab endale septembris beebi ja kui ma juba Austraalias olen, lähen kindlasti neile ka külla ja äkki saab minust ainus pereliige, kes seda beebit näeb (või vähemalt beebina näeb). 

Alguses ma hakkasin otsima omale kamraadi, kellega koos minna, sest see nii kaugele minek, omapäi jäämine ja muud sellised faktorid pisut hirmutavad. Isegi mind, jah. Nii ma rääkisin ühe ja teise sõbraga, aga olgem ausad, umbes 80% mu sõprusringkonnas on õnnelikus suhtes-pereelus ning ülejäänud 20% teevad midagi või omavad midagi, mis neid Eestis kinni hoiavad. Lootusetu seis. Abi tuli aga sealt, kust ma seda kõige vähem ootasin, kuigi alateadlikult olin oma välismaa sõpru läbi mõelnud küll, ning sain jah-sõna hoopis Joannalt. Joanna oli minuga koos USAs au-pair ning me saime üliülihästi läbi ning meil on ka omaette "reisimäng," sest 
2012 kohtusime Cincinnatis, 
2013 New Yorgis, 
2014 San Franciscos, 
2015 Barcelonas
ja me juba huviga naersime, et kuhu 2016 meid viib. Kusjuures, mitte ükski antud kohtumistest ei olnud eriti pikalt planeeritud, näiteks Barcelonas kohtusime me puhtalt nii, et ma nägin Instagramist, et ta on seal ja mu laev oli samal ajal seal. Tegelikult vist enne, kui me Austraalias kohtume, kohtume me ka Pariisis (see on hetkel veel kinnitamisel olev protsess), seega saab kohe eriti äge aasta olema. 



Kui kokkuvõtlikult öelda, siis ega ma täpselt ei teagi, mida seal Austraalias tegema hakata või kas teha farmipäevad ja jääda teiseks aastaks või mitte ja kuhu minna ja kuhu mitte. Esialgu tundub, et plaanime minna ikkagi Perthi, see oli kohe alguses millegi pärast mul siuke soojem koht ning sinna tunduvad ka lennupiletid olevat kõige odavamad. Kuupäeva, millal minek, ma ka ei tea, praegu parima hinnaga piletid 5.septembril, aga eks näis, kas nii kiirelt saab kõik aetud või ei. 

Mu sõbrad ei väsi naermast, kui püsimatu võib üks hing olla, aga mulle meeldib. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar