laupäev, 7. mai 2016

Kes meid mõistab

Mulle on alati meeldinud minna kodust ära, et leida oma kõrvale uusi inimesi, uusi sõpru, tutvuda, tutvuda, tutvuda. Belgias oli see teistmoodi, sest me tulime kodust ära koos Karoliniga, kellega me ka kodus olime koos. Nii tekkis olukord, kus mu töökeel oli eesti keel, pärast tööd käisin trennis (nagu koduski) ja vaba aja veetsin Karoliniga. Just nagu Eestis. Teate, mis juhtus, kui Karolin tagasi ei tulnud? Ma tundsin, et mulle ei meeldi enam Belgia, ma ei taha siin olla ja see kõik on vale. Tegelikult ei ole, tegelikult ongi mul nüüd kultuurišokk, mida ma esimesed 2 kuud ei tundnud, sest kõik oli nagu kodus. Nüüd tuleb hakata käituma tavapäraselt, leida uued inimesed, kellega vaba aega veeta ning tunda ka sellest ärakäimisest sama palju rõõmu kui kõikidest varasematest. Pisut ehk teeb mulle muret aeg, need sellised sups-sups sõprussuhted ei ole päris minu ala. 

Juunis on Blogiauhindade jagamise üritus, kuhu ma väga väga tahan minna. Esialgu plaanisin tulla Eestisse nõks pikemalt, et ka üks teine üritus ära väisata, aga kahjuks siiski tööl ei vea plaanid nii välja nagu vaja oleks ja nii oleks mul variant tulla ainult auhindade jagamisele ehk lennata reedel koju ja pühapäeva õhtul (või esmaspäeva hommikul) tagasi Brüsselisse. Ma isegi mõtlesin välja, kuidas sellisel juhul katta oma lennupiletite maksumus (pikemaajaliselt oleks saanud tulla 50€-ga Ryanairiga) ja olin juba täiesti õhinas ja elurõõmus ja siis mõtlesin, et aa.. tegelt? Tegelt peaks ma hoopis raha korjama oma sügiseste plaanide jaoks ja lisaks tuleb veel ära katta üks osa meie Saksamaa reisist (osa sai makstud sünnipäevakingituste rahadest, tegin endale kingiks reisi) ja üldse, mis mõttes ma olen valmis kulutama 200€, et saada nädalavahetuseks koju? Aga samas.. äkki siiski. 

Üldse mis puudutab mind ja kodu, siis tegelikult me ei saa läbi. Tähendab, mina ja kodu saame läbi, aga mina ja Eestimaa ei saa. Me saame läbi nii kaua kuniks meie koosoleku aega on limiteeritud. Eelistatult pikka aega ette teades kui pikalt limiteeritud. Mu sõbrad on ammu loobunud aru saamast, mida ma tahan (või tegelikult siis, et kuhu ma tahan). Ega ma ise ka aru ei saa. Ma tahaks ainult rännata. Ühele poole ja teisele poole ja vahepeal ringi liikuda ja siis jälle kuskile poole. Praegu ma otsustasin, et ma lähen 5.septembril ära ja seekord ida poole. Ma olen kannatlik ainult mõne kuu raames, kui see kuupäev peaks nihkuma, aga edasi ma juba ei ole kannatlik, siis ma tahan minna. Ja jõuludeks tahaks minna Ida-Timorisse, vennale külla ja vaatama tegelast, kes mu tädiks teeb (pliis, ole tüdruk!!). 

Mõnikord ma hoopis mõtlen, et tahaks enda kõrvale ka kedagi, kelle sõnumid paneks liblikad kõhtu ja kelle nimi telefoniekraanil tekitaks ärevust. Kellele ma saaks rääkida oma muresid ja rõõme. Kellega ma saaks teha musipilte ja kes oleks mul lihtsalt olemas. Samas, viimasel ajal on olnud nii, et nagu keegi sellele positsioonile tekkima hakkab, tekib mul ahastus, et see inimene lööb kogu mu elu pea peale, hakkab häirima mu harjumusi ja rutiini ning ma ei saa teha asju nii nagu ma tahan. Kuidas ma saan tahta, et keegi pühendaks end mulle, kui mina ennast kellelegi teisele üldse pühendada ei taha? Siinkohal meeldib mulle mõelda ühe oma sõbranna sõnu, kes ütles mulle, et kui see õige tuleb, siis ma tahan ja pühendangi nii, et ma ei saa ise arugi, kui ümber sõrme ma keeratud olen. Oo, mu prints, ma ootan Sind. 

Ja siis on mul veel perioodid, kus mulle meeldib nii väga trennis käia, et ma olen valmis käima ühe tunni hommikul, teise lõunal, kolmanda õhtul. No okei, tegelikult ma käin siiski ainult ühe korra päevas, sest üks kord ma käisin kaks korda ja ma ütlen ausalt, mul läks pärast vaja nelja päeva, et keha jõuaks taastuda ja trenni tagasi tahta. Nende perioodide ajal olen ka toitumise alal tublim, söön korralikult hommiku-, lõuna- ja õhtusööki, ei söö mingit jama, magan ilusti öötunnid täis ning olen enda üle uhke. Teisel hetkel aga tekib periood, kus ma tervislikkusest mitte midagi kuulda ei taha. Trenne see tavaliselt ei hõlma, sest trennist ma lihtsalt ei suuda üle kolme päeva eemal olla, aga näiteks eile, ma olin voodis terve päeva, reaalselt terve päeva, kogu minu päeva söök olid Nutella saiad (aga jõin piima, tubli) ja kommid. Sest ma ei viitsinud voodist välja tulla ega mitte midagi teha. Õhtuks ma muidugi olin hullumas ja läksin kell 8 lõpuks välja ning jalutasin ligi 6km mööda linna, sest kogu energia oli ju kasutamata. Lõpuks muidugi läks mul kõht tühjaks ja kuna Belgias ainuke asi, mis kell 10 õhtul lahti on, on McDonald's, siis ma suundusin sinna. Küll aga Sigridi karjumise peale jätsin friikad ostmata ja sõin hoopis kanawrappi.

PS! See oli ülihea, ma ei tea, miks ma seda varem siin söönud pole.

Nii ma siis olen. Tahan üht, teist ja kolmandat, räägin iseendale vastu, teen otsuseid uisapäisa, lahmin ja möllan ning tegelen tagajärgedega.  Täna tahan kõike, homme ei taha midagi. Eile olin tujust ära ja maailm tundus hall, täna on päike väljas nii õues kui ka minu hinges. Viimasel ajal mulle tundub, et lasen palju välisteguritel oma tuju mõjutada, mida ma varasemalt teinud ei ole. Noh, nagu keha, et kui on väsinud ja stressis, siis jääb haigeks, mul on hingega samamoodi. Ma olen eluaeg olnud pigem siuke yolo-tüdruk, mitte hingevõtja, aga viimased kaks nädalat on kuidagi väga hinges torkimine olnud. Kevadmasenduseks ka enam lugeda ei saa, suvi ammu käes (täna oli siin 30 kraadi!!!), aga miski see nüüd on, mis mu hingele ei meeldi. 

Õnneks on mul veel kaks vaba päeva, siis poolik tööpäev ja siis veel viis vaba päeva ja siis lähen reisile ka, aitab sellest Brüsselist küll. 

PS! Ma ei taha, et mu vend saaks tütre mitte sellepärast, et plikad on ägedamad, vaid sellepärast, et neil on tüdrukule lihtsalt NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ilus nimi ja see on saatanast, kui see nimi panemata jääb. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar