esmaspäev, 9. mai 2016

Aprilli klassikud

Kuna viibisin Eestimaa pinnal ainult 10 päeva, siis neid klassikuid ei ole palju, aga mõned siiski. 

Vaatasin ära filmi Klassikokkutulek. Selle filmiga oli selline nali, et ma nägin treilerit vist juba jaanuari alguses ja hoidsin nii pöidlaid pihus, et keegi teeb eel-eel-eelesilinastuse (mõned filmid ma olen reaalselt 2 nädalat enne linastumisaega ära näinud) ja ma näen enne, kui Belgiasse pean kolima. Kahjuks nii ei läinud. Seega ma siis googeldasin ja uurisin, et filmid on 8 nädalat kinos ja 12 nädalat, kui need on edukad ja edasi otsustatakse siis ise. Kuna aga selle filmi fenomenaalsus paistis kohe esimesel nädalavahetusel silma, olin suhteliselt rahulik, et see jõuab mu ära oodata. Ja jõudis ka. Kusjuures nüüd eelmisel nädalal tuli just uudis, et film jõuab ka Belgia kinolavadele, wuuhuu!

Filmi sisu ei ole vist vaja enam lahti kirjutada, mulle tundub, et pool Eesti rahvast on nagu nii selle ära vaadanud. Lihtsalt öeldes saavad 3 meest kutse klassikokkutulekule ning unustavad korraks (või tuletavad hoopis meelde), mis neil elus on saavutatud ja saavutamata ning lõbutsevad täiega. Osa arvamusartikleid on öelnud, et filmiga pandi täiega üle ja see oli rõve ja labane. Minul on filmidega nii, et kui ma lähen seda vaatama, siis ma vaatan, mõtlemata kordagi, et ee ebareaalne ju või eee suht nõme. Ei, ma istun saalis ja olen mina ja minu valitud film. Sama sellega, ma naersin ikka korralikult ja kuigi oli ka siukseid hetki, kus ma lihtsalt suu ammuli vaatasin, siis tegelikult mulle meeldis. Lausa nii väga, et kui Belgiasse tuleb, läheksin uuesti vaatama küll. Mõtle, Brüsseli kinos ja eesti keeles. Vägev!


Käisin esimest korda kohvikus nimega NOP, mis asub Kadriorus ja on maailma kõige ägedam koht, sest seal tohivad käia nii lapsed, täiskasvanud kui ka koerad. Mõne meelest see võib-olla pole lahe, aga minu meelest oli see ülilahe! Eriti boheemlasliku välimusega kohvik on üsna ökö-mökö ja kuigi menüü oli minu jaoks võõras ja üsna raske oli leida midagi, mida ma sööks, valisin lõpuks smuutikausi ja see oli imehea! Koht on natuke nõme, mis puudutab parkimist, sest kuigi pühapäeviti on tasuta parkimine, on neid kohti nii vähe, et kõva võitlus tuleb nende nimel pidada (plusspunktid muidugi kõrvalasuvale europargile).

Teenindus oli enam-vähem, mitte midagi erilist, aga ei saanud ka kurta otseselt, lihtsalt selline boheemlaslikult aeglane ja mitte eriti huvitundev. Kujundus on ka minimalistlik, aga samas armas. Ütleme nii, et selline koht, kuhu ma perega ei läheks lõunat sööma, aga sõbrannadega mõnus pühapäeva hommikune brunch on vägagi mõnus. 




Esimest korda sai käidud ka Mustamäe keskuses ning kauemaks pidama jäädud Mack Bar-b-que restorani, kus sõin esimest korda Vegase burgerit ja see viis keele alla! Kusjuures, meil tekkis ka olukord, kus mu kartulichipside asemel toodi meile friikartulid ja ma küll ei tahtnud üldse kisa tõsta, aga ma tõesti tahtsin chipse ning teenindajale siinkohal suur suur 5+ hindeks, kes lahendas asja kiirelt ära ning ma jäin väga rahule.

PS! Kiidan hullult nende homemade limonaade, need on täpselt sellised nagu USAs.



Avastasin ka sellise koha nagu Südalinna peoruumid, kus pidasin enda sünnipäevapidu. Koht asub kesklinnas, Tatari 1, seega koha eest 12 punkti. Ruum ise oli parajalt suur, minul oli u 20 inimest ja veidi arvutades selgus, et teine sama palju oleks lahedalt veel mahtunud, kuigi ruumis on üsna suur baarileti esine ja tagune ja minu külalised hõivasid põhiliselt selle ala (ehk 2/3 ruumist oli tühi). Kiituseks saab lisaks asukohale öelda veel ruumikujunduse ja ruumikuse, kahe WC olemasolu ning pärast minu dekoreerimist nägi see ka väga fancy välja. Muusika osa pealt jäi asi veidi lahjaks, aga samas, who cares, nagu öeldakse, sest mu pidu oli lihtsalt imeline!


Veidi olin ka kultuurne ja lugesin läbi raamatu Minu California, mille autorile ma pean suure kummarduse tegema. Nii ladusalt kirjutatud, nii mõnus, palju nalja ja äratundmishetki. Ma pole varasemalt ühtegi selle sarja raamatut lugenud, seega mul on hea meel, et esimene osutus kohe nii heaks. Järgmiseks juba haarasin Minu Brüsseli järele, aga vähemalt esialgu see minus nii positiivseid emotsioone ei tekita. California raamatus on autor lisaks ladusale tekstile põiminud sisse palju nalja ning ka fakte, mida saabki teada ainult see, kes on seal elanud. Mina ise Californias ei elanud, aga reisida sain sinna küll, seega paljud kohad olid tuttavad ning üleüldised omapärad Ameerikas olid nii nii kodused. Terve raamatu lugemise aja oligi mul hinges selline igatsuse tunne, et tahaks ka või et jaa, see nii äge või et ohhh, minu lemmik restoran ka. Ma tahaks samast sarjast ära lugeda veel ka Minu Ameerika ning siis jään ootama uut elukohta, et ka selle kohta raamat ära lugeda. Mulle endale tundub vähemalt, et neid raamatuid on põnevam lugeda siis, kui oled ise ka seal elanud või vähemalt reisinud. Brüsseli raamat on selles mõttes kohe eriti hea minu jaoks, et pea igal lehel on midagi äratuntavat.

Ja nii saigi aprilli aeg läbi ning otsapidi oleme jõudnud juba maikuusse, kus vähemalt Brüssel tervitab 25-30 kraadiste ilmadega ning mu tööandja tervitab mind kümne vaba päevaga. Imeline! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar