esmaspäev, 2. mai 2016

25+

25's eluaasta algas mul toredalt - öö läbi hoolitsesid Eesti sõbrad selle eest, et mu telefon oleks punane, täis sõnumeid ja pilte ning hommikul kinkis hostpere mulle lõhnakomplekti ning hostema oli teinud mulle ka koogi. Õhtul sõime kõik koos, hostisa küpsetas kammkarpe, mis mulle küll erilist muljet ei jätnud, aga lahe oli see, et nad tahtsid midagi teistmoodi ja erilist teha minu päeva puhul. Jõime ka mingi maitsvat šampust, aga nendest jookidest ei tea ma endiselt mitte midagi. Õhtul tuli aga Brüsselisse külla mu ema, mis oli veel eriti äge! Käisime koos Itaalia restoranis söömas, kusjuures mõlemad võtsime salati, sest kell oli hiline, aga restoran ise oli päris lahe, teinekordki võib minna. Kodus sain ka kingituse, tegelikult lausa kaks - üks, mis on minu puhul alati 100% täppiminek ehk JOIKi kinkekomplekt ja teine, mida olin kaua endale igatsenud ehk pulsikell. Viimasest saigi meie koosoldud aja motivaator, sest päeva aktiivsusminutid oli ju vaja ikka täis saada (ja neid on oioioioi kui palju vaja). 

Edasi aga arvas keegi kõrgem tegelane, et mu elu on liiga lill olnud ja nii sain ma reedel teada ühe uudise, mis esialgu küll ainult ehmatas mind, arvasin, et küll lahendus on olemas ja kuskil on mingi viga, aga tänaseks on selge, et viga siin ilmselt siiski pole ja minu nime tuleb hakata puhtaks pesema. Olen päev otsa saatnud meile ja uurinud ja arutanud ja korraldanud ja ausalt öeldes juba pea valutab sellest. Ma ei tea, kas ma pean kõiksugu asjad omal nahal ära proovima kellegi meelest, sest ise arvasin, et gmaili ja facebooki kontodesse häkkimine ning pangakonto ja -kaardi kopeerimine võiks olla täisa piisav. 

Järgmiseks kammis ära mu korteriomanik, kes selgelt ütles üht (kuulsime nii mina kui ema), aga omast arust ütles midagi muud või vähemalt üritas siis inglise keeles öelda midagi, mida ta ei osanud, seega tekkis meil nii-öelda konflikt ja tema viis konflikte lahendada on ignoreerida. Ehk siis ignoreerib ta mind ja helistas mu hostemale, et ma koliks välja, sest temal on kõrini. Tema puhul see käitumine mind ei üllata, sest viskas ta ju enne minu toas elanud poisi samamoodi päeva pealt välja ning hoidis itaallase asju nädal aega luku taga, tema kõnesid ignoreerides, aga ma ei osanud küll oodata, et selline heateo tegemine niimoodi lõppeb. Aga nagu mu ema armastab öelda - iga asi on millekski hea. Poolest maist elan juba uues kohas. 

Ja kui siis täna lõunal tunduski, et enam hullemaks minna ei saa, otsustas Tele2, et pohhui, keerame kraanid kinni, netti pole, roamingut pole, põhimõtteliselt võin telefoni aknast alla visata, sest mul pole sellega midagi teha. Nende infotelefon ei vasta, minu tele2 keskkond ja Facebooki sõnumid tunduvad samuti tummad olema. No tõesti, mida iganes. 

Tahaks korraks maha istuda ja nutta ja küll siis läheb jälle paremaks. 

Positiivse noodi pealt niigi palju, et selleks nädalaks on juba mitu korterivaatamist ja seekord valisin neid ise ning eile-täna sai ka paika pandud enam-vähem kuupäev, millal jalad Eestimaa pinnalt jälle lendu tõusevad. 

Ülejäänud aasta tuleb parem. Ma tean. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar