esmaspäev, 30. mai 2016

Külalised, katkine auto ja 180€ taksole

Minu esimene nädal 7 päeva nädalas trenni eksperimenti lõppes sellega, et neljapäeva õhtul käisin veel trennis ära ja reede hommikuks oli meeletu nohu ja peavalu ja selge oli see, et tuleb teha paus. Reede õhtul olingi kodus haige ja lisaks olin kodus ka terve laupäevase päeva. See-eest pühapäevaks oli tänu sellele mul nii palju energiat, et tegin tund aega bodypumpi ja 30 minutit Kayla kava veel otsa, nii et lõpuks oli kaloreid kulutatud 1100. Päris äge! 


Viimane nädal trennides möödus esmaspäev, teisipäev, reede Kaylaga, kolmapäev ja pühapäev pumpiga ja neljapäeva õhtul käisin jalutustiirul, sain täis 10 000 sammu ja avastasin parki, mis mul siin maja kõrval suhteliselt on. Väga väga ilus!



Kolmapäeva õhtul käisime Helerini ja Katriniga kinos, vaatamas Woody Alleni uut filmi Cafe Society, kus olid mõnusad näitlejad ja selline üsna diip sisu ja täiesti loll lõpp, aga mulle meeldis, teistmoodi kui need tavalised Hollywoodi filmid, mida ma vaatamas käin või kodus vaatan. 

Hüpates nüüd kiirelt reedesse, siis nagu teada, tulid Geelika ja Silver mulle külla. Kuna nende lend maandus 22.40 Charleroi lennujaamas, mis on Brüsselist 60km kaugusel, otsustasime, et ma rendin auto ja lähen neile järgi. Üsna hiljuti saime teada, et on võimalus rentida elektriauto, mis on paari tunni kaupa rentides meile oluliselt kasulikum ning võtsimegi selle pakkumise. Reede õhtul siis alustasin oma seiklust kodus 21.20, sõitsin trammiga laadimispunkti, auto ootas seal kenasti mind. Alguses kulutasin 15 minutit sellele, et saada see laadija auto küljest ja posti küljest ära ning teha lahti uksed ning alustada sõitu, seda kõike oli minu jaoks nii palju, et ma olin täiesti ahastuses juba siis, kui ma autosse sain. Oleks ma teadnud, milliseks õhtu kujuneb, oleks ma emotsioone veidi hoidnud. 

Sõitsin tund aega umbes neile järgi, sest palju oli tee-ehitusi ja olukordi, kus GPS saatis mind järjekindlalt paremale mahasõidule, aga mul ei olnud mitte kuskile keerata. Sellest tekkis ka olukord, kus me tegelikult oleks pidanud napilt saama edasi-tagasi ühe patarei otsaga sõidetud, aga nüüd jäi pisut puudu. Lennujaamas olid ka turvakaalutlustel muudetud suunad ning ma olin kuskil täiesti suvaparklas ja Geelika-Silver olid kuskil täiesti mujal, aga õnneks me leidsime üksteist väga kiiresti üles ja saime ka 15 minutit tasuta parkimisega asjad aetud. Algas meie rõõmus tee koju. Kuna patarei oli 31%, otsustasime, et lähme laeme seda pisut ja sööme, kui seal juures mingit söömisasja on. Oli. Panime auto laadima, jalutasime Quicki, mis oli kell 23 kinni pandud (kell oli 23.30) ja me vaatasime, et okei, on drive-in, et lähme sinna. Ainult, et belglased ei luba jalgsi drive ini. Tädi seletas meile, et no no no, te ei saa, teil on autot vaja. Lõpuks üks kutt meie taga ütles, et kuule, tulge auto peale, ma tellin teile. Megalahe! Ta kahjuks ei rääkinud üldse inglise keelt, seega me mingit ägedat vestlust aretada ei saanud, aga see oli nii armas, et ta niimoodi tegi ja meie saime ka süüa. 

Läksime auto juurde tagasi ja avastasime, et protsente akul on täpselt sama palju kui varem ning ees on kiri, et laadimine on võimatu. Eee, okei. Mina ütlesin kohe, et see peab mingi elektroonika viga olema, et siin pole küsimus laadijas, sest laadimispost laadis, aga autoosa ei funganud. Võtsime siis rendinumbri ette, kus oli automaatvastaja, kes ütles, et kui on hädaolukord, vajuta 1. Ma tahtsin mingi 100 ühte vajutada, sest oli kesköö ja me olime suvalises linnas, mille nimegi me ei teadnud. Hädaabinumber aga ei vastanud. Ei vastanud järgnevad 9 korda, kui me täiesti lakkamatult talle helistasime. Kümnendal korral vastas, mingi noor kutt, kelle ümber oli hull melu ehk siis ta oli peol. Aa, lahe oled, ausõna, musid Sulle! 


Temaga me kaklesime päris pikalt, sest ta konkreetselt ütles mulle, et ma olen loll ja see mu oma süü, et mu autoaku tühi on. Oota, kuidas palun? Teie firma rendib mulle auto, mis on katki ja see on siis minu süü? Vägev. Kui ta paar minutit mu peale karjunud oli, ütlesin talle, et kuule okei, mul pohhui mis oleks poleks pidi jne, ütle, mis ma teen, ma ei taha küll ööseks siia jääda eksole. Ta andis mulle uue numbri ja käskis sinna helistada. Pärast saime teada, et see oli Renaulti hädaabinumber, meie rendiauto oli ka Renault ja see naine oli ülitore, ta üritas aru saada, kus me oleme ja kuidas me sinna saime ja mis juhtus ja kuidas seda lahendada. Ütles, et ta saadab meile abi, aga sellega läheb tund. Olgu. Istusime autos, rääkisime juttu, sõime, kuulasime muusikat, noh, üpris rahulikud olime. 

Tunni pärast tuli puksiir, onu, kes rääkis 2 sõna inglise keelt. No tore lugu küll. Käis ümber auto, jageles selle laadijaga, vajutas kõiki nuppe autos, lõpuks Silver ütles, et kuule pese aknad ka ära, äkki see aitab päriselt. Eks veidi tuli juba väsimus peale, kell oli pool kaks ja me olime kõike ju juba proovinud. Pärast 45 minutit uurimist tõdes puksiirionu, et auto on katki. Jah. Me teame. Ja siis hakkas onu seletama kätega - auto, jääb siia. Mina, sõidan ära. Teie, tipa-tapa ja takso. Me olime umbes kõik koos, et no no no meie Sinuga ära. Ta mingi, et eieiei, teie takso. Lõpuks helistas oma ülemusele, kes rääkis 20 sõna inglise keelt ja tema siis suutis meile selgeks teha, et auto jääb sinna, kuna see on Renaulti ees ja Renault tegeleb sellega, puksiiril ei ole mõtet seda kaasa võtta ning meile saadetakse takso, mille nemad kinni maksavad. Olgu, sobib. 


Takso tuli mingi 20 minuti pärast ja kuigi me siis veel natuke jagelesime seal, sest lepingus on mul hostvanemate aadress ja me tahtsime ju minna minu aadressile, siis need 2 onklit, kes kahepeale oskasid 10 sõna inglise keelt, ei saanud üldse aru, miks me ei taha seda aadressi, mis lepingus on. No ühesõnaga, lõpuks me istusime taksos ja sõitsime koju ja jõudsime pool neli hommikul ja taksoarve oli 180€. Saate aru???? Hahaha, mega lahe, tegime kohe pilti ja jagasime seda, sest no mitte kunagi enam ei ole meil taksoarve 180 eurot. Vägev.


Toas meil tuli meelde, et madrats on vaja täis saada ja kuna pumpa ei olnud, puhusime kõik koos vahetustega ja lõpuks kell neli oleks nagu sõda olnud toast üle käinud, kõik magasime. Naersime, et sellist vastuvõttu just ei oodanud, aga no lõpp hea, kõik hea. 



Laupäeva hommikul magasime kuniks magasime, sõime veidi ning läksime siis linna peale tatsama. Loobusin hommikusest trennist, sest oli selge, et ega kuue tunni une pealt seda ära ei tee ja pole mõtet. Niisiis sõitsime Flagey väljakule laadale, käisime seal ringi ja pidime siis bussiga linna minema, aga Geelika arvas, et jalutame. Minugi poolest. Jalutasime mööda mäge üles, mööda poode kuniks jõudsime metroojaamani ning sealt jalutasime edasi kuningalossi, kust me jalutasime edasi läbi kuningapargi ning siis järsku mõtlesime, et oota, parlamendis oli millalgi avatud uste päev, et vaatame, millal ja oli täpselt see päev. Seega me läksime tagasi parlamenti ja seal oligi lahtiste uste päev ja meid lastigi sisse, sinna parlamendisaadikute saali. MEGALAHE! Seal tehti veel sellist mängu, et iga üks sai kellukese, mille peal oli number ja kui dirigent näitas minu numbrit, pidin tilistama. Ülilahe muusika tuli kokku ja kogu saalitäis rahvast tuli sellega kaasa ja üldse, tohutult äge kogemus. Ma just mõtlesin, et huvitav, mida Geelika-Silveriga saaks esimest korda teha, et nüüd on küll kõik käidud ja vot, leidsin ikkagi ühe asja veel. 







Pärast parlamenti jalutasime edasi, vaatasime kuningalossi, käisime vanalinnas, Raekoja platsis, vaatasime pissivat poissi, mis oli Geelika ja Silveri jaoks ülisuur pettumus ning sõime makroone. Nemad esimest korda. Geelika arvas, et tema nimetaks seda moosiga küpsiseks ja ei peaks eriti eriliseks, Silver ütles, et ta ei ütle, et see on halb, aga ka mitte NIIII hea. Edasi käisime shoppingutänaval, Primarkis ja lõpuks käisime toidupoes süüa ostmas ning tulime siis koju ära. Tegime koos õhtusööki, jõime veini, sõime juustu ja viinamarju ning rääkisime megakaua lihtsalt juttu. Alguses plaanisime õhtul välja minna, aga kuivõrd päev oli olnud pikk ning eelmine öö üsna jabur, siis kodune veiniõhtu tundus ka hea. 



Pühapäeval oli meie plaan üsna lahtine, kuna ilm ei tahtnud meid eriti soosida. Hommikul läksin mina trenni, kus sai palju nalja ja oli ülilõbus ja kumbki treeneritest ei saanud aru, miks ma ometi GRITi trenni ei jää, aga ma tegin neile vägagi selgeks, et 600 kalorit tunnise pumpiga on väga hästi ja sellest esialgu piisab. Mulle meeldib see pühapäevane trenn just sellepärast, et kogu seltskond on tuttav ja kõik räägivad kõigiga juttu, toetavad ja teevad nalja, nii läheb see tund palju kiiremini. Pärast trenni saimegi Geelika ja Silveriga kokku ning läksime esialgu sööma ja mõtlesime siis, et lähme koju tagasi ja tuleme õhtul, kui ilm on parem. Kuna me aga hakkasime otsima toidupoodi, mis oleks lahti, jalutasime veidi ringi ja lõpuks meil oli üsna savi sellest tibutavast ilmast, et jalutasime kuidagi Louisa metroojaamast hoopis Gare Centraali (Karolin ilmselt on ainus, kes saab aru, kui imelik see oli) ja kuigi ma olin üsna šokeeritud, et kuidas me sihitult kõndides sinna jõudsime, siis mis seal ikka. Seega nägime kohtumaja, käisime vaateplatvormil, jalutasime vanalinnas, käisime pissivat tüdrukut vaatamas ja turul ning toidupoest läbi ja vahepeatusega hostvanemate juures tulime minu juurde süüa tegema. 








Meie reisi parim pilt, no vaadake seda Silverit, hahahahahahahahahahahhhahhaha




Kodus me lõpuks istusime jälle pärast keskööd veel üleval, ajasime juttu ning täna hommikul otsustasid vaprakesed minna parki ja muuseumitesse, mis mind ei huvitanud, seega ma joonistasin neile kaardi, kuidas-kuhu nad saavad ja saatsin nad ära. Õhtupoole saame jälle kokku. Ma mainin, et väljas sajab paduvihma. Optimistid. 



laupäev, 21. mai 2016

Polar A300 pulsikell

Olen nüüd enam-vähem kuu aega kasutanud pulsikella ja arvan, et olen piisavalt näinud, et üks eksperdilik hinnang anda. Mainin kohe alguses, et kui hakkasin pulsikellasid valima, käis esimesena mu peast läbi PolarLoop, sest see on lihtsalt nii nii nii ilus, aga samas osutus suhteliselt mõttetuks, sest see on siiski aktiivsusmonitor, mitte pulsikell. Lõpus oli valikus A300 ja A360 ning valik esimese kasuks osutus esiteks hinna pärast, kuna uuem mudel maksab ligi 100€ rohkem ning teiseks, A360 loeb pulssi randme pealt (ehk vööd pole vaja), aga mulle tundub, et ma olen selline vanakooli inimene, et tahaks ikka selle vöö ka enne trenni peale tõmmata. Lõpuks, kui ma need kaks kõrvuti panin ja funktsioone võrdlesin, siis ei leidnud ma mingist otsast põhjust, miks 360 eest 100€ rohkem maksta. Muidugi, eks alati on nii, et uusim mudel ongi kallim, aga ma arvan, et esialgu (kuna mul pole varem pulsikella kunagi olnud) on see väga väga hea valik ja olen väga rahul.


Minu meelest selle kella igapäevane kandmine innustab küll rohkem liikuma, näiteks minul on funktsioon, mis kisab mu peale, et hakka liikuma, kui ma olen tund aega paigal olnud. Magades ta seda ei tee, aga kui näiteks lesin diivanil ja olen tund aega raamatut lugenud või telefonis-netis olnud, siis küll kisab. Ja selle eest saab inactivity stampse ja ma olen neid kogunud kuu jooksul 12 tükki. Kui nüüd aus olla, siis kõik need 12 on tulnud tööpäevadel, sest kui laps vahepeal magab, siis ma olen ka üldiselt diivanil pikutamas. 

Üldiselt selle kuu jooksul olen saanud päeva keskmisteks sammudeks 7219 (ja tuleb arvestada, kui suurt hulka samme ta tegelikult lugenud ei ole), päeva keskmiseks vahemaaks 4.2km, keskmiseks kulutatud kalorite hulgaks 2438 ning keskmiseks aktiivseks ajaks päeva jooksul 4h27min.

Päevavaade: Näitab ära, kui palju aega on magamisele, istumisele, liikumisele, kõndimisele ja treeningule kulunud. Lisaks on ringdiagramm, kus on värvidega kirjas, kus täpselt mida tehtud sai. Need kolmnurgad on inactivity stamps ehk kui olen paigal olnud 60 minutit ja teinud mitte midagi.


Nädalavaade - näitab samamoodi aktiivsuse astmeid ning näitab nädala lõikes, mis päevad on aktiivsemad olnud ning mis on nädala keskmine aktiivsus. Lisaks on diagramm protsentidega, et on kohe näha, milline päev on aktiivsem olnud ning keskmine sammude, vahemaa, aktiivsusaja ja kalorite summa. 


 Kuuvaade - see on minu jaoks pisut liiga kirju, aga kui tahan vaadata, palju kuu jooksul trennis on käidud, siis on see mugav. Just selle parempoolse tulba tõttu, sest kõik need päevad, kus aktiivsus on 100% ja rohkem, on trennipäevad (okei, üks 93% on ka trennipäev, aga kuna ma ülejäänud päeva olin megalaisk, siis 100 ei tulnudki täis).



Need konkreetsed pildid on võetud telefoniappist, sest minu jaoks on see palju palju mugavam, arvutiga ma ei ühenda seda peaaegu mitte kunagi, ainult laadimiseks. Seda sellepärast, et telefoniga ta ühendab ennast bluetoothiga ehk ma ei pea midagi muud tegema, kui selle sisse lülitama, arvutiga ühendamiseks tuleb kell käe pealt ära võtta, rihma küljest lahti võtta, juhtmega arvuti külge panna ja alles siis saab ühendada. Liiga keeruline minu jaoks.

Keskendudes kella headele ja halbadele omadustele, pean ütlema, et häid on tunduvalt rohkem ja ma olen tõesti väga väga rahul. 

Niisiis miinused:

1. Käekell ei loe samme, kui käsi on nii-öelda sundasendis paigal. Esimesena märkasin seda ükspäev, kui jalutasin pika maa käruga, telefon näitas samme pea 9000, käekell ainult 2400. Distants ei klappinud ka üldse, teadsin, et jalutasin tunduvalt rohkem kui paar kilomeetrit. Seega testisin teisel päeval seda uuesti ja nii oligi, kui käsi lükkab käru, siis kell samme ei loe. Teine, sama nõme olukord tekkis siis, kui vedasin kohvrit järgi, kui käekell oli käel, mis vedas kohvrit, siis samme ei lisandunud. Ma ei teagi, mis sellisel hetkel oleks lahenduseks, kas sammude lugemine GPSi järgi või siis panna see lugemine niivõrd palju kergemaks, et ta loeks ka sellises olukorras (või panna kell ümber jala ja näha välja nagu vanglarežiimil olev põgenik). 

2. Kui kell vahetab riiki, unustab ta automaatselt ära kõik selle, mis toimus samal päeval teises riigis. Ehk kui jõudsin kell 12 Iirimaale, vaatasin veel lennukis, et 30% juba olemas, aga Iirimaal läks see nulli ning Belgiasse tagasitulles oli täpselt samamoodi, lennukist maha tulles oli 68%, aga siis läks nulli ja kella appis näitas päeva skooriks 33%.

3. Vajab pulsi arvutamiseks pulsivööd, mis enamasti tuleb osta lisaks (mina sain komplektiga, emps on äss otsija). 

Plussid:

1. Töötab hästi - loeb ära pulsi, näitab treeningukestvust ja kella, loeb kokku kalorid, näitab läbitud samme ja distantsi, omab ajalugu varasematest treeningutest. Lisaks saab valida treeningutüüpi, kas lihtsalt jooks-kõndimine või jõutrenn, lisaks ujumine (mis pani mind mõtlema, kas see kell on veekindel?) ja muud ning kui ei suuda leida sobivat, saab panna other indoor või other outdoor ehk siis üleüldine sise- või välistreening. Mina Bodypumpiga kasutan strength trainingut ja Kayla kava tehes other indoor, sest seal on nii jõudu kui kardiot ja mulle tundub nii rohkem sobivat. Üldiselt ta vist peaks nagunii arvutama kaloreid südamelöökide järgi, mitte treeningrežiimi.

2. Aku kestab pea 2 nädalat. Ma ei tea, kas see jääbki nii või on alguse asi, aga praegu ma olen kestvusega küll väga rahul.

3. Lihtne kasutada. Olgu, esimesel õhtul ma hõõrusin ainult imestusest käsi kokku, sest juhtmeid oli palju, seletust manuaalis veel rohkem ja esimese hooga mõtlesin küll, et okei, ma tegelen, kui mul on rohkem aega. Edaspidi on lihtsam - laadida juhtmega arvuti küljes, andmed bluetoothiga telefoni, kus saab siis vaadata päeva-nädala-kuu lõikes tulemusi. 

4. Ilus soliidne välimus. Mul on valge ja see ei lähe üldse mustaks nagu võiks arvata. 

5. Äratuskella funktsioon. See hakkab vaikselt vastu kätt lihtsalt põrisema ja see on nii nunnu, et mul läheb hommikuti kohe tuju heaks. Katsetasin seda esimest korda, kui mu telefon 2 hommikut järjest ei helisenud ning tol hommikul nad küll äratasid telefoniga koos, aga ma ärkasin käepõrina peale enne kui telefon jõudis laulma hakata, seega äratab küll. 


Minu meelest on väga äge ja motiveeriv vaadata iga trenni lõpus, palju seekord kaloreid kulus. Üldiselt on nii, et lemmiktreeneritega pumpis kulub üle 600, tavalises pumpis 500 ringis ning ainult Kaylat tehes või jamal trennipäeval 400 ringis. Ja päeva jooksul ajab ta ikkagi ka liikuma, ma selle inactivity stamps hirmus alati kargan püsti enne kui see tund täis saab ja ta mu peale karjuma hakkab.

Aktiivse elustiili nimel!

PS LISA! Kui ma natuke pärast seda blogi kirjutamist googeldama hakkasin, sain teada, et osa inimesi paneb käruga jalutades kella ekraani osa (see must osa käib valge rihma küljest lahti) omale hoopis taskusse, et see samme loeks. Geniaalne, miks ma selle peale varem ei tulnud?

kolmapäev, 18. mai 2016

Back to the Business

Pühapäeval sõitsin bussiga rõõmsalt hostvanemate juurde, kuhu ma olin jätnud kõik oma asjad ja hakkasin siis mõtlema, kuidas ma saaks seitsme kotiga (millest üks oli u 50kg kohver) uude korterisse. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, otsustasin takso kasuks ja mu juht oli nii taun, et anna abi. Ta sõitis kõigepealt 2km täiesti ringiratast, jõudes ikka tagasi sinna, kust me alustasime, no nii loll. Lõpuks jõudsime mu majani, ma ütlesin, et stop, see valge maja siin. Ta sõitis ristmikuni ja küsis siis, et kas see? Täiesti teine maja. Ütlesin, et ei, pööra ringi. Ta pani mu keset ristmikku maha ja tõstis asjad välja, haha, kui loll. Jooksin siis veidi edasi-tagasi, sain kõik asjad maja juurde ning läksin siis omanikku majja võtmeid küsima.


Sain need kätte, tulin oma tuppa ja sain aru, et siin enne elanud noormees oli täielik põssa ja ma alustasin koristust, mis võttis mul 3 tundi, enne kui ma üldse asju hakkasin lahti pakkima. No polnud hullu, meenutasin laevaaegu ja koristasin mõnuga. Siis avastasin murekoha, et mul küll oli lina ja padjad, aga mul puudus täiesti tekk. Esimene öö olingi sunnitud magama saunalinaga, sest paremat ideed mul ei tulnud. Õhtul tutvusin ka esimese elanikuga, kes aitas mul interneti paika panna, aga see kadus esmaspäevast nagunii ära, seega kasu ei midagi.

Napilt enne, kui ma olin puhkusele läinud, sain ma teada, et ka esmaspäev on vaba. Sel korral jälle mingi belglaste nelipüha ja lausa nii püha, et kõik poed 5km raadiuses minust olid kinni, spordiklubid suleti kell 16 (muidu suletakse 22.30 või on 24 tundi lahti) ning elu jäi seisma. No olgu, mul polnud selle vastu midagi. Ärkasin hommikul alles 12 ajal ning otsustasin siis ruttu trenni minna, enne kui see kinni pannakse. Lisaks sain hostemalt nõusoleku, et ta annab mulle teki ja voodilinad ning ühe rätiku veel juurde. Trenni läksin naisteklubisse ja olin vist üks viiest, kes seal oli, seega oli üsna mõnus privaatne. Alustasin Kayla Itsines kavaga, kes sellest kuulnud ei ole, siis see on 3x nädalas 28 minutit intervalltreeningut, mis oma olemuselt meenutab täiega GRITi trenni (see, mis kestab 30 minutit ja kus ma igakord suren) ja oma liigutustelt suurelt Bodypumpi trenni. Seega, see ei ole otseselt minu jaoks raske oma liigutustelt, aga see on täiesti surmav oma intervallidega. Mis seal ikka, alustasin väikse crossfitiga, tegin soojaks ning siis tegin Kaylat. Päris mõnus, kulutasin üle 600 kalori tunni ajaga ja tunne oli rohkem kui vägev. Pärast trenni käisin pesus ja panin ennast valmis ja läksin siis hostvanemate juurde, kus kõik magasid, seega ma jätsin võtme kapi ääre peale, võtsin suure koti oma kraamiga ning läksin ära.



Kodus laadisin telefoni täis, sõin kaks ampsu, võtsin arvuti ja läksin tagasi Basculesse (ehk mu vana elamurajoon), McDonaldsisse, sest ma tahtsin korvpalli vaadata ja see on jätkuvalt ainus vabainternetiga koht Brüsselis, mida ma tean ning majas internetti ju ei olnud. Vaatasin korvpalli ära, Kalev omas Rocki sajaga ning läksin sama rõõmsalt koju tagasi. Ah ei, enne käisin ma esimest korda elus nightshopis, sest lisaks sellele, et mu toas ei olnud tekki, puudus seal ka vetsupaber ja seda ju ikka läheb vaja. Niisiis skoorisin endale selle ka. Kodus ei teinud suurt midagi, uni tuli kärmelt.


Teisipäeval algas siis jälle töö ja esialgu oli küll võõras, hommikuks äratuskella üldse ei pannud, magasin sajaga, õnneks olid jube halvad unenäod ja uni nagu nii katkendlik, seega ärkasin ise 8.40 ajal üles. Pidin 9.05 uksest välja astuma ja no vabalt jõudsin. Üks ERITI hea asi siin majas on see, et trammipeatus on 62 meetrit majauksest. Igal juhul jõuan. Teine ERITI hea asi on privaatvannituba ehk kui ma suurest hirmust püsti kargasin, panin kohe paljalt pessu ja võitsin kindlasti mitu mitu minutit varasematest hommikutest, kui pidin toast väljudes haarama pidžaama. Seega, ma jõudsin kenasti 9.08 trammi peale veel varuga ning kõik läks hästi. 

Tööle jõudes oli väike neiu juba üles ärganud ning võttis mu heameelega vastu, tegime hommikusööki koos ja käisime pargis. Õhtupoolikul tuli juba hostema ja mina läksin trenni.

Kuna ma nüüd hakkasin Kayla kava tegema, mis on 3x nädalas ja lisaks on mul kindlasti 3x kohustuslik bodypump treenerite pärast, siis kipubki nüüd nii olema, et ma käin 7x nädalas trennis. Väga halb. Vaatan, kas äkki hakkan siis neljapäeva õhtusest pumpist loobuma, et oleks E, T, R Kayla ja K, L, P pump või mis saama hakkab. Esimene nädal jookseb praegu, vaatan, kuidas hakkama saan. Igal juhul siis trennis tegin jälle soojenduseks veidi crossfiti ja siis Kayla kava ja seekord olid kõhulihased ja käemusklid, seega mu lemmikosa ja raskeim osa, seega üsna mõnusad 28 minutit.


Pärast trenni läksin koju ja mõtlesin, et maksku mis maksab, ma pean majainimestega ometi tuttavaks saama. Minu õnneks olid neli tükki köögis ja väga lahkelt nõus minuga inglise keelt rääkima, seega veetsime terve õhtu koos, tegime süüa ja nalja ning nad viisid mu kurssi maja "reeglitega" ning lisasid mu ka Facebooki nende majagruppi, seega sain kenasti omaks võetud. Nad ütlesid, et kutt, kes mu toas enne elas, ei suhelnud mitte kellegagi ja ei liitnud nende Facebooki grupiga ka ja nad ei näinud teda 2 kuud kordagi. Hea, et ma parem asendus olen. 

Lõpuks jutustasime pea poole üheni ja kui mul siis järsku meelde tuli, et ma pidin hommikul ju varem tööle minema, oli päris paanika küll. Nii oligi, hommikul mu äratuskell jälle ei funganud (mitte ei saa aru, mis talle nüüd ei meeldi, et ta ennast ise välja lülitab), aga ärkasin napilt jälle üles ning läksin rõõmsalt tööle nii vara, et jõusaal oli ka alles kinni. Sain hoiatuse, et neiu ei maganud öösel hästi ja kuigi see tavaliselt tähendab, et ta magab hommikul kaua või magab siis vähemalt lõunal, siis täna ei olnud ei üht ega teist. Hommikul ärkas ta enne üheksat, lõunal magas vähem kui kaks tundi ja tema meeleolu oli päev otsa selline, et jah. Keeruline temaga.

Igal juhul pärast tööd pakkis hostema mulle süüa kaasa, tomatit-basiilikut ja mozzarella juustu, sest ma rääkisin talle oma uuest treeningkavast ja ta teab, kui kergelt ma kodus alla annan, mis puudutab söömist. Hea lihtne mingi pizza või homemade burger mikrokasse visata, süüa ja uinuda. Trenniks täna bodypump ja mul oli nii valus igalt poolt, et ma mõtlesin, et ma suren ära. Lõpuks kui venituslugu oli ja seal alguses pidi pikali olema ja venitama ning siis püsti tõusma, ma ausalt mõtlesin, et ma ei tõuse. Mitte ükski lihas ei teinud minuga koostööd. Tore lugu see Kayla küll, konkreetne surm. Ahjaa, trenni ajal muutus mu parema käe muskel nii valusaks, et ma lausa ehmatasin ära, sest sellist valu pole mul küll olnud ja pärast küsisin treenerilt, et kas see on ikka lihasvalu või ma peaks muretsema ja ta katsus korraks ja naeratas siis ja ütles, et mu muskel lihtsalt tahab kasvada suuremaks kui ta siiani olnud on ja ta ei mahu ära. Haha! Vägev!

Kui trenn läbi sai, istusin veel mõne aja seal, vaatasin ära järjekordse korvpalli, mis oli küll tunduvalt põnevam kui esimene mäng, aga liiga põnev, mulle sellised õõõh äähh oohh lõpud ei meeldi. Igal juhul Kalev võitis kahe punktiga, boom chaka! Õue minnes avastasin, et väljas on Alaska ja sajab vihma. Mis seal ikka, vantsisin õnnetult trammipeatusesse ja oleks trammis peaaegu magama jäänud, nii väsinud. Tulin koju, sõin, palvetasin, et ma ei peaks kedagi nägema, sest ma ei jõudnud kellegagi rääkida ning õnneks nii läkski, nägin ainult korraks Naylini, ütlesin tere ja läinud ma olingi. Ohh mu mõnus voodi, siit ma tulen!