neljapäev, 7. aprill 2016

Dramamama

Sattusin täna tööpausi ajal lugema ühte blogi blogireklaamimise grupist, kus tüdruk rääkis sellest, et ta genereerib oma kutiga ise tülisid oma peas, ilma, et kutt seda üldse teaks. Et sama kiirelt kui draama tuleb, kaob see ära, aga et ta on üks paras draamaqueen. Sellest seonduvalt täiesti kogemata tuli mulle meelde, kuidas mu vend ütles mulle üsna hiljuti, et miks ma kogu aeg ütlen, et see teeb draamat või sellel on probleem või seda ja teist ja kolmandat, kui kogu aeg on draamad minu ümber ehk tegelikult teen draamat mina. Ja päev otsa ma mõtlesin täna, kui palju draamat viimase kuu-kahega mu ümber on olnud ja ma ei ela isegi mitte nende inimeste ligidal, kellega draama on, kuidas siis mina süüdi olen?

Näiteks, meil oli sõpradega Facebookis trennigrupp, kus me ergutasime üksteist rohkem liikuma ja trenni tegema ja kui esimesel kuul (alustasime detsembris) olid kõik hästi positiivsed ja pandi palju pilte igasugustest liikumistegevustest, näiteks bowling ja jalutamine käruga või koeraga ning suur hulk sai ka nõutud 15 korda täis, siis mida kuu edasi, seda rohkem draamat tuli. Ma saan aru, et kui on auhind mängus, siis ikka tahaks ju nii-öelda võita, aga see auhind pidi rohkem olema motivaator kui sõjatekitaja. Nii hakkaski minu postkasti potsatama kirju sellest, kuidas "See ei ole aus" ja "see pole mingi trenn" ja "ma hakkan siis ka poodimineku pilte üleslaadima" ja mina, olles selle grupilooja, üritasin mõistlikku lahendust leida ja lõpuks paningi aprillis selle grupi lihtsalt kinni. See ei olnud enam motivaator, see oligi mingi võistlus, mis muutus ajuvabaks. Pool rahvast enam ei pannudki pilte, sest "äkki ei vasta kriteeriumitele teiste meelest." Kus mina draamat tegin? Sellega, et ma grupi tegin? Sellega, et ma olin lükata-tõmmata kõikide poolt?

Järgmiseks tuleb mul varsti varsti sünnipäev ning meil on kostüümipidu, aga teatud kriteeriumitega, seega valik on suur, aga inimeste mõtted kipuvad samasse suunda minema. Nii tekkiski üks õhtu olukord, kus üks inimene kirjutas mulle, et ta valis oma tegelaskujuks "selle" ja mina ütlesin talle, et tore ja kirjutasin teisele, kes oli mulle sedasama tegelaskuju oma valikuks nimetanud, et kui ta tahab ainulaadne olla, siis ta enam pole ja praegu veel piisavalt aega oma tegelaskuju vahetada. Ja oi issand, kus siis läks sõda lahti, et kuidas mina ei halda ja kuidas ma lubasin ja kuidas kuidas kuidas.. Olgu öeldud, et tänaseks on selle sama tegelaskuju valikuvariandist rääkinud mulle juba 5 inimest. Jälle, kus mina selle draamaseemne nüüd siis hakkama panin? Peoteemat valides?

Vahetult enne Belgia pommitamist tutvusin ma ühe noormehega, kes oli küll esialgu väga toreda mulje endast mulle jätnud, aga ta suutis selle ühe sekundiga hävitada. Nimelt kirjutas ta mulle hommikul kell 9 Whatsappi, et kas ma kuulsin, mis lennujaamas juhtus. Olgem ausad, ma jooksin samal ajal tööle ning tööpäev oli siuke nagu ta oli ja terve järgmine nädal oli siuke tegelikult ju. Seega ma ei vastanud talle. 4 tundi hiljem kirjutas ta mulle teise sotsiaalvõrgustikku, et "hei, mis teed?" Ja ma läksin suht närvi, küsisin talt, mida kuradit ta teeb, et ta mind igalt poolt pommitab, kui ma ei vasta, on mul kiire ja tema ütles, et kirjutas juba 4 tundi tagasi, mis mõttes mul pole aega. Järgmiseks kirjutas ta, et peab minema, ta õde oli seal ja kõik. Ma ei vastanud enam midagi, mul tõesti ei olnud tuju veel mingi tiinekakäitumise kuti õe kohta küsida. Nii kirjutas ta mulle mingi nädal aega hiljem ja ma ütlesin viisakalt, et palun jäta mind rahule ja oh blinn, ta kirjutas mulle tund aega asju, mida ta minust arvab, kuidas ma olen paks siga ja me oleme erinevatest liigadest ja mis ma tõesti mõtlesin, et küündin tema tasemeni jnejnejnejne. Ma mõtlesin, et ohoh, väga kenasti öeldud laused, väga viisakas noormees eksole, ütlesin talle sama ja ta sai veel hoogu juurde, muudkui kirjutas ja kirjutas ja kirjutas ja ma mõtlesin, et hmm.. veel nädal tagasi tahtis minuga välja minna, aga vot enam ei kõlba? Mis ma oleks pidanud siis lihtsalt ignoreerima teda või? Äkki ta siis oleks mingi GPSi abil ülesotsinud mu Brüsselist, ta tundus täitsa maniakk küll lõpuks, haha. 

Kui me juba jõudsime kirjutamiste ja vestlusteni, siis on mul näiteks draama ühe sõbrannaga, kes ei salli seda, et teine sõbranna meid ignoreerib. Meil on ühine vestlus kolmekesi koos ja meie kahekesi räägime, aga kolmas võtab sõna päevas korra või siis üle päeva ja nii edasi. Pidevalt on vabanduseks, et on nii kiire või ei võta telefoni kätte, aga tegelikult me teame mõlemad, et võtab, sest mõnes teises kohas kui meie vestluses, on ta väga aktiivne. Kui me üritasime talle seda seletada, et see on lihtsalt inetu, keeras ta selle naljaks ja arvas, et meie teeme ka nalja. Meie aga selle peale jutustasime edasi kahekesi, sest no mis Sa teed, kui inimene ei vasta lihtsalt või ei suvatse vestlust lahtigi teha. Jälle siuke pisike asi, aga draama on olemas ja mina isegi ei tunne, et ma oleks midagi teinud, kolmas inimene ju tegi. 

Jätkates Facebooki teemadel, siis kuulun ma ühte gruppi, kus on koos teatud seltskond inimesi, ütleme nii 40 inimest, kes kõik on sõbrad. Ja aeg-ajalt satub sinna uusi inimesi, kes ei ole väga kursis, mis me varasemalt oleme teinud (üritused, kingitused, korraldused) ja pakuvad midagi uut välja. Vahel ongi uus, vahel läheb nii, et asi on kas juba tehtud või kehvem variant kui senini teinud oleme. Paar päeva tagasi kirjutas üks uus liige oma ideest ja nii vastas talle kõigepealt grupis üsna passiivne inimene, et see idee on jama eelnevaga võrreldes ning kui see vaeseke siis segaduses olnuna küsis, et miks, ei suvatsenud keegi enam vastata. Minul hakkas kahju ja laskusin temaga siis veidi pikemasse vestlusesse (seal samas grupis, kõik liikmed võisid vaadata), seletasin miks kehvem ja kiitsin, et tal idee tuli, aga lihtsalt antud hetkel see pole parim ja lõpuks jõudiski asi selleni, et ta hakkas ennasthaletsevalt ütlema, et nohjah, tahtsin ju ainult head, aga see ju jama. Oeh, kirjutasin siis  oma vennale, et kuidas saab nii, et grupis on 40 inimest ja mitte keegi teine ei seleta või kiida takka või hakka siis arutama, et kuigi tema plaan ei ole hea, siis mis oleks plaan, lihtsalt kõik passivad ja itsitavad pihku. Mind pole isegi Eestis, mind puudutab see teema antud hetkel kõige vähem. Jah, ma oleks võinud ka siis juba vait olla, aga minu meelest on tegemist armsa inimesega ja ma ei näinud põhjust, miks talle mitte selgitada. 

Ja täna, kujutate ette, jõuan mina koju ja kaks sekundit hiljem on ukse vahelt lükatud sisse A4 suuruses prantsuse keelne kiri, et me teeme lärmi kell 23-05 ja kui me ei lõpeta, siis nad kutsuvad meile politsei ja kaebavad meie kohta majaomanikule jne. Ma olen tavaliselt viimane siin korteris, kes magama läheb ja mina teen viimase liigutuse põranda peal a la kella 23 paiku. Kui meie korterikaaslasega veel naersime selle kirja peale, siis omanik läks nii närvi, et ta läks alla ja tahtis ära tappa selle naise, aga ta ei julgenud ust lahti teha. Haha. Omanik ütles, et ta kaebab ka, et see naine kepib liiga kõvasti ja ta ei saa magada. Nalja saab. 

Ja nüüd mõelge, et need kõik juhtumid on juhtunud viimase kuu jooksul (mõni kestnud veidi pikemalt) ja mina muudkui mõtlen, et elu on lill ja ilus, aga draamad lihtsalt leiavad mind üles.

Võib-olla ma peaks oma sünnipäeval hoopis DraamaQueen olema?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar