kolmapäev, 27. aprill 2016

10 päeva Eestis

Reedel tuli Egert mulle lennujaama järgi koos sushiga, mis tähendas, et kodus sain kohe mugima hakata. Koerad olid mind nähes ääretult rõõmsad ning kassidki ei jooksnud minema. Kuigi mu ema-isa kodus polnud, oli ikkagi kodutunne vägev, kuigi minu äraolekust andis märku vaid remonditud esik. 

Laupäeva hommikul oli Egert üpris üllatunud, et ma ei lähegi kuskile ja olen kodus ja mis mõttes ma ikka veel pidžaamas ringi käin. Plaanid tegingi alles õhtuks, aga otsustasin lõuna ajal vanaema ja vanaisa juurest läbi lipata, et neile kingitus ja kommid ära viia ja niisama juttu puhuda. Õhtuks siis oli mulle sushi plazas laud kinni pandud ning nautisime Kellyga taas seda maitsvat sushit, mis on lihtsalt maailma parim. Rääkisime juttu, üht koma teist ja taas pidin tunnistama, et mul oli tunne, nagu meil oleks kaks nädalat suhtlust vahele jäänud, aga kindlasti mitte mitu kuud. Pärast söögipausi läksime kinno, kus meiega liitus ka Alain ja käisime lõpuks vaatasime ära Klassikokkutuleku. Ma olin mitu kuud lugenud nii head kui ka halba, aga Eesti filmidega juba kord on see, et tuleb ära vaadata. Ja mina jäin küll rahule. Pärast kino andsin Alainile ka tema kingituse ära ning oligi aeg koju sõita. Väikse vahepeatusega, kuna sain kokku Liis-Maryga, kes andis mulle Myfitnessi tasuta pääsme.


Pühapäevaks olin omale hommikuks sättinud Kadi ja Sigridi, kellega me Kadi tungival soovil käisime NOP-restoranis hommikust söömas. Menüü oli kergelt öeldes minuvastane, aga leidsin sealt smuutikausi koos hunniku puuviljade ja seemnete ja pähklitega, seega jälle linnuke kirjas ja kõht täis. Pärast söömist sõitsin Audentesesse, kus toimus Kalevil väike kossumäng, mille me küll napilt võitsime, aga siiski oli tore jälle väljaku ääres karjumas olla. Kui põnev mäng läbi oli saanud, läksime Egertiga koos Osmani, nautisime vana head praadi, kuigi sel korral tundus asi väga mikrolaineahjus kuumaks lastud olevat (ja see ei meeldi Egertile üldse). Kõhud täis, kohtusin uuesti Sigridiga ja läksime Kristiine MyFitnessi ning tegime ühe bodypumpi koos Martiniga, kes on minu top3 treenerite hulgas. Sigridile ka meeldis. Ja mulle meeldis jälle eesti keeles pumpida.

Smuutikauss @NOP
Kalev vs Valga @Audentes
Ühesuguste tossudega Gerli ja Sigrid @Kristiine MyFitness

Esmaspäeval käisin hommikul rõõmsalt arsti juures, et oma tervisel ikka käsi pulsil hoida ning peale seda viis tee Kristiinesse, kus DaVincis kohtusin Ae, Anni ja Märdiga. Sõime imehead toitu ja jutustasime lausa mitu tundi, kirsiks tordil oli itaalia jäätisepall, mis on megahea! Ülejäänud õhtu ma vist olin rahulikult kodus, vähemalt praegu ei meenu, et oleks midagi rohkemat teinud.


Teisipäeval see-eest oli kiire kiire päev, käisin hommikul jälle trennis, sel korral Viktor Eksi omas, kes taas on top3 treenerite hulgas ja kuigi seal sai parajalt nalja ja jama, sest ma võtsin võõra kaardi ja ega see just eriti ilus ei ole, siis vähemalt trenn oli hea ja Sigridile hakkas ka Viktor väga meeldima. See vend lihtsalt ei saa kellelegi mitte meeldida. Kohtusime pärast trenni Sirlega jälle sushiplazas ning käisin ka omale sünnipäeva kraami ostmas, siis käisin koolitusel ning õhtul käisin Egerti õhutusel koolitusevilju nautimas (aga sellest kõigest hiljem).


Kolmapäeva hommikul olin asjalik, tegin salatit ja näkse, eelmisel õhtul olin valmis teinud juba küpsisetordi ning päeva teises pooles tulid mulle külla vanaema, tädi Elve, Ae, Jannu ja Märt. Nautisime vaiksemat ja rahulikumat õhtut ning head toitu. Sünnipäeva nädala tähistamine võis alata! Enne kui vanaemale ja tädile järgi läksin, sain kokku ka Annega, kellega me tegime ära bloggers swapi, millest ma räägin ka hiljem pikemalt.

Kui järg neljapäeva kätte jõudis, valdas mind paanika, sest ma sain aru, kui palju on veel vaja teha ja kui vähe mul on selleks viitsimist ja kui kiiresti möödub Eestis olemise aeg. Sellegipoolest ei hoidnud see mind tagasi minemast lõunasöögile Sigridi ja Kadiga, kusjuures valikuks sai minu lemmik Mack BBQ restoran ja Mustamäe keskuses, sest ma polnud seal veel käinud (myfitness ei lähe arvesse). Toidud olid ülinämmad, seltskond muhe ning aeg möödus kiirelt. Õhtupoolik möödus Saku Suurhallis, kus Kalev tegi omajagu põnevat mängu, aga kaotasime sellegipoolest napilt. Ja kuigi mul esialgu oli tuju ülihea, juhtus järjest asju, mis tuju ära rikkusid ja kõige tipuks skoorisin ka omale kümnenda parkimistrahvi ja siis ma kirjutasin küll Egertile, et davai, ma tulen koju ja nutan teki all öö otsa, siis on homme parem tuju.



Nii oligi.

Parem tuju oli reedel kohe ärgates, sest lõpuks oli kätte jõudnud sünnipäevapeo päev! Käisin lõunaajal peoruumis, kaunistasin selle ära ning puhusin oma väikse suukesega täis 100 õhupalli. Ilma naljata. Küsige külaliste käest, kui ei usu. Järgmisel päeval pidin need kõik hambaorgiga ära lõhkuma, küll oli kahju. Edasi läksin ma Kalamajja, Janne juurde, kes tegi mulle imeilusa meigi ja pani ülituusad ripsmed ka, aga mind pikem osa hakkas siiski häirima, seega need ma lõikasin lõpuks hoopis ära. Kui meik ja soeng olid tehtud, kihutasin koju, panin ennast valmis, võtsin asjad kaasa ning Egertiga koos käisime kõigepealt Selveris, kus kaks müüjat ütlesid mulle, et ma näen imearmas välja ning siis viis ta mu peoruumi ja kihutas ise koju ennast sättima.

Peoruumis olin ma ka lootusetult hiljaks jäänud, nii et lõpuks aitasid külalised mul asju hakkida ja valmis panna ning baarileti ääres sai nalja kuhjaga. Mis on eriti äge, on see, et mu peoteema oli Disney (ja muud tegelased) ning viimseni kui üks külaline oligi kostüümis. Kõik olid vaeva näinud ja ma olin selle üle nii õnnelik! Mis sest, et ma parima kostüümi valimise unustasin lihtsalt tegemata. Aga peost kirjutan ma ka lähemalt siis, kui olen fotograafilt pildid kätte saanud.

Ainus peopilt minu telefonis

Laupäev aga oli minu jaoks surm. Ma canceldasin kõik kohtumised ära, ei tahtnud ühtegi inimest näha ning magasin kuni kella kuueni kuniks tulid mulle mu vanad töökaaslased Marketingi Instituudist külla. Pakkusin neile ka süüa ja nad ei jätnud mainimata, et ma näen äärmiselt sitt välja ja olen väga aeglane ning erinev oma tavapärasest olekust, aga noh, see polnud mu jaoks mingi uudis. Õhtu oli siiski väga tore, seltskond klappis, söögid-joogid maitsesid ning lõpuks läksid nad vist kümne ajal ära. Edasi panin ma ennast normaalsemalt riidesse ja läksin hoopis teisele poole silda, et minna Eteri sünnipäevapeole, kuhu ma olin ka kutsutud. Seal saime mängida paar mängu, tutvuda inimestega ning kella ühe ajal läksin koju tagasi, sest uni ei lasknud end enam oodata.

Pühapäeval sai aga hüvastijätuks teha paar sööki siin ja seal ning lõpetuseks ikka Sushiplaza, koos Kelly, Alaini, Triinu ja Jüriga ning see oli armas lõpp Eesti tripile küll. Kahjuks, kuna Adria Aviationil ei saa internetis check-ini teha, pidin ma nende sõnul ilmuma kaks tundi varem lennujaama ja seda minu 5-minuti kaugusel elav ego ei lubanud, seega ma viskasin koduteel kohvri lennujaama ära ja käisin veel kodus rahulikult olukorda ülevaatamas. Jätsin rahulikult hüvasti kasside ja koertega ning see on alati kõige kõige kõige kurvem, seega mul oli hea meel, et sain seda üksi rahus teha. Järgmiseks nägin veel Egertit ja Eterit, Egert lausus oma klassikalised sõnad mulle ja kuigi need sõnad mulle alati mingi rahu sisse toovad, siis nende juurest ära sõites pisardasin ikkagi veidi, sest ma olen nii hellik, et käigu ma või 2928x aastas kodust ära, ikka olen kurb.

Lõpuks siis jõudsin lennujaama alles 17.40, ema-isa pidid maanduma ja minuga kohtuma, aga kõigepealt nad ei maandunud üldse ja siis juhatati nad lennujaamast täiesti välja, seega lõpuks viis autovõtmed neile hoopis turvamees ja me ei näinudki. Õnneks tuleb emps mulle juba homme külla!

Brüsselis võttis hostisa mu kenasti vastu ja tõi koju ning võiski selle reisi jälle lukku panna. Elu kiireimad kümme päeva vist.  

teisipäev, 26. aprill 2016

Brüssel - Tallinn - Brüssel

Viimane nädal Brüsselis möödus üsna kiirelt, kuna  tahtsin veel viimaseid kordi trennis käia ning neljapäeval töötasin lisaks päevasele ajale ka õhtul. Reedel see-eest oli poolik päev. Neljapäeval oma hommikuse ja õhtuse töö vahepeal käisin linnas makroone ostmas, Sigridile ja Egertile ning siis kodus kähku kohvrit pakkimas ja ka söömas. Hull jooksmine oli läbi linna, aga õigeks ajaks tööle tagasi ma jõudsin. Pärast koju sain autoga, see oli tore. Reedel oli hostemal sünnipäev, ma kinkisin talle lilled ja tema lemmikmakroonid, lisaks tegime väikse tüdrukuga talle kaardi, värvisin pliksi käed punaseks ja tema pani need vastu paberit, kokku saime südame. Hostemale väga meeldis.



Niisiis, pärast lõputuid ekslemisi ja valmisolekuid lendama nii Pariisist, Amsterdamist, Charleroist kui ka mujalt, lendasin ma siiski Brüsselist. Veel kaks päeva enne seda alustasid lennujuhid oma streiki ja siis mul oli küll mõneti kahju, et muudest linnadest loobutud sai, sest Brüsselist minek tundus midagi väga võimatut. Siiski, siiski..

Kella kahe ajal alustasin sõitu lennujaama. Turvakontrolliks kästi varuda 3 tundi ja mul kulus 2 ära. Kujutan ette, et olin nii rahulik just see-tõttu, et teadsin, et aega on. Kontrolle oli päris mitu, skänneeriti nii mind kui kohvreid, tuli kõndida üles ja alla, edasi ja tagasi ning lõpuks oligi kell 17.30 ning mina istumas lennukis oma kohal. Milline rõõm! Peatus oli Kopenhaagenis, kaks tundi, kus kõik oli megakallis ja ma kulutasin oma aega mitte midagi tehes ning päris suure hilinemisega jõudsime ka lõpuks keskööks Tallinna. 



Tallinnas oli Egert mul vastas koos Sushiplaza sushiga, nii et kodus sõin ma esimese asjana oma kõhu punni ja siis läksin kell 2 ka magama. 

Kogu nädalast teen ma eraldi sissekande, seega liigun siit kohe hüpates edasi sellele, kuidas möödus reis Eestist tagasi Belgiasse. Sel korral lahkusin ma kodust nii, et sõitsin ise lennujaama, ei näinud ühtegi inimest ning ei pidanud kellegagi ka hüvasti jätma. Viimse hetkeni pidime kokku jooksma ema ja isaga, aga kuna neid enam lennujaama sisse ei lastudki, jäingi ma üksi. Niimoodi oli teatud mõttes lihtsam ära minna, aga teatud mõttes ka kurvem, sest ma jäin üksi juba kodumaal. Lennukis istusin avariiväljapääsu juures, kuna ma väga tahtsin aknaäärset kohta ja see oli ainus, mis järgi oli.


Reis möödus libedalt, Brüssel-Tallinn teekonnal alustasin raamatu Minu California lugemist ning Tallinn-Brüssel teekonnal selle ka lõpetasin. Olek oli kuidagi tuim, ei tahtnud isegi muusikat kuulata, vaatasin ainult aknast välja ja mõtlesin, et huvitav, millal jõuab kätte aeg, kui kodust lahkumine muutub nii lihtsaks, et ma ei oleks kurb enam. 

Lennuk maandus hoolimata poole tunnisest stardihilinemisest ainult viis minutit hiljem ja kuigi ma olin parajalt paanikas, sest ma olin üpris kindel, et mu korterivõtmed jäid Eestisse, laabus kõik lõpuks toredalt. Koju jõudes hakkasin kohe oma asju lahti pakkima ning siis vestlesime pisut korteriomanikuga, kes viis mu kurssi sellega, mis vahepeal toimunud on ja ka sellega, et meil puudub majas hetkel internet. Mida paremat saaks mulle üldse öelda, eksole? 

Terve ülejäänud õhtu mööduski pakkimise all ning uni tuli magus ja pikk. Hommikul läksin tööle, siis korraks oli küll veider tunne sees, et jälle see rutiin, aga samas, ma ju olen rahul. Väike tüdruk oli lihtsalt imeheas tujus, tegi mulle ainult nalja ja minul jäi üle ainult naerda. Õhtul tegime kõik koos õhtusööki ning rääkisime oma puhkustest, mu hostvanemad olid samal ajal puhkusel, kui mina olin Eestis. Ja kui siis lõpuks koju tagasi läksin ja endiselt internetti polnud, lugesin "Minu Brüssel" raamatut ja nautisin seda, et ma ei pea kuskile kiirustama. Järgmised kolm kuud Brüsselis algasid!

pühapäev, 10. aprill 2016

Legendaarne nädal

Järjekordne töönädal sai jälle läbi, üldiselt möödus see hästi, ilmad küll polnud väga soojad ja tuul kimbutas, aga saime õues päris palju käia ja mina sain omale valge äärega mustad tennised ka uuesti, mida ma Eestist ei leidnudki endale ja olin nii kurb, laeva peal mul olid sellised. Ja see nädal üritasin ka perega rohkem aega veeta, käisin hilisemates trennides, et jõuaks süüa nendega koos. Sain erinevaid veine, minu jaoks oli vein ikka vein ja ma eriti vahet ei teinud, aga nii palju kui nemad midagi eriliseks pidasid, pidasin siis mina ka. Sõin esimest korda näiteks valget kala, päris huvitav oli. Proovisin ka Guacamole kastet või kuidas iganes seda kirjutatakse. Reedel meil oli pidulik söömine, tegime steiki, suht roosat, aga nii hea oli ning jõime mingit punast veini, aastast 2002, mis laua peal seistes oma maitset muutis. Väga fancy värk. Ahjaa, need magusad kartulid olid ka, bataadiks vist kutsutakse. Neid sõin ka esimest korda ja täitsa maitsesid. 


Reede hommikul siis saime ka Estravelilt ametliku kinnituse, et mu lendu ei toimu ja teine variant tuleb välja mõelda (me olime teatud variandid peast juba läbi lasknud tegelikult), aga kui selgus, et osa plaanidest lendab vastu taevast, kuna lende lihtsalt pole, siis tekkis küll tunne, et okei, ma nutan natuke, oodake. 

Õnneks ei lastud mul eriti kaua kurb olla, kuna minuga liitus Brüsselis Karolin, serveerisime veini ja sõime koos pizzat ning tabasime, et mu voodil on lisamadrats ja võtsime selle ära ja panime Karolinile maha ja no kurat, miks meil parimad ideed alati lõpus tulevad. Geniaalne lihtsalt, kummalgi oma voodi, keegi kedagi ei sega. Kahjuks, teatud põhjustel, oli see nädalavahetus meie viimane koos Brüsselis, seega me otsustasime, et võtame sellest kõik. 

Laupäeva hommikul magasime une täis ning läksime siis linnatiirule, meil oli plaanis korralikult shopata ja kõik kingitused osta ja nipet-näpet ka. Esialgu käisime Flagey väljakul laadal, kus oli see onu, kes müüb kõiki Eesti "neti-butiikide" pluuse ja pükse 5 ja 10€-ga ja kus me iga kord lolliks lähme. Seekord mina skoorisin ainult ühed trennipüksid juurde, aga Karolin sai üht koma teist. Edasi läksime kingapoodi, kust mul oli vaja oma sünnipäevapeoks osta kingad, ma plaanisin samasugused Eestis netist tellida, aga kuna siin olid olemas ja sain jalga proovida ja hind oli sama, ostsin siit ära. Ja oi kui õnnelik ma olin ja siiamaani olen, sest mul on niiiiiiii fancyd kingad nüüd. Ma oleks nendega kohe õhtul peole ka läinud, aga tagantjärgi tundub, et oli hea, et Karolin mul neid jalga panna ei lubanud. 

Poest edasi sõitsime me bussiga kesklinna, kus me käisime suveniiri poes ja Egert laitis kõik mu kingiideed maha, nii et lõpuks ma saatsin ta kuradile ja ei ostnudki midagi ja ostsin hoopis šokolaadipoe tühjaks ning hiljem ostsin Primarkist omale kõik jalanõud, mis mul puudu olid. Kui shopping oli tehtud ja kõik raha ära kulutatud, sõitsime metrooga Louisasse ja käisime Häagen-Dazsis jäätist söömas. Sel korral käisime mitte kohvikus, vaid poes ja seal maksis kolm palli 5.50€ ja need pallid olid nii suured, et me sõime kahe peale ja öökisime mõlemad, seega igati kasulik sealt osta. 






Pärast jäätist sõitsime trammiga veel pisut, käisime toidupoes ja tulime lõpuks minu juurde. Tegime õhtust süüa ja siis helistasid poisid, et nad on 10 minuti pärast kohal ja kuna me aknast nägime, et üks parkimiskoht on vaba (nii kilomeetri raadiuses), jooksime me lühikeste pükstega õue seda kohta hoidma. Üks kohalik tahtis ära ka võtta ja juba parkiski sinna, aga ma karjusin ta peale, et ta on jobu ja lõpuks ütlesin Karolinile, et ma kraabin ta ukse võtmega ära ja ta hakkas kartma ja sõitis minema, haha! 

Niisiis tulid meile külla Allar ja Bertil, kes on hetkel Saksamaal praktikal. Tõime asjad tuppa ära, poisid tõid meile kingiks ühe imehea Rieslingu, mis oli tunduvalt parem, kui see, mis Karolin ise siit poest valis. Kella üheksast hakkasime sättima ning jõudsime kenasti 21.41 bussile. Võinoh, tegelikult jooksime bussi peale jälle, sest ukse ees selgus, et buss ikkagi tuleb 3-minuti, mitte 15-minuti pärast nagu me arvasime. Nii naljakas, me iga jumala kord jookseme minu juurest bussile, kui me linna peole lähme. Seega, bussipeatuses oli süda jumala paha. 


Sõitsime linna, läksime Care Centraali, kus oli Helerin, ootas meid Starbucksis, võtsime ta sealt kaasa ja jalutasime Roostersisse, kus me kohe kohtusime Kellyga, kes sel korral ei olnudki tööl. Roostersis oli baari sünnipäev, said viie aastaseks, seega oli selline suurem möll, tantsutüdrukud ka ja meie tantsisime ka tantsutüdrukutega, nossa-nossat, jõime baaris veidi veel veini ja Allar tellis minu soovituse peale ka Krieki õlut, aga see ajas teda oksele. Tantsisime hullult, kohalikega ja omavahel ja ma sain mingilt mehelt roosi ka, aga selle roosi ma lõpuks unustasin ka baari, aga kui ma seda avastasin ja kurvaks muutusin, leidis Bertil mulle kohe uue lille ja see on mul küll nüüd kodus vee sees. Pidu oli tore. 





Kuna öösel koju saab ööbussiga, mis sõidab kord tunnis, otsustasid poisid, et me lähme 1.44 bussiga koju, sest enam ei jaksa. Ma arvan, et see oli õige otsus. Seega me siis kõndisime bussi peale, kusjuures täna ei saanud meist keegi aru, kuidas, sest Karolin juhatas meid õigesse kohta, aga ta ei tea seda teed, seega meil oli väga suur segadus täna, kuidas see juhtus. Bussiga sõitsime siis peaaegu mu kodu juurde, kust oli 750 meetrit veel kõndida.

Koju olevat me jõudnud pool kolm. 

Hommikul olid poisid ülivara üleval ja kui meie Karoliniga ärkasime, saime me mõlemad aru, et elu on läbi. Kõik. Ma olin põhimõtteliselt valmis poistele seletama, kuidas nad linna saavad, sest ma mõtlesin, et mina küll ei saa. Poisid käisid McDonaldsis söömas ja tõid tagasiteel meile banaani ja vett, mis oli megamegaarmas ja vaikselt, aga kindlalt saime ka endale jalad alla. Jalutasime õue, bussi peale ning sõitsime Parlamenti, käisime me vaatamas Eesti lippu ning Parlamendis sees, mis oli väga lahe, sest nii audiogiid kui ka kõik raamatud, paberid ja muud infolehed olid eesti keeles. Ma sattusin totaalsesse eufooriasse, sest see oli minu meelest nii lahe! Parlamendis näidati meile Euroopa Liidu ajalugu, kuidas see tekkis, kuidas tekkis euro, kuidas riigid järjest liitusid, mis on murepunktid, mis tugevused, oli 360-kraadi parlamendiistungi vaatamine, sai tutvuda erinevate riikidega ja kuulata lugusid inimestest, kes Euroopa Liidus elavad. Täitsa lahe, minu meelest ja see oli meil Brüsseli raamatus ainuke "vaatamisväärsus," mis oli veel käimata.




Europarlamendi saadikute jagunemine saalis
Eestlasi on 6 tükki







Pärast paari tundi Parlamendis, jalutasime kaks kilomeetrit linna, käisime kuningalossi juures, kohtumaja juures, vaatasime vaadet, leidsime mingi väga laheda turu moodi asja, kus sai palju asju odavalt, telefonikorpuseid, salle, kellasid, kotte, kübaraid ja nii edasi, mida iganes tahtsid, kõik oli olemas. Käisime ka Quickis söömas, sest meie Karoliniga polnud ju endiselt hommikustki söönud. Kui kõhud täis, jalutasime pissiva poisi juurde, ostsime makrooni ning jalutasime siis pissiva tüdruku juurde, läbi raekoja platsi ning käisime ka Roostersis, kus Kelly juba tööl oli. Puhusime veidi juttu ning siis viis meie tee meid Care Centraali, kus me pingi peal veidi jutustasime ning siis läks Karolin rongile ja meie poistega bussile. 














Buss sõitis 4 minutit ja jäi siis peatuses seisma. Arvasin, et on bussijuhtide vahetus, sest siin nad teevad selliseid trikke, aga me ootasime 12 minutit ja midagi ei juhtunud, buss tõmbas ukse kinni ja sõitis ära ja Flagey peatuses viskas uksed lahti ja ütles, et davai, kebige välja, minu tööpäev on läbi. Jep, nad päriselt ka teevadki siin nii. Ootasime siis uuesti 12 minutit, tuli uus buss ja me saime sellega lõpuks minu juurde. Poisid läksid autosse ja alustasid sõitu tagasi Saksamaale ning mina tulin lõpuks koju, kus ma koristasin terve oma toa jälle ära, pakkisin kohvri ära ning pesin kõik pesu ära. Mul iga pühapäev mingi koristuspäev.

Esialgu oli mul küll plaan täna hoopis pisut teine ja minna teise linna ja riiki, aga kahjuks see plaan ei töötanud päris 100% nii nagu oleks vaja, seega jäi see ära ja nii saigi otsustatud, et poisid võiks see nädalavahetus meile külla tulla.

Järgmine pühapäev olen (loodetavasti) juba kodus! :)