laupäev, 19. märts 2016

Veebruari klassikud Eestis

Veebruaris viibisin Eestis vaid pool kuud, aga selle poole kuuga sai nii palju äratehtud, et võttis aega lausa teine kuu, et see kõik kirja saada. Mis siis sel korral olid veebruari klassikud?

Käisin esimest korda "kõht-selg-tuhar" trennis, Myfitnessis. Ja mulle hullult meeldis! Ma olen küll väga väga lummatud Bodypumpist, aga see trenn sai üsna lähedale ning ma sain ka trenni lõpus treenerilt kiita oma suurepärase kükitehnika eest ning ta küsis mult kohe, kas käin pumpis, sest nii puhas tehnika tuleb sealt trennist. Veebruaris avati ka Mustamäe Myfitness, mis on minu tutvusringkonnas küll pigem kriitikat saanud, aga mulle see meeldis. Riietusruumi suurust ei saa võrrelda Rocca al Mare omaga, aga Solarisest on see igal juhul suurem ja mulle väga meeldis ka rühmatreeningute saal, need rohelised tulukesed põrandal on nii armsad. Lisaks meeldib mulle see lava treeneri jaoks, sest näiteks Virus, kui saal on väga täis, on viimasest reast treenerit märgata ikka väga raske. Käisin ka Audenteses Bodypumpis, sest Audentesel oli veebruaris väga lahe kampaania - võta kaks sõpra tasuta trenni kaasa. Nii käisimegi koos Triinuga mõnusalt pumpamas ja pean ütlema, et ma olin ülirahul, sest Triinu on nii mõnus trennikaaslane. Üldse olen ma selline inimene, et mulle meeldib, kui mu (trenni)kaaslane jõuab ja tahab rohkem kui mina, mitte pole allaandja ja iga lihasvalukrõksu peale alla annaks. Triinu on selline inimene, et ta teeb soojendust (kõige kergem raskus) minu kükkide (kõige raskem raskus) raskusega ja kükitab nii madalale, et ma kukuks ümber. Vinge tüdruk! 

Sportliku poole pealt jätkates tahtsime perega (+ teine pere, 10 inimest) ühel reede õhtul minna Kuulsaali bowlingusse, aga nad lasid meid odavalt üle oma broneeringuga, seega me saatsime nad seal hellalt kuu peale ja helistasime Al Mare Bowlingusse, kes meid poole tunni pärast lahkelt vastuvõtsid. Arvestades, mis summa jätavad 10 inimest joogi ja söögitarvitamisega baari, on see Kuulsaali suur kaotus, et nad meil minna lasid. Parajad jobud, mul on igasugune isu kadunud sinna minna (meil on jamasid nendega olnud ka varem, aga see oli viimane piisk karikasse). Al Mares jäime kõik väga rahule, õhtuti on neil discovalgus, mis minu meelest teeb asja veel ägedamaks ning juustupallid ja küüslauguleivad olid nii head, et isegi praegu neist kirjutades hakkab mul suu vett jooksma. 

Ja veel sai sportlikult ära proovitud selline koht nagu CityJungle ja seal samas mängisin ka esimest korda elus masinaga korvpalli. Teate küll, see kus peab palli viskama ja korv hakkab kiirelt liikuma ja saab punkte ja muud säärast. Nimelt oli Kellyl sünnipäev ja ma tahtsin temaga teha midagi, mida me kunagi varem pole teinud ja nii sattuski minu teele selline koht. Asub see Vabaduse Väljakul, endises Ahhaa keskuse ruumides. Koht on ülilahe ja meie sattusime küll hullult ekstaasi, et kumb nüüd võidab ja mitme löögiga sisse saab. Kokku on 15 erinevat rada, igasuguste lisaefektide, muusika ja valgusega ning ma pean ütlema, et paar tükki olid ikka päris raskelt läbitavad. Kuigi kodulehel on märgitud, et ajakulu on 1.5-2 tundi, siis meie kahekesi saime enam-vähem tunniga hakkama, aga no me panime tempo peale ka, hasart läks ikka järjest kõvemaks. Lõpuks Kelly võitis 2 löögiga, aga ta on saalihokimängija ka, oli loogiline. Korvpalli võitsin see-eest mina. 
Koduleht on neil http://www.elamusgolf.eu/.



Liikudes spordi juurest edasi söögi juurde, lisandus veebruaris neli uut söögikohta, kus ma varem käinud ei olnud. Esimene neist oli Peppersack, mis asub vanalinnas, Olde Hansa vastas. Ja see koht on lihtsalt taevalik, ma tahaks kõik oma turistidest sõbrad sinna viia. Esiteks, restoran on väga keskaegne ja laheda sisustusega, tekitab õdusa oleku samal hetkel kui sisse astud. Meie ürituse õhtul toimus seal ka mõõgavõitlus, mis oli väga lahe! Teiseks, söök oli lihtsalt imemaitsev ja meile serveeriti ka konnajalgu, mis toodi keeva veega ja see oli juba elamus omaette. Kuna söök toodi kandikutega tervele seltskonnale, ei oska ma peast öelda, mis seal olid, aga absoluutselt kõik juustud, juurviljad, salatid, lihad, kartulid - kõik maitsesid imehästi! Ja see on minu suust juba üüratu kompliment, sest ma olen toiduga päris pirts. 

Lisaks käisime me perega Harakapesas, aga selle kohta tegin ma juba pikema blogipostituse, mille leiab siit. Jälle uus ja äge koht ning väga positiivne kogemus. Kolmas-neljas uus koht on Kohvik Amps, käisin kõigepealt Järve keskuses koos Margusega, kes tahtis täidetud pannkooke ja ütles, et see koht on parim, kust neid saada. Esimesel korral sõin kana-juustu-ananassiga täidetud pannkooke, mis polnud mu lemmikud, sest minu jaoks peab pannkook olema magus, aga samas ei olnud neil ka mitte midagi viga. Lisaks ostsis Margus meile kohupiimapalle, mis olid väga maitsvad. Teisel korral käisin Rocca al Mare Myfitnessi majas asuvas Ampsus, kus ma siis sõin oma magusaid pannkooke - šokolaadi ja banaaniga. Ja no siinkohal ma pean korraks oma neelud tagasi lükkama, sest need olid nii nii nii head! Sigrid sõi teisel korral omletti, millega ta jäi ka rahule ning hinnatase on Ampsus samuti väga hea. Järve keskuses on veel lahe see, et pannkook tehakse Su oma silme all valmis. 

Kelly sünnipäeva raames sai käidud ka klubis Prive, mis tegelikult ei olnud küll mu esimene külastus, aga arvestades, et esimene jääb umbes aastasse 2010, siis kuulub ta veebuari klassikute alla küll. Kuigi pidu oli lahe ja muusika oli hea, jäi mulle veidi halb maik sellest, et klubis oli ainult üks baar, kus sai maksta kaardiga ning nii sissepääs kui ka teised baarid töötasid ainult sularahaga. Hiljem ma lugesin netist artiklit, et Prive petabki maksudega ja hiilib kõrvale, seega võib-olla see siis on nende poliitika, mis seal ikka. Ma arvan, et see poleks mind üldse häirinud, kui mul oleks sularaha olnud, aga vot, mida pole, seda pole. 

Enda hüvastijätupeo tegin sel korral Butterfly Lounges ja ma lihtsalt ei saa jätta mainimata seda, kui sillas ma tervest sellest üritusest olin. Alustades juba korraldusest, laua broneerimisest, toitude tellimisest, kogu suhtlus käis lihtsalt ja meeldivalt, kogu meeskond tuli kogu aeg vastu ning lõpuks kui õhtu käes, jäi mul tõesti üle ainult nautida. Ja mu külalised nautisid ka. Eriti suure aitähi ütleks meie poisile, Mardile, kes meie jookidega õhtu otsa jooksis ja möllas. Ja kui ma esimese maasikamargariita sain väikse jäätorniga, siis teise ta ilmselt küttis mingi 5kg jääd sisse, et ma saaks oma Everesti mäe ja oleks rahul. Ja ma tõesti olin! See on selline koht, kuhu ma iga kell läheks tagasi, kui tahan mingit glamuursemat üritust korraldada, see koht on lihtsalt vägev!




Kui nüüd edasi liikuda iluteemadele, siis käisin veebruaris ka Daalia Ilusalongis, juuksuris, kus ma proovisin ära uue ja huvitava HG lõikuse. Minu juuksuriks oli Elisabeth, kes oli kohe väga sooja ja armsa olekuga ja sai kohe aru, mida ma tahan nii värvi kui lõikuse poole pealt ning see HG lõikus on lihtsalt taevalik! Kuigi see oli üpris valus minu jaoks, sest ta ikkagi kisub juukseid pisut ja näpistab ja sakutab, siis lõpptulemus oli nii ilus, et ma terve päeva aina käisin ja vehkisin oma juustega, sest ma olin nii rahul. Ja lisaks ilusale soengule sai käidud ka Lavendel Spas, mis oli minu neljas kord ja kuigi nad on vahepeal teinud uuendusi saunade koha pealt ja need on lihtsalt taevalikud, siis sel korral oli nii palju rahvast, et see veidi varjutas elamusi küll. Kusjuures koos spa külastusega proovisime ära ka Talleke ja Pullike restorani, sest Lavendel Kohvikut enam ei ole seal. Mina tellisin endale salati mozzarellajuustu-tomati-basiilikuga ja Triinu tellis veel Caesari salati ning kolme peale sõime ka veidi friikartuleid. Ainus, mida etteheidaks, oligi salatite suuruse vahe, Caesari salat oli ikka suur hunnik kausi sees, aga meie Caprese salat oli siuke väike amps. 

Filme jõudsin Eestis ära vaadata 4, aga ühe veel lisaks Belgias, seega panen selle ka siia listi, et oleks olemas. 

Esimene neist oli 50 musta varjundit. Fenomenaalselt eduka „Viiekümne halli varjundi“ ajatu raamatu ja filmi paroodias „Viiskümmend musta varjundit“ avab oma mängutoa uksed vaatajale Marlon Wayans. Filmi sisu on täpselt 1:1le hallide varjunditega, aga film ise.. oh appi. Nii loll kui loll saab veel olla. Ma ei ole ausalt öeldes siiamaani suutnud seisukohta võtta, kas see meeldis mulle või mitte, aga see oli omamoodi. Ja selles mõttes oli lahe, et ma naersin küll ja mitte vähe, aga ma pole kindel, kas ma vaataks seda uuesti. 


Järgmiseks sai vaadatud film How to be single (Kuidas olla vallaline). Vallaliseks olemisel on õige ja vale viis. Ja siis on veel… Alice. Ja Robin. Lucy. Meg. Tom. David. New York on täis üksikuid inimesi, kes otsivad sobivat partnerit igaveseks armastuseks, üheöösuhteks või millekski vahepealseks. Lisaks õrritavatele sõnumitele ja üheöösuhetele ühendab kõiki üksikuid see, et nad peavad õppima olema vallaline maailmas, mis kubiseb järjest keerukamatest armastuse definitsioonidest. Linnas, mis kunagi ei maga, pole ringi aelemine kunagi varem nii lõbus olnud. Ja see film rääkis rohkem minust kui ükski teine film seda eales teinud on. See nagu oligi film minust. Ja nendest kõigist, kes arvavad, et on üks võimalus ja valed võimalused, nendest, kes jäävad kinni piiridesse, mida nad ise endale tegelikult seavad. Ma võtsin seda filmi vaatama kaasa oma sõbra, kellele ma mingil määral tahtsin tõestada, miks mina tahan vallaline olla ja mingil määral tõestada ka talle, et ta pole suhteks valmis. Kui ka film võib-olla oleks jäänud nõrgaks, siis mu missioon töötas sõbraga töötas täielikult. Tegelikult oli aga film ka ülimalt hea. Rebel Wilson on lihtsalt geniaalne näitleja ja muudab iga filmi heaks. 


Kolmandat filmi käisin ma ihuüksi vaatamas ja sellel nimeks The Fifth Wave (Viies laine). Mu töökaaslane hullult kiitis seda ja jauras ja jauras ja jauras, nii et lõpuks kui mul tekkis vaba hetk päevas ja see film oli kohe hakkamas, otsustasin selle ka ära vaadata. Kuna ma olin töökaaslasele juba uurinud, teadsin, et tegemist on raamatupõhjal tehtud filmiga, millel on kolm osa ja seega lõppeb see üsna segaselt. Filmi sisu: Neli järjest surmavamat lainet on Maal kõvasti laastamistööd teinud. Hirmust ja umbusust vaevatud ühiskonnas püüab Cassie kõigest hingest oma nooremat venda päästa. Kui ta valmistub vältimatuks ja surmavaks viiendaks laineks, kohtub Cassie noore mehega, kellest võib saada tema viimane lootus - kui ta teda ainult usaldada julgeks. Ja minul oligi terve film selline põnevustunne, et davai, tema peab hea olema, siis selgus, et ei ole, siis tuli järgmine, mõtlesin, et pliiiis ole Sina hea, ei olnud, tuli järgmine ja nii lõpuni välja. Hull adrenaliin oli sees terve aja, mulle väga meeldis. 


Neljas ja ühtlasi viimane film Eestis oli Misconduct (Rikutud reeglid). Ben Cahill on noor ja ambitsioonikas advokaat, kes töötab mainekas New Orleansi õigusbüroos. Tema abielu kiirabiarstist Charlotte’iga on pärast katkenud rasedust varjusurma vajumas ja kumbki matab end aina sügavamale töösse. Ühel päeval ilmub Beni ellu aga kunagine kolledžikaaslane Emily, kes töötab võimsas ravimifirmas Pierson Pharmaceuticals ja käib kohtamas oma bossi, ettevõtte tegevjuhi, Charles Denning’iga. Kuna miljonärist boyfriend jätab Emily sageli tähelepanuta, tunneb neiu end hüljatu ja masendununa. Kättemaksuks võrgutab ta Beni ja pakub talle oma tööandja kohta kompromiteerivat siseinfot, nimelt on Pierson Pharmaceuticalsi uue hitt-toote turuletoomisel vägagi hämarad tagamaad. Kohtuasi sellise suure rikka ravimifirma vastu tooks Beni õigusbüroole ja tema bossile Charles Abramsile au ja kuulsust ning garanteeriks Benile partneri staatuse büroo juhtkonnas. Kuldsest karjäärivõimalusest tiivustatuna saab ka Beni abielu uue ärkamise, kuid loomulikult ei meeldi see kättemaksuhimulisele armukesele Emilyle. Edasi hakkavad sündmused kiiresti mööda üliohtlikke radu kihutama. Ben peab mängu panema kõik oma parimad oskused, et tuua päevavalgele suurfirma korruptsioonijuhtum, lükata tagasi mõrvasüüdistus ja pääseda kõikvõimsa ravimimoguli kättemaksust. Ja vot just selline tempokas ja action see film ongi, terve aja olin jälle ülipõnevil ning mõtlesin igasugu stsenaariume oma peas läbi ja ükski ei toiminud ja ma ütlen ausalt - lõpp on täiesti šokeeriv! Minu jaoks vähemalt oli, sest sellist asja ma oma peas ei mänginud lõpuni välja läbi. Ja minu jaoks oli see film väga sarnane Gone Girl'i filmile, sest seal oli samamoodi mindfuck kolm tundi järjest ja lõpuks lahendus midagi täiesti muud kui olin oodanud.

PS! Ja Josh Duhameli pärast ainult tuleks seda vaatama minna, ta on ju niiiiiii kuum. Mu celebrity crush


Viies ja ühtlasi esimene film, mida Belgias käisin vaatamas, on Danish Girl (Taani tüdruk). See David Ebershoffi samanimelisel romaanil põhinev ebatavaliselt lummav armastuslugu Taani kunstnike Einar Wegeneri ja tema abikaasa Gerda vahel viib vaataja 20ndate aastate Kopenhageni ja Pariisi art nouveau ajastu boheemlaste ringkondadesse. „Taani tüdruk“ tegeleb inimese seksuaalsuse ja sisemise sootunnetuse küsimustega ajastu raamistikus, mil sellised teemad olid samahästi kui tabu ning millest üleastujat võidi sulgeda vaimuhaiglasse.

Kui portreekunstnikust Gerda palub oma abikaasal naljatamisi tõmmata jalga siidsukad ja heita üll õhkõrn taftkleit, et poseerida poolelioleva maali jaoks, saab alguse Einari muutumise teekond. Mehe süvenev lembus daamirõivaste vastu viib Gerda peagi tõdemuseni, et Einari puhul on tegu mehe kehasse sündinud naisega. Nii algab lugu Lili Elbest, teerajajast transseksuaalsuse vallas. Just tema oli esimene inimene maailmas, kes eduka operatsiooni abil mehest naiseks sai.

Ja ma pean tunnistama, et mina läksin seda filmi niimoodi vaatama, et ma ei teadnud, et see on tõsieluline. Ma teadsin, et see on lugu mehest, kes saab naiseks, aga ei teadnud, mis sügavam lugu selle taga on. Mida rohkem filmi vaatasin, seda rohkem sain aru, et see biograafia hoopis ja mulle väga meeldis kogu see lugu, filmimine, stseenid, näitlejad ja ma kohutavalt kohutavalt vihkasin filmilõppu. Ma lihtsalt istusin tooli peal ja nutsin ja olin nii kuri, et see film niimoodi lõppes. Muidugi, kui ma oleks ennast looga varasemalt kurssi viinud, siis ma oleks seda teadnud, aga sellel hetkel tundus see lihtsalt karjuv ebaõiglus. 

PS! Gerdat mängiv Rootsi tüdruk oli nii-nii ilus!


Ja veebruari teises pooles kolisin ma Brüsselisse, mis tähendab, et absoluutselt kõik, mis ma teen, on uus ja klassika, aga nendest eraldi ma kirjutama ei hakka, need on igapäevastes toimingutes kenasti kirjas. Aprillis teeme klassikuid jälle Eestis!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar