reede, 25. märts 2016

Turistid linnas

Pärast teisipäevaseid sündmuseid on linn omamoodi. Mitte enam see sama Brüssel, kes oli, sest ühistransport on kaootiline, metroo sõidab ainult õhtul kella 19ni, teatud asjad on endiselt kinni ja kuigi valitsus otsustas, et sel korral ei lasta sellel sündmusel end häirida (Pariisi tulistamise järel pandi koolid-lasteaiad-poed jne kinni) ja proovitakse teistmoodi, on näha, et rütm on pisut sassis. Õhtul pärast tööd otsustasin ma Skandinaavia poodi minna, sest tüdrukud olid mulle öelnud, et sealt saan oma Estrella chipse ja dipikastet (mida belglased üldse teha ei mõista) ja sain ka. Edasi hakkasin kuidagi suvalises suunas jalutama ja jõudsin täiesti kogemata välja metroojaama, kus alles eelmisel hommikul oli pomm kärgatanud. Ja ma nägin kõiki neid lilli, kaisukarusid, kirju, küünlaid.. Üks laps oli kirjutanud "Emme, ma ootan Sind." Kui ma oma olemuselt mõtlesin, et sinnaminek ei ole hea mõte, oli mul lõpuks hea meel, et ma sinna lihtsalt sattusin. Mul oli seda emotsionaalselt vaja. Sealt edasi jalutasin ma jälle suvasuunas, sest mu telefoniaku sai tühjaks ja mul polnud enam kaarti, seega ma lihtsalt tuuseldasin ja vaatasin parki ja inimesi ja linna ja mul pole tänase päevani aimu, kus ma olin. Mingil hetkel leidsin lihtsalt ühe bussipeatuse, kus ühe bussi lõpp-peatus oli De Brouckere ja sealt ma oleks osanud juba ilusti koju tulla, seega ma ootasin. Mingi 40 minutit ootasin lõpuks, aga buss tuli. Roolis oli mingi minuvanune mustanahaline kutt, kes laulis ja tantsis ja sõitis linnas nagu Pikne McQueen, sõitis autodest mööda ja neile ette, keeras kurve täishooga, kihutas ja pidurdas ja möllas. Ausalt, lausa naljakas hakkas lõpuks. Ja lõpuks jõudsin ma koju ka. 







Mul on pikk nädalavahetus sel nädalal. Neljapäevast esmaspäevani. Tööle lähen alles teisipäeval. Ja see on täiega tore, jõuan nii palju asju teha ja puhata ja mängida. Neljapäeval oli mul lausa nii palju energiat sees, et ma käisin kahes trennis. Hommikul avastasin ma, et olin vaadanud oma klubi graafikut valesti ja 12.30 ei ole seal pumpi, hoopis reedel on, seega hakkasin ma läbi tuuslama kõiki Basic Fiti klubisid, kuhu ma saaks pumpi minna ja leidsin ühe Troonis. See on umbes 25 minutit bussisõitu minust, aga samas vahet eriti ei ole, mis peatuses ma maha lähen. Ja see klubi oli nii lahe! Vot see oli sigailus, suur, avar, isegi peeglid ja föönid olid!!! Minu uus lemmikklubi. Pumpi treener oli ka lahe ja kuna mul nüüd vaikselt hakkab juba kava ka selgeks saama, oli enda emotsioon ka lihtsalt super. Esialgu ma plaanisin õhtul minna GRITi, aga kuna mulle see klubi nii väga meeldis, otsustasin, et lähen õhtul ka sinna ja seal oli õhtul pump, seega tegin siis seda ühe korra veel ja õhtul oli megaäge treener ka. Ja pean ütlema, et nii väga väsinud ei olnudki ja jõudsin õhtuses trennis isegi rohkem kui hommikul. 

Neljapäeva õhtul tuli Karolin ka Brüsselisse, tuli mulle trenni vastu ning minu mitmepäevasele pizzaisule järgi andes läksime Pizza Huti. Ma olen seal ükskord elus varem käinud, Inglismaal, siis kui seal oli buffee laud ja söö palju jaksad. Sel korral võtsime paketi pizza + magustoit ja see maksis 9.50€, seega väga okei. Ja jookidel oli re-fill!!! Söök oli imemaitsev, no nii head pizzat pole ammu saanud ja ma ütleks, et isegi veidi oli Pizzakioski omast parem. Magustoiduks võtsin ma mingi šokolaadi mousse ja Karolin panna cotta. Ma oleks ilmselt ka selle võtnud, aga ma ei suutnud nii kiiresti ajus regada, mis asi see on ja šokolaad tundus usaldusväärsem. Tegelikult olid mõlemad ülimaitsvad. 


Reedeks oli meil planeeritud full-turistipäev. Algas see sellest, et mina ütlesin Karolinile, et me peame veel Aatomis ära käima, et see on must-see Brüsselis ja tema hakkas selle peale uurima, et on mingi pakett, kus on Aatom + Mini-Euroopa + veepark ja no viimast sõna kuuldes polnud mul rohkem vajagi. Ma olen hull veefänn ja kui mulle antakse vesi koos torudega, siis see on lihtsalt parim, mis juhtuda saab. Nii alustasimegi oma päeva juba kella üheksast hommikul.  

Korraks pidime me läbi käima Trooni Basic Fitist, sest ma unustasin eelmisel õhtul oma jumestuskreemi ja ripsmetušši sinna ja kuigi need olid mõlemad tutikad, ma nii lootsin, et äkki keegi ei varastanud ära. Muidugi varastas.  Igal juhul olime me siis hoopis linnas, kust me pidime otsima teise transpordi (minu maja eest oleksime trammiga otse sinna saanud) ja valikuks sai metroo, mis sest, et me seda väga kartsime, aga see vähemalt viis meid sinna kuhu oli vaja. Ja oi, te oleks pidanud meid nägema, me lihtsalt kahtlustasime iga inimest, iga seljakotti, iga pauku, iga krõpsu, isegi kärbsepinin oleks meid ilmselt endast välja viinud. Täiega naljakas oli see, et sõidame meie rahus, tuleb meie peatus, näeme juba aknast aatomi, jääb metroo seisma, me vajutame ukse nuppu ja metroo.. sõidab edasi. Eee.. okei. Sõitsime siis lõppu, sealt teise metroo peale, et äkki sel korral peatub, jõuab metroo Heyselisse, jääb seisma ja .. uksed jäävad suletuks. No kurat. Sõitsime siis 3 peatust tagasi ja läksime uuesti metroo peale, et lähme siis vähemalt Heyselist järgmises peatuses maha, on lähemal. Jälle sama nali, jõuab Heyselisse, peatub, aga uksi lahti ei tee. Seekord olid 2 turisti kohvritega ka meil peal, need olid ka väga segaduses. Jõudsime siis kuhu-iganes, läksime maa peale ja leidsime sealt ühe bussi, mis sõitis Heyselisse ja buss ju ometi peaks peatuma ning nii ka läks. 

Ilm oli hommikul üsna kuri, sadas padukat ja tuul oli üsna jäik, aga me olime eestlased mitte suhkrust ja pidasime vastu. Otsustasime esimesena minna Aatomisse ja kui sealt seda kolmikpiletit ostsime, küsis kassiir, kas me ikka teame, et mini-Euroopa on õues ja kas see on okei meile? Iseenesest hullult armas, sest võib-olla mõni turist ei tea, et see õues, aga me olime optimistlikud - ilmajaam lubas, et 13-14 ajal läheb ilusaks. Etteruttavalt ütlen, et läks ka. 
Otsi pildilt Gerli
Aatomis sõitsime esimese hooga liftiga üles, liftiga, mis aastal 1958 oli kiireim Euroopas. Liftil oli katus klaasist, seega nägime torni, kuhu sõitsime, päris lahe. Ülevalt oli ka väga lahe vaade ning kuigi ilm oli vihmane, oli vaade üpris selge ning nägemata meil midagi ei jäänud. Tegime seal endale medaljonid ka. Allatulles jalutasime läbi Expo näituste, mis eriti lahedad ei olnud, ajaloo teema rohkem ning nautisime liikuvaid treppe diskotulukestega. Aatom ise on megalahe ja suur ja efektne, ülevalt vaade on ka väga lahe, aga see vahepealne osa oli siuke tavaline. Allajõudes tegime veel pilte, käisime pargis, kus suured linnud meid üldse ei kartnud ning jalutasime siis Mini-Euroopasse. Ja vihmavarju panin kotti ära, hurraa!
Liftiga otse üles








Ma ei tea, kas ma varem olen üldse maininud, aga tegelikult olen ma perega Brüsselis käinud ka. Ma ei mäleta täpselt, kas 2003 või 2004, aga ma mäletan, et Mini-Euroopas veel Eesti kujukest ei olnud. Ja ühte sõjamehe kujukest mäletasin, et mul seal pilt tehtud ning Londoni Big Beni ees on tehtud pilt minust ja isast. Üks kolmest. Rohkem meil pilte koos ei ole ka. Kusjuures, hoolimata sellest, et ma olin seal tegelikult käinud, olin ma nagu väike laps ja nii sillas kõigest ja nii lahe oli. Ma üldse ei mäletanud 99% asjadest ning näiteks oli Budapesti kujuks basseinid, mis neil linnas on ja ma hakkasin täiega kilkama, et appi ma olen seal ju käinud, seal me tegime pilti, kus naised olid päevitustoolide peal, jalad üle põlve. Selliseid äratundmisrõõme oli teisigi. Nii on vahva ringi käia, kui pooled kohad on päriselus ka nähtud. Karolin tunnistas sama, et tuttavad kohad jäid meelde, aga võõrad olidki võõrad. 


Naljakas, et ma just 2 päeva tagasi olin seda maja näinud



Tallinn Brüsseli taustal
Brüsseli keskväljak



Mis üldse on Mini-Euroopa? See on kellegi geniaalne idee teha 1:25 suurusele maketid Euroopa Liidu riikidest, nende vaatamisväärsustest. Ja ongi nii, et kui uus riik liitub, tehakse ka uus makett sinna. Kui meie perega käisime, siis näiteks Eestit veel ei olnud, aga sel korral oli. Kuigi Karolin näiteks oli pisut pettunud, et meil oli Paks-Margareeta, sest olgem ausad, see pole meil esimene vaatamisväärsus, mis pähe hüppab, siis samas, mulle meeldis ja kuna Eesti-Läti-Leedu olid kõrvuti, oli nende vahele tehtud Balti kett ja see oli hullult armas. Üldse oli nii armas kuulda oma hümni ja näha tükikest oma riiki. 
Budapesti basseinid, kus ma käinud olen
Mu lemmikriik Euroopas - Kreeka

Otsi Eesti lipp
Seal jalutasime me ringi ikka päris mitu head tundi. Kolm tegelikult, kui täpne olla. Ahjaa, enne seda me käisime söömas ka mingis kohalikus kohas ning ma tellisin omale ühe võiku ja friikad ja need friikad pandi võiku sisse, meganaljakas. Aga need friikartulid on siin ikka niiiiiii head. 

Igal juhul lõpuks kella kolmeks jõudsime me veekeskusesse ja kuigi me tegime väikse valearvestuse kellaaegadega, sest plaanisime algselt laupäeval minna ja siis oli 21ni lahti ja reedet me üldse ei vaadanud, siis saime ka kolm tundi seal veedetud. Veekeskus oli väga lahe, sellise piraadiliku olemusega, papagoid olid ja rippsillad ja taimed ja värgid. Sees oli suur bassein, kus 3x tunnis olid lained (rahulikud, tormi- ja suured lained, kusjuures tormilainete ajal sadas külma vett ja mul oli täiesti kananahk peal, niiiii külm oli), oli neli toru, kaks tükki tuubidega, kaks tükki ilma, olid mullivannid, õues oli ka bassein ja liumäed ning õues oli ka siuke jõevool, mis reaalselt kiskus paigast ära ja lõpus sai waterslide'i ka teha, me ikka väga graatsiliselt sõitsime seal ääre peal nagu surfarid. Torud olid ka lahedad, ühes saime kahekesi koos alla lasta ja kui kahese tuubiga oli küllaltki tavaline, siis võtsime kolmese tuubi ja ronisime kahekesi sisse ja vot siis sai küll nalja. Kui jätta kõrvale fakt, et pidi kogu aeg treppidest ronima ja täna mu sääremarjad tahaks otsad anda, oli megalahe! Ühes torus jäigi käimata, sest see oli nii väike, kitsas ja alguses kohe pritsis vesi silmad märjaks ja rohkem neid poleks suutnud ka lahti teha, lisaks tuldi sealt alla 5-8 sekundiliste aegadega ja mulle lihtsalt tundus, et see pole päris mu teema tol hetkel. Üks vetelpäästja mõtles ka, et ma olen temast räigelt huvitatud ja kallas mulle kuumas mullivannis istudes jääkülma veetopsi pähe. Suht lahe, pole sellist külgelöömismeetodit veel näinudki. Iroonia. Suht tropp vend. 

Mis aga veekeskuses peale lõbusa osa sakkis? Näiteks see, et duširuum on meestel ja naistel ühine. No olgu, aga dušše oli umbes 15, millest töötas normaalselt umbes 5. Edasi tuli kapist võtta oma asjad ja minna riietusruumi, aga fööni me ei näinud, pistikuid samuti mitte (meil oli tegelt föön kaasas). Lõpuks, kui välja läksime ja juba täitsa väljaminemise ukse juures olime, nägime, et seina peal on föönikarbid, et seisad sinna alla ja see muudkui kuivatab. No vägev värk. Ma ei tea, mis teema selle belglaste-pesemise-föönidega on, miks nad ei suuda vee-ja spordikeskustes normaalseid süsteeme luua.


Kui me lõpuks välja saime, oli kell kuus ja me jalutasime rahulikult trammile, vahetasime selle siis teise vastu ja läksime linna. Tramm sõitis konkreetselt kaubanduskeskusesse sisse, sealt läksime liikuvate treppide-lintidega üles ja olimegi poes. No on luksus (ja laiskus). Käisime ühes ilupoes, kuna ma teadsin, et saan oma äravarastatud kauba sealt uuesti ning see oli ainus, mis oli veel lahti. Edasi tahtsime toidupoodi minna, kuna Karolin ütles siiralt, et tahaks kodus lihtsalt veini juua, aga pood pandi kinni kell 19, mitte kell 20 nagu kirjade järgi oleks pidanud olema. Nii kakerdasime me mööda tänavaid ringi, et leida süüa ja poodi. Lõpuks tegime 2in1 ja ostsime poest süüa ja läksime minu juurde. 

Kusjuures tee minu juurde oli üldse väga väga imelik, esiteks, kuna tramm sõitis nii pikalt maa all ja me olime ikka väga närvis selle pärast ning pooled peatused jättis tramm üldse vahele, lihtsalt oli nagu metroopeatus, kõik tuled kustus, see tekitas veel seitsmekordse hirmu. Ja kuna kohalikud ei paistnud ka sellega kursis olevat ja olid üsna närvis, et nad välja ei saanud, siis tundus asi veel hirmsam. Lõpuks sõitsime me kuskile peatusesse, kus me tahtsime teise trammi peale minna, aga tee mis tahad, teist trammi ei ole. Käisime kõik peatused läbi, mis seal ümberringi olid ja lõpuks Karolin ütles, et lähme lihtsalt selle seitsme peale ja vaatame, kus see sõidab. Kus see ikka mujale sõitis kui minu juurde. Aeg-ajalt on need ühistranspordi peatused ja loogikad siin Brüsselis täitsa olematud, seega vahel tuleb riskida ja suvasuunas sõita. 

Kodus tegime homemade burgereid, jõime veini, sõime juustu ja viinamarju, jutustasime Alvariga Skypes ja lihtsalt olime. Päev oli olnud väga pikk, olime kodust ära ligi 12 tundi ning kuigi see oli väga produktiivne, oli ka väga mõnus lihtsalt olla. 

Üldse on mul tunne, et ma hakkan varsti sassi minema. Mu psüühika on täiesti paigast ära. Teisipäeval olin ma kuidagi tugev, terve päeva, ma ei lasknud seda tunnet oma sisse või vastupidi olin nii šokis, et ei saanud aru. Kui õhtul koju jõudsin, olin ikka täiesti endast väljas. Ja olin ka terve kolmapäeva. Kuigi veeta päev 2-aastasega on umbes sama efektiivne ravi kui veeta päev delfiiniga, oli mul ikkagi sees nii tühi tunne. Kuidagi süüdistav tunne, et mismoodi mina nüüd olen õnnelik, kui maailmas on selline kaos. Kui ma õhtul veel õnnetuspaika kogemata sattusin, lasin emotsioonidel minna. Umbes samamoodi nagu ma Tallinnas alati kurvana ühte kindlasse kohta läksin ja tunnetel minna lasin. Ja siis hakkas mul parem. Ma justkui tõmbasin hingetõmbega sisse kogu selle kurbuse ja väljahingates lasin sellel kõigel minna ning vabandasin sisimas, et ma muud teha ei oska. Kui aga reedel terve päeva oli mul nii tore olnud ja internet oli telefonist väljas olnud ja üldse olime lihtsalt mina ja Karolin ja meie päev, siis õhtul netti sisselülitades leida sealt esimese asjana Egerti sõnum, et jälle pommitatakse ja kus ma olen, siis varises see emotsioon jälle kokku. Täna hommikul ärkasin hostema sõnumi peale, et mu maja juures on pommirühm ja et ma sees püsiks. Ma ei jõua enam. Ma ei jõua neid sõnumeid lugeda, uudiseid kuulda. Ma ei jõua enam karta. Ma tahan koju, sinna, kuhu need segased veel jõudnud ei ole. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar