kolmapäev, 9. märts 2016

Pühapäevast kolmapäevani

Mu pühapäev algas kell 12 äratuskella peale, sest öösel magama läksin ma alles kell 2. Ja kuigi ma heameelega oleks terve päeva olnud voodis ja mitte midagi tarka teinud, ajasin ma ennast kell 13 siiski kodust välja ja läksin trenni. Trennis oli ülipalju inimesi, üldse ei mahtunud ja ma tegin nii nurgas omi asju, et ma reaalselt peaaegu ei näinudki treenerit. Kettaid ka ei jagunud, vahetasime seal mitme inimesega jooksvalt, iga ühel on ju vaja 200 tükki endale kõrvale võtta. Treenereid oli ka mitu tükki, seega pinke ka ei jagunud ja ühesõnaga jah, atribuutika jäi nõrgaks. Trenn ise oli lahe, tegime pisut uut ja pisut vana kava ning tegelikult ju suht savi see, palju mingeid kettaid on.


Pärast trenni loivasin ma koju ja vot siis ei teinud ma küll mitte midagi. Lihtsalt olin. Käisin pesus. Ahja, toa koristasin ka ära, sellel polnud häda mitte midagi, aga kloppisin vaiba õues puhtaks ja pesin pesud ära ja panin kuivama ja tõmbasin tolmuimejaga ja sorteerisin prügi ära (siin käib plastik-klaas-paber-tavaline prügi kõik eraldi) ja leidsin isegi klaaskatete puhastusvahendi, seega ma tegin oma laua ja peegli ka puhtaks. Ja vedasin veidi pikendusjuhtmeid mööda tuba, et kõik lambid saaksid ikka voolu ka. Ja pärast pesu ma lihtsalt pikutasin ja olin. 

Esmaspäeval algas uus töönädal. Õues me ei käinud, sest pliks oli nädalavahetusel 38 palavikus ja hoidsime teda veel nii-öelda vati sees. See-ees oli hostema meile minu soovil orgunninud vesivärvid, pintslid ja näpuvärvid ning me möllasime ligi tund aega, tegime kunsti. Väikesele tüdrukule väga meeldis ja ta on ülinutikas tüdruk, piisab mul vaid korra öelda, et pintsel vette, siis värvi ja siis paberile ja ta juba teebki. Pärast koristasime kõik ära ja no laabus kõik. Kartsin palju hullemat. Õhtul tuli hostema koju ja mina läksin ka koju, sest mu nohu oli võtnud kohe erakordsed mõõtmed ja kuigi ma väga tahtsin trenni, siis mõnikord ma saan aru, et see pole hea mõte. Õhtust sõin koos hostemaga, ta tegi parti. Apelsinimarinaadis. Oh pläääää kui hea see oli. Ja see oli mu esimene liha Belgias. Siiamaani lihatoodetest olin ainult kana söönud. Ma tegin õhtusöögist pilti ka, et mis see veinikogus on, mis siin söögikõrvale juuakse, sest jutust võib tõesti jääda mulje, et me ainult joome, aga tegelikult on see üpris mõnus nauding. Ma ise ka ei usu, et ma räägin veinist ja naudingust ühes lauses. 


Teisipäeval alustasin hommikul varem ja kohe ikka šokiga, sest olin mina kenasti bussipeatuses, näitab, et buss tuleb 2 minuti pärast. Siis kaob ära. Näitab, et buss tuleb 6 minuti pärast. Kaob ära. Näitab, et buss tuleb 14 minuti pärast. Kell juba 8.50, töö peaks 9 hakkama. Läksin närvi ära, sest see 38 on millegi pärast hommikuti ja õhtuti tipptunni ajal täiesti ebastabiilne (näiteks täna ootasin ma bussi 48 minutit). Läksin trammi peale ja lihtsalt lootsin, et see sõidab kuskile, kus mul sellest kasu on ja sõitiski. Nüüd leidsin uue tee omale tööle ja ilmselt iga hommik, kui buss pole esimeste minutitega kohal, lähen trammi peale. Õnneks jõudsin tööle 9.02 ja polnud väga hullu, aga hommikuks kohe 850 meetrit jooksu oli üpris "meeldiv" selles karges õhus. 

Päev möödus meil mõnusalt, endiselt õue ei saanud minna, aga olime toas ja kõik toimis, laulsime, tantsisime, värvisime. Õhtul näitasime hostemale ka, mis värvisime ja mis tantse õppisime. Varsti võib neiu trenni minna. Kahjuks Belgias on siuke nõme süsteem, et on emme-beebi trennid, kus 99% lastest on umbes poole aastased ja siis on nii-öelda profitrennid, kus lapsed käivad alates kolmandast eluaastast. Aga kui mu neiu on aasta ja üheksa kuud, siis pole temaga suurt midagi teha. Tegelikult kahju, sest Tallinnas kui ma Matildat hoidsin, siis me käisime laulmas ja võimlemas ja need olid mõlemad ülilahedad ja meeldisid meile mõlemale. 

Õhtul pärast tööd läksin koju pessu ja sättima, sest kuna mul fööni pole, pean ma väga kenasti arvestama ajaga, et juuksed jõuaks ära kuivada. Seekord oli neil aega 2,5-tundi ja nad ei kuivanud ära. Ma olin lausa nii ahastuses, et ma täna käisin mööda poode ja otsisin, kust ma fööni saan, sest ilma föönita ei ole võimalik elada. Ma ei tea, kuhu ma oma väikse fööni olen pannud, aga arvestades, et ma oma sirgendaja unustasin Riiga hotelli, siis ma ei imestaks, kui ma fööni ka kuskile Ameerikasse jätsin. 

Kella üheksa paiku läksin kokkulepitud kohta, et tähistada pisut naistepäeva. Otsustasime, et võtame sushi kaasa ja vaatame tema juures filmi, sest see sushirestoran just eriti romantiline koht ei olnud. Sõbra juures vaatasime alguses ära ühe katastroofi filmi, mille nime ma ei mäleta, aga seda ainult lõpust, kuna tal oli see eelmine õhtu pooleli jäänud ja siis vaatasime "50 first date" filmi, mille ma valisin ja mis mulle nii nii meeldis, siuke ootamatu ja armas lõpp ning sisupoolest ka siuke mõnus, mitte läila jamps. Ja kuigi seltskond oli hea ja film oli hea, siis sushi nii hea polnud, sest seal polnud kreemjuustu. Kokk väitis mulle, et Belgias ei saa kreemjuustuga sushit, aga hostema täna ütles mulle ühe koha, kust saab ja nädalavahetusel me ilmselt lähme seda üle tsekkama. Kuidas Sa ei pane kreemjuustu? Ah kurat, ma igatsen Sushi Plazat. 


Kella üheks jõudsin lõpuks koju, mu sõber tõi mu kenasti ära ning uni tuli ikka väga kiirelt.

Hommikul kui kell 7 äratuskell helises, oli mul siuke tunne, et ma annan kuuli endale. Ma uimasin nagu reaalne kala ringi siin korteris ja bussi peale uimasin ka ja kuigi buss täna tuli, jee, uimasin ma tööle ka. Päeva jooksul neiuga mängisime ja käisime õues, tiikide ääres jalutamas ja linnukesi vaatamas ja donutseid söömas (no mina sõin tegelt, väiksemale neiule ei maitse need eriti) ning lõpuks tulime tuppa, sõime lõunat ja kebisime magama ära. Võinoh, vähemalt üks meist. Kui hostema pool viis tuli, küsis ta mult, et kas ma kindlalt lähen trenni, et ma tundun ikka endiselt niiiiii väsinud. Ja mu tunne oli sama väsinud. Seega ma otsustasin, et ei mingit trenni, käisin poes omale süüa ostmas ning tulin koju, tegin õhtusöögi ning kebin magama ära, et vähemalt homne oleks veidi normaalsem kui tänane. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar