pühapäev, 27. märts 2016

Nädalavahetus

Laupäeva hommikul otsustasime Karoliniga pisut linna peale minna, sest kuigi ma algselt plaanisin trenni, siis mu sääremarjad olid nii valusad, et isegi kõndimine oli valus, seega tundus targem loobuda. Sõitsime trammiga, mis ei sõitnud sinna, kuhu meil vaja oli, seega hüppasime maha, läksime suvalise bussi peale ja sõitsime suvalisse kohta ja jalutasime sealt Flagey väljakule, kus toimus laat. Seekord tundus lillelaat olevat, 20 tulpi maksis 8€ ja 20 roosi 7€ ja appi ma oleks need kõik koju tassinud, kui ma oleks otse sealt koju läinud. Aga ei läinud. Aga padja ma ostsin küll, hiigelsuure ja maksis 6€ ainult ja kuna mul siin korteris padjad on nirud, siis ostsingi endale lihtsalt uue. Kuramuse vägeva. Edasi tahtsime me 38 bussiga linna, aga kuna see tuli 23 minuti pärast, leidsime me, et 71 tuleb kohe, seega hops teise peatusesse ja saimegi bussi ning sõitsime lemmikusse Gare Centraali. Sealt jalutasime kohvikute tänavasse ning Karolini soovil läksime ilma nautime Häagens-Dazsi kohvikusse, mis on ta lemmikjäätis. 





PS! Meil oli 15 kraadi väljas.

Kohvik oli väga lahe ja kuigi mina polnud seda jäätist saanud, usaldasin Karolini, kes ütles, et see parem kui Ben&Jerrys, mis Ameerikas minu lemmik oli. Vähemalt need kaks sorti, mis ma proovisin, olid küll, iiiiiimeeehead! Ja ilm oli nii soe ja päike paistis ja see oli vanalinnas ehk autosid eriti polnud ja politsei ei tiirutanud, vahelduseks rahu ka. Kui kõhud täis olid, jalutasime mööda linna veel ringi, käisime selles vanimas poetänavas, nägime tantsivaid jänkusid ja miljoneid makroone ja šokolaade ning jõudsime lõpuks Rue Neuvele välja, mis on Brüsseli põhishoppingutänav. Käisime mõnes poes, kus me polnud veel käinud ja ühest sain oma sünnipäevapeo jaoks veidi kraami ning lõpuks käisime Primarkis, et vaadata tegelikult Triinule ühte asja, mis ta palus ja siis ostsin endale ka ujukad uued, sest lõpuks üleeile veekeskuses andsid alla need ilusad helesinised, mis emps mulle Taist tõi. Nuuks! Kusjuures, ujukaid proovida ma ei viitsinud, kuna järjekord oli 4km ja rinnahoidja maksis 5€, püksid 4€, mõtlesin, et vahet pole, kui ei sobi ning kassas pani teenindaja kogemata need komplektiks ja nii maksin ma üldse ainult 5€. Pealegi, kodus avastasin, et sobivad suurepäraselt!

Edasi jalutasime me niisama mööda linna pisut ringi kuniks oli aeg minna tagasi Care Centraali, Karolin läks rongile ja mina pärast poest söögi ostmist läksin ka koju. Ootasin bussi 20 minutit ja järsku hakkasid kõik politseid sinna kokku kogunema, sõitsid Centraali ees olevale väljakule kokku, vilkurid töötasid, igalt tänavalt tuli neid juurde ja mul oli selline ahatus peal, mõtlesin ainult, et tule buss kiiremini, ma ei taha siin enam olla ning õnneks tuli ka minuti pärast buss ja ma jooksin minema. Jõudsin koju, tegin süüa ja läksin magama, sest ma olen stabiilselt mingis stressis iga päev, kogu aeg midagi toimub ja katsu kuskil siis ellu jääda ja mitte valesse kohta sattuda ja oeh jah. Magasin lausa kolm tundi ning edasise õhtu kulutasin puhtalt blogide lainel ning lõpuks keerati veel kella ka ja nii läksin ma magama alles kell neli.




Pühapäeva hommik algas 12 ajal ning esialgu olin väga unine ja voodi lainel, aga ühel hetkel tuli asjalikuks hakata, sest teadsin, et mu sõbra tööasjad pidid võtma umbes kaheni ja siis oli meil plaan linnast jehhat tõmmata. Umbes kolme ajal lõpuks tuligi ta mulle järgi ja kuigi meie esialgne idee oli minna ööseks hoopis Lõuna-Belgiasse, selgus, et seal sajab paduvihma ja meil pole seal väga midagi teha. Brüsselis aga paistis ilus päike ja oli 14 kraadi sooja. Seega me tegime plaanid kiirelt ringi ja veetsime päeva hoopis Waterloo ümbruses sõites ja Waterloos. See on pisike, 22-ruutkilomeetrine linnake, kus minu jaoks jäi maailm seisma. Inimesed kõndisid õnnelikena tänavatel, kohvikud olid avatud, naeratusi paistis igast suunast ja päike paistis õrnalt üle linna. Ajaloo poole pealt on see see sama koht, kus Waterloo lahing toimus, selle auks oli seal ka Lõvi kuju. Lõvi kuidagi on minu jaoks nii Eesti, nii et lisaks ajaloole oli sel ka armas tähendus minu jaoks teistpidi.



Vahepeal käisime ka ühes kohvikus, mis oli mu kaaslase valik ja mis oli orgaanilise toidu kohvik. Kõik asjad olid orgaanilised. Iseenesest väga huvitav kogemus ja teistmoodi, aga no menüü oli küll nii võõras mulle, et lõpuks ma võtsin lihtsalt muffini, sest see tundus ainus asi, mida ma sealt üldse söön. Mu kaaslane sõi näiteks salatit, kus oli salat, kitsejuust, õun, pähklid, rosinad, saiakrutoonid ja mingi apelsinikaste. No tore lugu küll, ma ei julgenud seda isegi mitte proovida. Mahlad olid ka orgaanilised ja erinevate puuviljadega ja õuna-sidruni, mis tundus esialgu päris hea, oli nii hapu, et pisarad hakkasid jooksma. Ma ei tea, see orgaaniline värk vist pole päris minu jaoks.

Waterloo kostitas meid ka rahega, mis mulle nii nalja tegi, sest samal ajal siras taevas päike. Päike, 2 minuti pärast vihm, 2 minuti pärast rahe ja siis 10 minuti pärast nagu poleks midagi olnudki. Selline see Belgia ilm kusjuures kipubki olema, me Karoliniga juba naerame, et siin võib ka helesinisest taevast hakata vihma sadama, sest täpselt nii ongi.

Õhtuks jõudsime koju tagasi ja kuigi seltskond oli väga armas ja lahkuda oli raske, nii seltskonna kui ka sellepärast, et oleksin väga tahtnud ööseks kuskile ära jääda, jäin ka selle teistmoodi päevaga jälle väga rahule. Pikk nädalavahetus jätkub, homme on veel üks vaba päev.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar