laupäev, 5. märts 2016

Nädalavahetus ja Eurokvartal

Reedene tööpäev algas mul jälle rõõmsalt, sest mul oli hommikul hunnik aega ja ma teadsin, et õhtul läheb lõbusaks. Preili oli küll siuke so-so oma olekult, et oli küll rõõmus ja kõik oli hästi, aga samas ei olnud oma parimas olekus. Päev otsa sadas vihma, seega me õue ei saanudki, aga leidsime toas küllalt tegevust. Pliks tegi veidi nalja ja läks kell 2 voodisse, aga möllas seal 15.30ni, kui ma kolmandat korda läksin ütlema, et eu magad ka v? Siis lõpuks jäi. 

Õhtul tulid hostvanemad jutuga, et nad loodavad, et neiu magab kaua ja ma itsitasin ja ütlesin, et võite kindlad olla. Ta ärkaski lõpuks poole kuue ajal alles. 

Kui hostema koju tuli, rääkisime veel kiirelt päeva üle ning paar vaba päeva ka, neid mul tuleb kohe meeletult nii märtsis, aprillis kui ka mais. Kella kuueks läksin minna trenni, sel korral ilma mingi ootuseta, olin valmis uut kava täiesti tegema, aga oli vana. Treener oli ka see loto, kes eelminegi reede ehk ilma naljata on minul rohkem raskusi kui tal ja ta on kuidagi siuke slow. Ma eelmine reede arvasin, et ta äkki asendustreener, aga tundub, et siis ei ole. Lihtsalt mitte parim. Ise olin hullult hoos ja otsustasin, et panen igas loos raskust juurde, et kasvõi kannatan, aga panen. Ja paningi. Ja suringi. Kõigepealt andis kükkide loos mingi põlve taga olev kõhr järgi, hiljem biitsepsi-triitsepsi kuskil vahepeal hakkas üks kõhr küünarnuki juures valutama ja lõpuks tegin kõhulihaseid ka "Rein-Kahro-ässade" kava järgi ehk pisut intensiivsemalt ja need hakkasid ka lõpuks valutama, ooh jah.



Pärast trenni panin padavai koju, sest Karolin pidi tulema ja ma pidin enne pesust läbi jõudma. Ma ei saa trennis enam pesemas käia, sest mul trennist päris pikk maa koju ja märgade juustega see ei toimi. Võib-olla ma peaks omale fööni ostma. Igal juhul ma jõudsin siis 2 bussi enne Karolini ja kiirpesu ja ta tuligi koos fööniga. Seega jälle oli meil umbes pool tundi aega, et riidesse saada, juuksed kuivatada, meik teha, soojendada veidi ning bussile jõuda. Karolin juba ütles, et tahaks ükskord minu juurde nii jõuda, et ei pea jooksma.  

Kodust välja läksime planeeritud minutil, aga kuna varasem buss jõudis nõks hiljem, nägime, et see tuleb ja jälle jooksime padavai, et jõuaks peale. Jõudsime ka. 

Bussiga sõitsime lõpp-peatusesse, otsisime number nelja trammi ning sõitsime sellega mingisse annesseseseseee peatusesse. Mul ei jäänud see nimi meelde, ütlesin Karolinile, et meil on vaja Annet paljude essidega. Ja oligi selline peatus. Trammiga sõitsime mingi 10 peatust ja siis tegime 200 meetrit tipa-tapa ja jõudsimegi Utsiplutsisse (tegelt oli Houtsiplou), mis pidi olema Belgia üks paremaid söögikohti teiste eestlaste sõnul. Kohtusime ukse ees ühega, kes oli ka eelmisel nädalavahetusel meiega ning siis ühe uuega ja sünnipäevalaps tuli ka nõks hiljem. 

Restoran ise oli siuke veidi söökla moodi, privaatsust väga polnud, aga toit see-eest oli küll imehea. Mina võtsin Classico burgeri, sest burger ja salat maksid sama palju ja siis ma mõtlesin küll, et ah miks ma pean jänesetoitu sööma. Burger oli suur ja hea, koos Belgia friikatega ja BBQ kastmega, mis polnud eriti hea, aga ma kütsin hunniku ketsupit ja majoneesi sisse, seega nom nom nom. 

Karolin tellis Krieki ka, mis peaks siis olema kirsimaitseline õlu ja mina, kes ma VIHKAN õllesid, kiitsin selle täitsa heaks. Hiljem ta proovis mingit maasika ja vaarikakraami ka, mis olid ka head, aga vähemalt saan ma öelda, et olen selle originaalse ja ägeda Krieki ära proovinud ja ei surnudki ära. 


Kui kõhud täis, läks üks neidudest ära, sest tal läks öösel lennuk Eestisse. Lihtsalt laupäeva hommikul läks ja esmaspäeval tuleb. Ma küsisin, et palju ta maksis nende piletite eest, sest kui ma oma järjekordsest pikast nädalavahetusest kuulsin ja koju pileteid vaatama hakkasin, siis ma alla 140€ ei leidnud ühtegi ja ta naeris ja ütles, et ohh palju, aga kevad panebki inimesi lollusi tegema. 

Teistega läksime me veel edasi linna peale ja veetsime aega päris pikalt koos. Kesköö paiku tuli mu üks uus sõber ka veel linna, siis ma jalutasin temaga ringi pisut, rääkisime juttu ja näitas mulle kohalikke klubisid ja toredaid kohti, kuhu minna ning poole kahe ajal läksime tagasi teiste juurde ja kuigi me alguses olime plaaninud minna mingi ööbussiga koju (ma ei tea, mis see on, mulle väideti, et sellega ma koju saan), siis lõpuks tõi mu sõber meid autoga hoopis ära ja me ei pidanudki öösel kuskil kolama ega kolme kilomeetrit kõndima. Ma ei tea, mis kell me lõpuks koju jõudsime, aga kui ma nägin pakitud kohvrit ukse taga, mõtlesin ma tõsimeeli, et ei tea, kas Andrea jäi nii haigeks, et läheb koju tagasi. 

Alles hommikul meenus mulle, et Philip läks ju Vietnami 5ndal märtsil ja nii läkski ta niimoodi minema, et ma ei saanud talle isegi mitte headaega öelda. 

Hommikul ärkasime me kell 11 äratuskella peale. Poleks seda olnud, ma oleks ilmselt poole päevani maganud, aga Karolinil oli vaja koju minna, seega me ajasime riided selga, käisime linna peal kingitust ostmas ta hostlapsele ja siis Starbucksis, kus Karolin käis esimest korda ja sai kohe nalja oma nimega. Ma olen 2x järjest Kelly olnud, aga tänane teenindaja küsis, kuidas mu nime kirjutatakse, seega täna sai õigesti. 

Kui ma olin Karolini rongi peale saatnud, mõtlesin, et ma olen unine ja lähen kodus nagunii magama ega tee midagi kasulikku oma eluga, seega lähen parem jalutan linnas. Hostema ütles mulle eile hommikul, kus Eurokvartal on, seega ma läksingi sinna. See maja oli lihtsalt niiiiiii vinge! Nii suur ja avar ja püssimehed käisid ringi ja valvasid ja no tõesti äss värk. Ja kui ma leidsin Eesti lipu, oli mul selline tunne, et ma istun maha ja nutan natuke, sest küll on tore koht see kodumaa (kuhu ma üldse ei kipu). 

See tegelikult ongi naljakas, eile oma sõbraga rääkides ma ka olin väga uhke Eesti ja eestlaste üle ja siis ta küsis, et miks ma siis seal ei ela ja ma ütlesin talle, et ma ei tea, et ma ei leia õnne seal. Ma olen uhke ja ma armastan Eestit, aga ma ei suuda seal püsivalt õnnelik olla. Veider lugu.



Peale vajutades läheb suuremaks

Päris ebamugav kontor, 10 arvutit üksteise vastas ja kõik inimesed kogu aeg jalutavad mööda







Püssimehed - neid on terve linn täis, igal pool
Ja kujusid on siin ka igal pool

Koduteel mõtlesin, et lähen käin poest läbi ja ostan omale salvrätikuid (tere nohuuuu!) ja paari asja veel ning tulin siis rõõmsalt koju, sõin veidi, rääkisin kodustega juttu ja läksin magama. Panin omale Eesti Laulu ajaks äratuse, aga tõdesin siis nukralt, et arvuti ETV-ga ühendust ei saa. Karolinil ka ei saanud. Õnneks telefon oli vapper ja ajas asja ära, kuigi mingitel hetkedel sajaga kokku jooksis ja alguses see susserdamine võttis nii kaua aega, et ma Elina ja Stigi lugu nägin alles öösel, kui Alvar selle lingi mulle saatis. Ja hahahahahahahhaa kui naljakas see oli. Ma ei tea, mis Eesti siis teeb, kui enam Avandit ja Seppa ei ole, nad on lihtsalt sõna otseses mõttes kõige naljakam tandem meie riigis. 

Show ise mulle meeldis ja lauludest meeldis mulle viis tükki, seega üks neist pidi ju Eurovisioonile ka saama, seega sellist megaärevust mul sees polnudki. Grete Paiast oli kahju, see laul oli mul üks lemmikuid sel aastal, oma sisu ja oleku poolest. Laura on nagu Leonardo Di Caprio, muud kui käib ja proovib ja ma pean ütlema, et sel aastal oli ta lugu kõige lähemal siiani sinnasaamiseks ja seda näitas ka saavutatud teine koht. Ja, ma tean ka seda, et ta tegelikult on ju Eurovisioonil käinud, aga siis ta oli bändis, ma pean silmas tema üksikesitusi. Ja lisaks on Stig Rästa uus Sven Lõhmus. Ja pean ka taas kord mainima, et jälle tõestati, et võidab lugu, mida nimetatakse võitjaks enne konkursi algust. See juba päris mitmes kord nii, aga tegelikult ilmselt sel korral ei olnudki vahet kas Laura või Jüri, mõlemad olid megatublid ja tore, et meil jälle hurmur on ja tore, et Stig saab jälle eurokale minna. 

PS! Vaadake Läti eurolugu, neil on noor hurmur poiss ja võlub pilguga. Panime sel aastal ikka jumala samasse auku. 

Ülejäänud õhtu möödus vanu videosid ja laule vaadates, jutustades ning kodu nautides. Nohu läheb järjest hullemaks, seega ilmselt saab nüüd mõne aja tõbine olla, aga arvestades mis ilm siin on ja et hostpere on ka tõbine ja et Karolin on ka tõbine, ei olnud seda vaja kaua oodata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar