pühapäev, 13. märts 2016

Nädala teine pool

Neljapäevane tööpäev möödus meil lõbusalt, käisime neiuga pargis ja ilm oli lihtsalt imeilus, päike paistis terve aja ja tüdruk tegi korralikult koostööd, pargist ära läksime ka täiesti rahumeeli ja jalutasime veel pisut ringi ja alles siis tuppa. Õhtul tuli hostema veidi hiljem koju, seega ma olin oma trenni ka ajastanud veidi ringi ja läksin kell 19 GRITi. Ma meenutan, et see oli see "kõige-hullem-trenn-kus-ma-elus-käinud-olen." Samas on treener ülilahe ja kuigi me sõime kodus vahetult enne mu tulekut ja 10 minutit pärast viimast lonksu veini olin juba trennis ja mul oli tunne, et ma suren lihtsalt ära, oli ülilahe! Mulle meeldib see, et kuigi on raske ja mõtted on ainult surma juures, siis see 30 minutit läheb ülikiiresti ja sel korral jõudsin ma kõik asjad kaasa teha ja süda tuksus nii kõvasti, et ma nägin läbi särgi põhimõtteliselt, kuidas see välja tuleb (noh, nagu multikates). 


Reedene päev oli lausa IMEILUS juba, sest ilm läheb aina soojemaks ja kuigi ma iga hommik lootusrikkalt pistan pea kardina vahelt välja ja küsin endalt, kas täna on lõpuks tagi ilm ning nendin ikka, et ei ole, siis päike paitab põski ikka mõnusalt. Lõuna ajal otsustasime neiuga minna Subwaysse, sest ma juba tükk aega tahtsin seda võikut ja see on piisavalt kaugel, et me saame palju jalutada ja õues olla ja see pliksile juba meeldib. Ja metrood ja trammid meeldivad talle ka. Subways oli hullult lahe süsteem, esimene kutt pani liha, teine kutt salatit, kolmas kutt võttis saia kotti ja küsis raha. Ja see kolmas kutt oli hull kloun, viskas saia õhku ja püüdis kotti kinni. Ütlesin siis, et ma palun võtaks küpsise ka ja ta ütles, et aga teeme kolm kahe euro eest? Ma ütlesin, et davai teeme ja ta küsis millised paneme, ma ütlesin, et no ma ei tea, pane suvalt. Ja ta loopis neid ükshaaval õhku ja püüdis kotti kinni, megahull. Ja siis küsis, kas küpsis on väiksele tüdrukule ja ma ütlesin jah ja ta küsis, mis ta nimi on ja hüüdis siis talle "*****, heeei," ja väike preili vaatas siukse näoga, et middddaaaa, anna mu küpsis siia. Haha! 17.45 tuli hostema koju, siis ma jooksin padavai trenni, seekord pumpi, kus oli jälle see slow treener, aga samas ta on armas ning mu mõtted olid nii mujal, et ma tegin kõiki asju megaraskete ketastega, aga ei pannud seda ise tähelegi. Tund aega läks lennates. Pärast trenni läksin tööle tagasi. 

Töölõpp saabus pisut enne üheksat, siis ma panin padavai minema, viisin koti koju ja sõitsin siis bussiga linna. Pidime Karoliniga kinno minema, aga ma olin nii väsinud, et ostsime kinos piletid hoopis laupäeva hommikuks. Kusjuures, pilet maksis 5.90€, õhtul oleks 10.60€ maksnud. Minule sobis. Seega, piletid ostetud, läksime korra Quickist läbi, ma sõin veidi juustupalle ning sõitsime siis minu juurde tagasi. Ahjaa, Quickis me istusime näoga vastu akent ja siis tuli akna peale koputama üks megapilves narkar ja näitas, et tahab mu sööki. Ma vaatasin teda siukse näoga, et eu, MINA VAJAN KA SEDA SÖÖKI. Jobu. Lõpuks ta läks ära ka. Kui mu kõht täis sai, läksime bussile ja sõitsime koju ning vajusime ka üsna pea magama. 

Laupäeva hommikul oli äratus enne kümmet. Tegime hommikusööki ning läksime siis bussiga linna - kinno. Kusjuures, kinos me vaatasime erinevat filmi, sest Karolin on Lahkulööja filmi fänn ja mina pole ühtegi näinud, seega tema läks selle kolmandat osa vaatama ja mina vaatasin filmi nimega Concussion. See on Eestis ka, nimega Peapõrutus. See on tõsielu film sellest, kuidas üks Nigeeria doktor avastas uue sündroomi, mille tõttu paljud Ameerika jalgpallurid ära surid. Kusjuures, peaosa mängib Will Smith ja ma mõtlesin terve filmi, et ei tea, kas ta Oscarile ka kandideeris selle osaga (sest ta rääkis terve filmi aja inglise keelt aktsendiga) ja pärast kodus nägin, et kandideeriski, aga noh, elagu Leonardo. Haha! Mulle film väga meeldis, kuigi oli omapärane, et ma ei naernud mitte kordagi, nii tõsine värk oli kohe.





Pärast filmi saime uuesti Karoliniga kokku (me filmid algasid ja lõppesid samal ajal) ning jalutasime Jeanneke-Pisi kuju juurde. See on Manneken-Pisi pruut. Samasugune kujuke, aga naine ja asub sellises kohas, et kui Google Maps poleks nii kindlalt väitnud, et me peame sinna minema, poleks me elusees seda üles leidnud. Ja ta oli puuri taga, seega me pidime veidi seal hüppama ja kargama, et ta kenasti pildile saada. Lahe on see, et mul polnud aimugi, et selline kujuke olemas on, aga esimesel nädalal mu kohalik sõber ütles mulle ja kuigi ma alguses arvasin, et ta teeb nalja, siis sain ühel hetkel aru, et ei teegi. 



Kui kujuke nähtud, käisime korraks Roostersis, Karolin jõi kohvi ja mina sõin küpsist. Kelly oli tööl ja kurtis meile, et tal nõnda igav, et me võiks läbi tulla. Kauaks ei jäänud, edasi viis meie tee Party poodi, kus me lootsime mu sünnipäevaks tuhat kostüümi leida, aga tegelikkuses jäi see pood üsna nõrgaks. Võinoh, kostüüme nagu oli, hinnaga 200€ ja nii, aga selliseid ägedaid asju ei olnud, mida endale osta. Ja numbrite poolest oli ka 18 ja 40, aga 25 pole nende jaoks mitte keegi, seega ma ei saanud ühtegi ägedat asja oma peoks.

Sealt edasi jalutasime me Manneken-Pisi juurde, kus Karolin polnud varem käinud. Ja põhimõtteliselt sellist poissi polnud mina ka näinud, haha! Talle oli riided selga pandud! Seega ta siis pissis läbi pükste, mis oli täiesti naeruväärselt naljakas. Hullult palju rahvast oli, mingi muusika mängis ja valges riietuses ja kaabudega mehed jooksid ringi ja no ma sattusin täiesti paanikasse, seega me tegime kiirelt pildid ära ja lahkusime. Käisime ühes suveniiri poes, kus ma sain endale lõpuks uue kella, Manneken-Pisi kujuga ning makroone ja vahvlit saime ka. Ja quiche'i ka. Ja ühe kollase jaki sain ka. Ma tegelikult üldse ei tahtnud, aga see maksis kuus eurot ja Karolin lihtsalt jõllitas mind megapikalt, et kas ma tõesti jätan selle siia. No võtsin kaasa. 




Meie järgmine peatus oli Ikea, et vaadata madratsit, voodilina, lõhnaküünlaid ja muid asju, mis seal on. Sel korral sain alumisel korrusel ka rahulikult käia, ilma et oleks pidanud ennast segi jooksma. Need lõhnaküünlad ma tassiks sealt kõik koju, ilma naljata. Mul kogu aeg siin põleb mingi küünal laua peal, ma olen neid juba mitumitu ära põletanud ja mu toas on kogu aeg nii hea lõhn ja romantiline olek. Ja voodilina saime mulle ka. Nimelt oli mul seda ainult üks ja see oli mingi halb väljalase, rebenes ja imelik ühesõnaga. Ja sain uue kummiga lina 5.99€ eest. Ma ei tea, palju linad Eestis maksavad, aga mulle tundus, et see oli väärt asi, haha. Paar küünalt skoorisime ka ja sisuliselt oligi kõik. Tore koht igal juhul. Ahjaa, madratseid seal ei müüda, täispuhutavaid. Ma ei suutnud seda uskudagi üldse.



Mu lemmik lõhnaküünal

Kui IKEAs ka käidud oli, tsillisime veidi metrooga jälle ringi ja sõitsime kuskile, kus me polnud kunagi käinud. Ja leidsime sealt pargi ja ilusa purskkaevu ja mingid väravad. Läksime kohe muidugi pilte tegema, me päev otsa ainult tegime pilte ja lollitasime. 



 


Edasi sõitsime mingi naljaka vanaaegse trammiga Bailli, mis on suhteliselt mu töö lähedal ja läksime Makisu sushisse sööma. See oli see koht, mida hostema mulle soovitas, kust saab kreemjuustuga sushit. Ja seda ma sain! Üldse oli see koht minu jaoks päris tore. Siuke omapärane, et on järjekord, uksest välja, tellid söögi ära, lähed lauda või kõrvalruumi ootama (kui kaasa tahad võtta) ja siis tuuakse kätte. Teenindus oli ülikiire ja 8 tükiga rull maksis 5-6€, seega täitsa okei hinnatase ka. Karolinile vist nii väga ei maitsenud, aga mina olin küll ülirahul. Tellisin esimest korda elus kanaga sushit ja see oli oioioi kui hea.


Lõpuks olid kõhud täis ja ees ootas trammisõit minu juurde. Tee peal otsustasime, et lähme ikka linna ja vaatame need kohalikud klubid ka üle ning mina otsustasin, et kleidiõhtu it is ning nii hakkas kiire sättimine minu juures. Kella 23se bussiga läksime linna, jalutasime veidi ja leidsime üles oma esimese sihtpunkti - La Cercle. See oli üsna lahe klubi, muusika oli väga hea ning kuigi rahvast oli alguses vähe ja joogid maksid sitaks (no okei, tegelikult ei maksnud, aga ma Venuse esimese tunni ja Roostersiga nii äraharjunud juba), siis mulle meeldis seal. Lõpuks ma küll jooksin sealt klubist lihtsalt minema, sest keegi suutis mu närvi ajaga, aga Karolin muidugi ikka tuli ka. 


Edasi jalutasime me Roostersisse, kus esialgne hinnang ütles, et meie lemmikut eestlast pole, aga no pliis, ta on alati seal. Seega oli ka nüüd. Igal juhul oli seal hullult hea muusika, me ainult tantsisime (ja ajasime mehi hulluks) ning tantsisime ja laulsime veel. Ei lasknud ennast mõnest negatiivsest aspektist üldse häirida, mis tol hetkel juhtus. Ja tõesti oli tore.



Lõpuks läksime me koju ka. Mingi kahe ajal. Arvasime, et peame N11 bussi peale minema, aga Google pakkus, et N10 sobib ka, seega ootasime 20 lisaminutit ja läksime hoopis sellega ja saime tõesti väga ligidale kodule. N-bussid on ööbussid, mis sõidavad 2 korda tunnis ja katavad terve linna ära, aga minu maja juurde otseselt ei tule ükski, seega see peatus oli kõige ligemal ja sealt pidime me 850 meetrit jalutama. Polnud hullu. Kolmeks olime sooja teki all ning valmis unedemaale minema.

Täna hommikul ärkasime veidi enne 11, tegime hommikusöögiks munaputru (tähendab, mina tegin, Karolin lasi luusi) ning läksime kella ühese bussi peale, Karolin koju, mina trenni. Trennis oli jälle 2 treenerit, üks neist andis täiega motivatsiooni, kui nägin, et tal on ka raske. Teine treener on üldse maailma kõige ägedam ja kuigi ta ainult prantsuse keeles räägib (ma ei ole viitsinud talle öelda, et ta kahes keeles teeks) ja täna ta näiteks mind õpetas ka ja ma muhvigi aru ei saanud, siis on ta ikkagi no nii priima. Rein Kahro vastu ei saa, aga ajutiselt asendab küll. 

Pärast trenni unistasin ennast koju. Totaalselt unistasin. Kõndisin megaaeglaselt, nautisin ilma, linnulaulu ja seda, et elu on nii tore. Kodus koristasin tuba, vahetasin voodipesusid, kloppisin vaiba ja voodikatte puhtaks, pesin kõik pesud ära ja tegin endale õhtusööki ka. Köögis avastasin, et Andrea oli pannud minu hommikuse panni-kausi nõudepesumasinasse ja kuna see oli nii armas, panin ise masina tööle ja tõstsin pärast tühjaks. Mulle meeldib see, et me koostööd siin teeme. Kogu ülejäänud õhtu möödus mul väga mõnusalt oma toas, muusikat kuulates ja sõpradega rääkides ning lisaks suurepärastele uudistele neljapäevast ja reedest, et emps, Geelika ja Silver tulevad mulle külla, sain ma jumala laheda idee ja pakkumise ka Aelt, kellega meil ilmselt lähipäevidel diiliks läheb ja ma jälle midagi ägedat saan teha. Whuuhuu!

Igal juhul algab jälle uus nädal ning mina lähen jälle rõõmsalt sellele vastu. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar